Sõbrad meenutavad Toomas Suumanit: "Mõtlen, et kui kevaditi motikad mööda põristavad, et ehk oled seal kusagil ka Sina ..."

Toomas, kuuled, vaikus on. Keegi, kellega mingigi kontakt olnud, ei leia õigeid sõnu. Mina ei leia sõnu. Aga hommikul, selle napilt magatud une pealt, mil aju on justkui mingis kummalises olekus, hakkasin Sulle mõtetes nagu kirja kirjutama. Muudkui kirjutan ja kirjutan peas.

Teade tuli enne und. Öö läbi otsisin Sind justkui nii teadvel hetkedel, kui ka unes. Selline sigrimigri nutune öö. Ikka see egoistlik leina juurde käiv tunne valdamas: tahaksin Sind kasvõi korra veel näha, veel mõned tunnid rääkida. Midagi koos mängida.

Aga vaikus on. Väljasõidubussis on vaikus. Puhketoas on vaikus, suitsuruumis on vaikus, teatris on vaikus.

Läbi une tekkis küsimus ja kannab praeguse hetkeni, et mis see Rakvere Teater mulle nüüd siis tähendab.

Viimane kord kui nägime oli nüüd enne kevadet. Istusin tühjas puhketoas. Tulid kuskilt ja liikusid kuhugi, siis seisatasid ja ütlesid: Sulle sobib see, kelleks Sa muutunud oled. Muigasin Sulle nukralt. Vaatasime teineteisele otsa ja läksid.

Sõnu polnudki vaja.

Oli selliseid vestlusi ja oli ka kordades, kordades pikemaid, sügavamaid.

Sina justkui said algusest peale mu olemusest aru.. vangutasid pead tihti mu totrate naljade peale. Ütlesid: Lohk tegi Lohku.

Tabasid ja märkasid kõik ära.

Olen nii tänulik, et sain olla Su lavastustes, Sinuga koos mängida ja et Sul oli Rakvere Teatris mu näitlejana kujunemise teel nii suur roll.

Ma ei jäta hüvasti.

Mõtlen, et kui kevaditi motikad mööda põristavad, et ehk oled seal kusagil ka Sina ...

Head aega, sõber Suuman …

Mõtlesin, et ei kirjuta. Aga alati, kui helistasime, siis sa ütlesid, et: Joorits, kirjuta! Nii ma siis kirjutan. Sulle. Ja endale. Ja teistele ka. Alati teistele ka. Sest see oli meie vestluste tihedane põhituumik. Inimene ja tervik. Inimene ja Igavik. Inimese kohustus teiste ees, teiste teenimine, kui nii võib öelda. Õppisin sellest palju. Sellest sinu kunagi sõnadesse mitte pandud kannatusest, rõõmust, kohusetundest ja uhkusest, mida sa kandsid ja mille tõttu teenisid ühte leiba, ühes kohas, ühte metafüüsilist ruumi enda ümber kasvatades, enamiku oma elust. Õppisin ka sinult, mida tähendab professionaalsus selles töös, need koridorivestlused või sinu suitsuses garderoobis istutud tunnid kujundasid mind palju. Et sa teaks. Sellepärast kirjutangi.

Rääkisime sinuga mõnikord, et mis siis juhtuks, kui Rakvere Teatrit äkitselt ei oleks. Sa ütlesid. Mitte midagi. Alguses. Aga siis ühel hetkel hakkaks tekkima tühimik. Vaakum. Äkitselt tunneksid inimesed, et mingi osa nendes jääb tühjemaks. Praegu on vist samamoodi. Suumani ei ole enam. See tundub sama uskumatu, nagu mägesid ja merd ei oleks enam. Keegi, kes on alati olemas olnud, teda ei ole enam…

Ma rohkem ei kirjuta. Praegu. Sest sulle ei meeldinud kunagi suured sõnad. Mõtted küll. Aga suured sõnad panid sind alati nihelema. Aga ma kirjutan mõttes. Ja tänan. Ja tean, et tegelikult ei kao kunagi midagi päriselt. Ja jään valvama, nii nagu ma sulle lubasin. Nii nagu see Kõrbevalvur seal tühjuses, kes valvas ja valvas ja valvas. See lugu, mis sul jäigi kirjutamata. Või mine tea, äkki kusagil sahtlipõhjas on … koos teiste asjadega.

Head teed, kulla Suuman ...

Ei mahu pähe, et Sind ei ole. Väga tahaks mõelda, et kunagi kohtume veel ... kuskil ... ma ei tea kus ja kas, aga väga tahaks nii uskuda. Nagu Mait Jooritski mõtles, et ei kirjuta, aga ei suut. Ei suut kah. Sest me kirjutasime Toomasega. Viimased aastad küll mitte ...

Kunagi aastaid-aastaid tagasi tutvusime Kättemaksukontori võtetel ja klappisime kuidagi kohe. Kummaline, poleks seda miskipärast arvanud, sest Suuman oli ju ikkagi selline, ma ei teagi, suur ja ... aga nii juhtus. Ja jäime kirjutama. Igasugustest asjadest. Elust, Eestimaast ja selle inimestest, eesti keelest, Juhan Liivast (Suuman ütles ju alati, et Liivast, mitte Liivist), teatrist, Rakvere teatrist, lastest, unistustest, edevusest, identiteedist, oma rollist ühiskonnas, tema tekstidest jne., jne ...

Mäletan kui ühel suvel sattusime miskipärast samal ajal Tartusse, tema oma motikaga ja mina ka mingis asjus, trehvasime Toomemäel, sōime maasikaid, Toomas tegi suitsu ja jõi kohvi, istusime pargipingil ja jahusime elust ja inimestest. Ilusad elusad hetked.

Oh jah ...

Aitäh, et Sa olid, Suuman, ja nii lõpmata kurb, et ses elus enam ei trehva.

Sügav kaastunne Suumani lähedastele, sõpradele, Rakvere teatriperele.

Hää Toomas Suuman ...

Kirjutasin, mõeldes Sinule, Jõhvi poolt tagasi sõites ... Loojangupäike paistab Peipsi pääle ... Ja Mahleri II sümfoonia kõlab veel siiani kõrvus ... Mõttes laulsin täna Sulle sinna, hea, Suumani Tom ...

Rakvere Teater oli ja on paljuski minu jaoks Sinu nägu ... Väärikas ja tark, kuid samas vaba ja kodune, selline nagu Sa isegi olid ... Ma soovin Sulle sinna ... häid ja huvitavaid mõttekaaslasi, kellega Sul seal kunagi iial igav ei hakka ... Soovin, et saaksid teha seal seda, mida tahad ja et Sinu mootorrattaga sõit läbi taevaste radade oleks põnev ja vaba ...

Ma ei ütle Sulle hüvasti, sest minu südames Sa elad, kenas päiksepoolses toas ...

Tänan Sind ja kummardan Su ees.