Raivo Vare: Wagneri demonstratsiooni lõpus on loogikat

Äsja lõppenud Wagneri omapärase „Moskva peale mineku“ poliittsirkuse varju jäid mõned enne seda alanud ja Ukraina tuleviku jaoks olulist tähendust omavad sündmused ja protsessid. Siiski ei saa kuidagi mainimata jätta omamoodi poliitilist arengut, mis rullus lahti nädalalõpul Venemaal. Selle sümboliks võiks pidada Wagneri ninameheks oleva ambitsioonika, endisest Putini kokast sõjapealiku Prigožini tanki seismas tema poolt ülilihtsalt vallutatud ühe suurima Vene sõjaväe keskuse, miljonilinna Rostov Doni ääres tsirkuse väravas.

Tegu oli lõppkokkuvõttes demonstratsioonesinemisega, mis näitas kujukalt ühtpidi elanikkonna poliitilist indiferentsust toimuva suhtes, teisest küljest aga ka seda, et riigi relvastatud jõud, tundes siiski ilmselt ka sümpaatiat tema väljakuulutatud eesmärgi suhtes, ei takistanud eriti Prigožini brigaadi ehk umbes 4000–5000 palgasõduri suuruse rünnaküksuse kiiret liikumist lõunast Moskva poole, mis vallandas eliidi põgenemise sealt eri suundades, nii põhja kui ka lõunasse. Näiteks Putini sõbrast oligarh Rotenberg putkas, nagu esioligarh Potaningi, Türki. Isegi Lukašenka viis oma pere sinna enne, kui astus Putini kaasteadmisel läbirääkimistesse Prigožiniga.

Inimkatse tulemusel sai selgeks, et režiimile kui sellisele on ohud piiratud niikaua, kui selle relvastatud harud eesotsas armee, rahvuskaardi ja julgeolekuametitega on kontrollitavad. Aga: seda kontrolli võidakse ebapopulaarsete armeejuhtide tõttu kaotada. Eriti veel, kuna just nemad personifitseerivad nii lihtrahva kui ka relvastatud organisatsioonide silmis ebaõnnestumist Ukraina vastu algatatud agressioonisõjas. Sest tsaar ju ei saa Vene traditsioonis milleski süüdi olla, kuni on võimul.