Hakatuseks kinnitan, et mul ei ole vähimatki vastumeelsust ülekaaluliste inimeste osas. Ma ei kritiseeri nende välimust ega eluviisi isegi mitte mõttes, ema õpetas mind inimest välimuse järgi mitte hindama. Tänase loo kriitika on suunatud ainult meie riigi pihta. Ka jätan välja selle kõige valusama, vaimse tervise abi kättesaamatuse teema, sest sellest
olen juba varem kirjutanud. Täna on kõne all maovähendusoperatsioonid ja lühinägelikkus. Neist esimese puhul ulatab riik paksule lahkelt oma tengelpunga, poolpime peab ise raha kokku kraapima, et nägijaks saada.