Lääne-Virumaa Uudiste peatoimetajaks asub Kristjan Ojang

„Saate endale kolleegi, kes teile lolli jutuga pinda ei käi,“ lubab Kristjan Ojang intervjuus Äripäeva siseväljaandele Kuulutaja.

Mingi uue asja käivitamisel on oma võlu, mis kutsub kaasa lööma. Varasemalt olen seda võlu saanud mõne teleprojekti käivitamisel tunda, aga uudisteportaali vedamine tundus täiesti uue väljakutsena. Teine põhjus oli see, et esimest korda avaneb mul võimalus rääkida kaasa oma kodumaakonna ehk Lääne-Virumaa tegemistele. Ma elan küll juba 20 aastat Tallinnas, aga tihe kontakt Lääne-Virumaaga on olnud koguaeg olemas ja oma päris koduks pean just Virumaad.

Põhiliselt olen tegutsenud televisioonis, aga viimased seitse aastat ka ajakirjanduses. Autolehe toimetajana sai päris hea kogemuse nii trükiajakirja- kui ka veebi tegemise ja toimimise osas. Aga teles olen saateid toimetanud, juhtinud ja produtseerinud juba 18 aastat. Meelelahutuslike saadete kõrval on saanud päris palju ka uudiseid treida.

Ma olen põline virulane. Haljala kihelkonna rannakülades (Toolsel, Karepal, Rutjal jne.) on Ojangid tegutsenud sellest ajast alates, kui eestlastele perekonnanimesid anti. Ilmselt veel kauemgi, aga kaugema aja uurimiseks puuduvad kirjalikud allikad. Elanud olen nii Kundas kui ka Haljalas, kus mul on päris suur sõpruskond alles veel praegugi. On neid, kes pole kodukandist kunagi lahkunud ja neid, kes on sinna mingi ära oldud aja järel tagasi tulnud. Kõik oma elu suvevaheajad ja suvepuhkused olen veetnud Rutjal, kui vähegi võimalik, kolan nädalavahetustel Kunda kandi metsades, seega konkreetne side on olnud stabiilselt olemas. Ka mu abikaasa on pärit Rakverest, nii et kõikvõimalikel perekondlikel põhjustelgi on tulnud suund võtta Lääne-Virumaa poole.

Ma usun, et maakondlike portaalide lugejaskond on maakonna piiridest tunduvalt laiem. Kindlasti on nii Tallinnas, Tartus või Viljandis minusuguseid inimesi, kes on Lääne-Virumaalt õpingute ajal välja rännanud ning hiljem töö tõttu end uue kohaga sidunud, kuid kes sellest hoolimata tunnevad huvi, kuidas vanas kodukandis elatakse. Lääne-Virumaa rahvastik on küll viimase paarikümne aastaga vähenenud, kuid seal toimub jätkuvalt palju põnevat ning seal leidub küllaga ettevõtlikke inimesi, kes omi asju suure kirega ja targalt teevad. Samamoodi usun, et ajakirjanduslikus plaanis on Lääne-Virumaal ruumi ühe väga hea uudisteportaali jaoks. Tõsi, Virumaa Teataja näol ootab ees tugev konkurent, kuid see sunnibki meid tegutsema leidlikumalt ning lähenema erinevatele teemadele avarama pilguga. Ja loomulikult pakkuma omalt poolt midagi sellist, mida konkurent ei paku. Äripäeval on selleks teadmisi ja oskusi piisavalt.

Esiteks me peame võitma lugeja usaldusväärsuse, peame hoidma Äripäeva kõrget taset uudiste ja ka suuremate artiklite kirjutamisel. Aga samamoodi pean oluliseks teemade valikut, mis peaks olema piisavalt lai, et oma loo leiaks portaalist üles nii 30ndates eluaastates pereinimene kui ka ettevõtlik noor, samuti inimene, kel elukogemust enam kui pool sajandit või kuus aastakümmet. Üheks väljakutseks saab olema ka Virumaa inimeste portreteerimine, just selles mõtte väljakutseks, et uute tegijatena pole lihtne kohalike inimesteni jõuda ning nende mõtteid avada. Aga nagu eelpool öeldud, väljakutsed ongi need, mis selle töö juurde meelitasid.

Aus vastus on loomulikult see, et kuidas me end ikkagi uutele lugejatele nähtavaks teeme ja mis on see võti, mis hoiaks lugejat meie juures. Päris palju olen viimastel päevadel lasknud peast läbi ka nimesid - kes võiks olla need ajakirjanikud, keda võiks oma meeskonda kutsuda. Kõvast konkurendist oli eespool juttu ja loomulikult töötab pea pidevalt ka selles osas, kuidas ja mida saaksime meie teha paremini. Aga esialgu pole uni veel murede tõttu rikutud, pigem on hinges selline mõnus ärevus. Vana spordireporterina kirjeldaks seda umbes nii, et justkui seisaks praegu võimsa mootorrattaga stardis ja ootaks, millal fooris süttib roheline tuli. Ja kui see tuli sütib, siis tuleb julgelt gaasi anda, aga targalt sõita, et mitte esimestel ringidel katkestada.

Nojah, kes see ikka oskaks nii väga ennast kõrvalt vaadata või veel vähem tahaks enda kui kolleegi kohta midagi arvata. Ma usun, et ma olen hea suhtleja, kuigi tavaliselt ma ei räägi palju. Aga mulle meeldib, kui minuga tullakse rääkima ja heast vestlusest ma kunagi ei keeldu. Kui vaja, siis ka heast vaidlusest. Minult võib iga kell nõu küsida, kuid veel rohkem meeldib mulle endale iga kell teistelt nõu küsida ja asja arutada, sest hea plaan tekib ikka siis, kui selle saab kolleegile kõva häälega välja öelda. Ehk kokkuvõttes ma usun, et saate endale kolleegi, kes teile lolli jutuga pinda ei käi.