Jäneda rahvas elab kaasa luigepere tegemistele

Kohalikud teadsid rääkida, et esimestel päevadel tiirutasid äsjakoorunud lapsukesed varjulises kohas pesakoha ümber ning tähelepanelikumad elanikud märkasid seal tegevust. Pikemale „demoringile“, nagu kohalikud väljenduvad, suundus kogu pere paar päeva hiljem.

Luigepere tegemisi jälgib kogu küla ning nende hea käekäik on praegu üks neid teemasid, mis kohaliku rahva seas enim kõneainet leiab.

"Vähemalt praegu läheb neil hästi, kõik kuus poega on elus ning terved. Tavaliselt on kaks poega ühe ja neli teise vanema taga ujumas. Vanemad on väga hoolivad ja kogu aeg nunnutamas," kõneles üks Jäneda elanik.

Elanike soov, et kõik läheks hästi, on siiras. Viimati elutses luigepere Jäneda Allikajärvel kolm aastat tagasi ning kohalikud tundsid suurt rõõmu, et kühmnokk-luigepaar neid kuue kuue pojaga üllatas.

Hiliskevadest sügiseni hoidsid elanikud ning ka Jäneda külalised luikedel silma peal ja käisid neid vaatlemas ja üle lugemas.

Kõik aga polnud ainult idülliline: noorte luikede lennuharjutused viisid neid kohtadesse, kus nad said tagasi tiigile vaid inimeste abiga. Oktoobri keskpaiku aga märgati, et üks vanalindudest on põdura olekuga ning teine peletab teda pidevalt pesa juurest eemale. Luik kosus siiski niipalju, et suutis oktoobri lõpus ära lennata, nagu teisedki luiged.

Talveks valmis luikede tegemistest fotonäitus, kus luikede elu suursugusust ja dramaatikat kajastasid Aimar Sääritsa, Ain Palosoni, Helle Persitski ja Maie Ainzi fotod. Näitus oli lisaks Jäneda losssile väljas ka ümbruskonna raamatukogudes ning suursugustele lindudele pühendati ka eraldi loodusõhtu.

Kuigi luiged, nii kühmnokk- kui laululuiged on Jänedal pesitsenud juba umbes saja aasta jooksul, oli olnud pikem vahe. Viimase laululuikede pesakonna aeg lõppes 2002. aastal, kui isaluik auto alla jäi. Emaluik kolme pojaga toimetati Tallinna loomaaeda, kust neid enam tagasi ei toodud.