Vabatahtlikuna Rakvere haiglas: hommikul on kõik elus, jess!

Kell on 9.45 hommikul ja käes on reede. Sean sammud haigla poole. Mind ootab ees 24 h vahetus. Mingeid ettevalmistusi ma teha ei oska. Kaasa ei võta isegi toitu.

Kell 10.00 astun haigla uksest sisse. Teen kõne Ainile (Rakvere Haigla juht Ain Suurkaev) ja jään ootama. Varsti tuleb väike kena naisterahvas Merle ja otsib „töövarju“`. Mina see olen! Enne kui mind üldse kuhugi lubatakse, teeme testi. Olen negatiivne! Edasi suundume intensiivravi osakonda. Merle teatab, et olen täna küll intensiivis kuid covidi osakonnas.

Võtan enda küljest kõik isiklikud vidinad (peale abielusõrmuse) ja panen kotti. Riietusruumis asendan isiklikud riided haigla omadega ja läheme tagasi puhkenurka. Siis näen päris jubedat pilti, mida ma olen ainult telekas Ameerika paksude saates näinud ja arvasin, et Eestis sellist asja pole olemas. Intensiivis viibib ülisuur naine. Ma isegi ei oska pakkuda, palju ta võiks kaaluda. No sellist pilti pole ma varem näinud. Mõtlen, kuidas ta küll siia toodi? Mis transpordiga? Kes tassis? Kui kõrgelt? Igatahes, nüüd oli ta intensiivis ja tema elu oli meedikute kätes.

Pikalt mul mõelda ei lasta ja juhatatakse covidi osakonda, teisele korrusele.

Ees ootab puhkeruum ja selle taga kiletatud osakond. Igas mõttes kiletatud. Seinad ja inimesed, kõik on kiletatud. Sees liiguvad valgetes kilekostüümides õed, hooldajad, arst. Silmad ainult pilguvad. Merle ütleb, et nüüd on meie kord sisse minna. Hakkame riietuma. Kõigepealt valged sokid pükste säärte peale, siis mustad prügikotid jalatsite otsa, valge kilekostüüm selga, sinised kilesussid jalgadele otsa, vannimüts pähe, mask ette, kapuuts pähe, visiir ette, kummikindad üle varrukate. Huhh...

Kuna ma pole siiani väga edumeelne maskikandja olnud, sest ma pole suutnud sellega korralikult hingama õppida, siis mõtlen, et vot nüüd on alles väljakutse. Pean maskiga sees olema kolm tundi. Vahva! :)

Algul tekib väike paanika ja hakkan mõtlema, et mis siis saab kui ma enam hingata ei jaksa. Võtan end kokku ja õpin maskiga olles hingama. Muud varianti ei ole.

Enne palatisse sisenemist tuleb kätele peale tõmmata kilest kätised, ette panna kilest põll ja kummikinnastele peale veel ühed kummikindad. Nii tuleb teha igasse palatisse sisenedes, sest eelmised kätised, põll ja kummikindad visatakse prügikasti pärast palatist lahkumist.

Jagame esmalt söögid laiali. Kellele dieettoit, kellele püree, kellele tavatoit. Järgmisena hakkame söötma neid, kes seda ise ei suutnud. Minu hoolde jääb üks vanaproua (99 aastane!), kes suud väga lahti teha ei taha ja vaatab tühja pilguga lakke. Vaikselt lusika otsaga proovin siiski natuke meelitada, et ta midagigi süüa saaks. Sööb umbes 5 lusikatäit, aega kulub umbes pool tundi. Selle ajaga oli Merlel kõik teised söödetud...

Edasi korjame toidunõud kokku ja puhastame lauad ning hakkame mähkmeid vahetama. Meie abi vajab üle poolte patsientidest. Osakonnas on erinevas vanuses patsiente. Umbes 5 on elujõus neljakümnendates aastates noored mehed, kes toimetavad iseseisvalt. Paar naist on vanuses 40-60, nemad saavad ka ise endaga hakkama. Üle kümne on vanurid, kes vajavad igakülgset abi.

Vahetame Merlega koos mähkmed ja aluslinad. Tühjendame uriinikotid. Vaatame, et kõigil oleks juua. Ja nii need esimesed tunnid mööduvad ning saabub aeg anda vahetus üle järgmistele töötajatele. Merle teeb uuele vahetusele iga patsiendi kohta lühikokkuvõtte. Kolm tundi on läinud nagu niuhti. Mul pole olnud aega mõeldagi, et äkki ma ei jaksa enam selle maskiga hingata:) Olen oma maskiga juba harjunud.

Hakkame ennast lahti koorima. Kest-kesta järel. Kõigepealt visiir puhtaks ja lauale. Siis kapuuts peast. Edasi hakkan seljast koorima oma kilekostüümi nii, et sisemine pool jääb nüüd välimiseks. Väliskülgi puutuda ei tohi. Nagu kest tuleb ümbert ära ja lendab prügikasti. Siis vannimüts ja kindad ning väljudes desinfitseerin ka jalatsite tallad. Viimasena viskan prügikasti maski, mille asemel panen kohe uue maski. Ei mingit avatud hingamist! Ja nii 24 tundi järjest!

Puhkepaus kestab kaks tundi. Vahepeal toovad Pätsi töötajad meile head ja paremat, et natukenegi meditsiinitöötajaid motiveerida ja neile tänu avalda. Covidi-osakonnas töötavad ilmselgelt kangelased.

Merle on väga tänulik, et ma siin olen. Kuidagi oli graafik nii tehtud, et ta oleks pidanud üksi kahekümne patsiendiga hakkama saama. Minule tundub see võimatu ülesandena.

Covid-osakonnas on asi hull. Patsiente on palju. Kuigi mitte veel nii palju, et aparaate ja voodikohti ei jaguks. Aga keda pole, on töötajad. Väga, väga on vaja hooldajaid ja õdesid, kes haigete eest hoolitsevad. Kui meie vahetus lõppeb ja uus algab, siis ei jää väljaspool covidi tõttu isoleeritud piirkonda valvelauda mitte ühtegi õde. Telefonid helisevad laual pidevalt, aga pole kedagi, kes neile vastaks ja vajadusel mõnda teise osakonda appi läheks.

Sarnselt mööduvad minu järgnevad tunnid. Kolm-neli tundi sees abis, kaks-kolm tundi väljas puhkamas.

Öö on rahulikum. Kõik haiged magavad rahulikult ja hommikul on nad kõik elus. Jess! Enne haiglasse vabatahtlikuna appi tulemist kartsin kõige rohkem seda, et näen, kuidas inimesed surevad. Üks õde räägib, et tema kõige hullem kogemus oli eelmisel aastal, kui hommikul ringkäiku tehes selgus, et neli patsienti on surnud.

Olen väga tänulik, et Ain (Ain Suurkaev – toim) võimaldas mulle seda kogemust. Lahkudes jätan haiglale oma telefoninumbri, et kui nad teinegi kord hätta jäävad ja töögraafikust selgub, et hooldajaid on ainult üks, siis ootan mina nende kõnet ja lähen uuesti appi.