President Kaljulaid innustas Kadrina gümnasiste

Kaljulaid võttis ühe tunniga kokku ühiskonna toimimise mehhanismi, rääkis kodaniku rollist ühiskonna kujundamisel 30 aastat tagasi ja tänapäeval, usaldusarhitektuurist kui turvalisuse alusest ning tuletas noortele meelde, et nemad on Eesti tuleviku loojad.

“Tulin eelmisel kolmapäeval Ukrainast ja tõdesin, et küll Eestil on ikka hästi läinud, et oleme taasiseseisvumisajaga jõudnud sinna, kus me praegu oleme,” sõnas Kaljulaid. “Et meil oli omal ajal julgust ja pealehakkamist, mis viisid meid Euroopa Liidu ja NATO liikmeteks,” lisas ta.

30 aastat tagasi, kui Eesti pidi peale taasiseseisvumist otsustama, milline kurss riigina võtta, jättis kodanik riigi suunamise poliitikutele. “Tollal puudus igamehepoliitika platvorm,” rääkis Kaljulaid noortele.

Iga nelja aasta takka käidi küll valimas, aga vahepealsel ajal tuli usaldada poliitikuid. “Tollal tegid poliitikud head tööd,” on Kaljulaid kindel. “Arutelud olid teaduspõhised, lähtusid ajaloolisest kogemusest ja julgen öelda - need olid õiged otsused,” sõnas president Kaljulaid, mida kinnitab ka Eesti edukas areng.

Tänapäeva noorel on palju keerulisem, leidis Kaljulaid. “Palju on infot, kaalutakse rohkem emotsioonide ja tunnetega,” kirjeldas ta, kuidas poliitikas ja ühiskonnas tuuled suunda muudavad.

Tänapäeval ei saa poliitikud lähtuda ainult oma parimast teadmisest nagu 30 aastat tagasi.“Eesti tulevikku kujundate teie, ja see on palju keerulisem kui meil omal ajal,” sõnas Kaljulaid, kes Eesti taasiseseisvumise ajal oli 21-aastane – napilt vanem kui täna saalis istunud Kadrina noored.

“Teilt oodatakse väga palju mõtlemist, millist Eestit me tahame,” pani president Kaljulaid Kadrina noortele südamele. Igamehepoliitika platvormil kerkivad nähtavale erinevad ideed, näiteks, et maa on lapik, jätta rohepööre kus seda ja teist, teha majandust EL asemel Venemaaga jne. Sadade ideede juures tuleb arutada, mida ootavad meie lääne partnerid. “Kui meie jätame rohepöörde tegemata, ei osta kümne aasta pärast meie tooteid enam keegi,” tõi Kaljulaid näite, kuidas tänased mõtlematud otsused võivad tulevikus valusasti kätte maksta.

Eile Müncheni julgeolekukonverentsilt saabunud Kaljulaidi sõnul rääkisid kõik kõnede pidajad, et julgeoleku baas on väärtused ja vabadus. “Igaühel, ka kõige nõrgemal, peab olema võimalus realiseerida oma unistusi – ja see kehtib nii riikide kui üksikisikute kohta,” sõnas Kaljulaid noortele ja kinnitas oma väite kõlavate sõnadega: “Selline usaldusarhitektuur on turvalisuse alus.”

Eesti on oma sünnipäeva eel turvalises kohas. “Seni, kuni teme koostööd nendega, kes ütlevad, et kõigil on ühepalju õigusi, saame tunda end turvaliselt,” sõnas president Kaljulaid.

Kui meie usaldame teisi, usaldavad partnerid ka meid. Eesti riik austab rahvusvahelist õigust – peame lepetest kinni, peame oma antud sõna, Mõned suuremad riigid võivad vahel lubada veidi eksperimenteerida piiripealsete manöövritega, millest vahel võib olla kasu, aga vahel tullakse tagasi kokkulepete juurde, kirjeldas Kaljulaid lühidalt, kuidas toimivad riikide ühendused kui perekond, kus vanemad vennad-õed hoiavad ja õpetavad nooremaid ning mille püsimise aluseks on usaldus.

Viimasel ajal on Eesti olnud rahvusvahelisel areenil aktiivne. Kas see on vajalik, küsis Kaljulaid ning vastas ise: “Jah, Eesti peab olema aktiivne, ja tegelikult oleks seda pidanud olema ka kolm, viis ja kümme aastat tagasi. Kui panustame ainult siis, kui meil endal on vaja, pole me tõsiseltvõetavad. Meie panust oodatakse ka asjade ja arutelude juures, mis meid otseselt ei puuduta, nagu näiteks Afganistani sõda. Selleks, et meid aidataks, peame enne ise panustama. See ongi meie turvavõrgustik.”

Kaljulaid pani noortele südamele, et nad võtaksid vastutuse – nii nagu Eesti riik võtab vastutuse ja panustab meile sobiva maailmakorra püsimisse ja arenemisse.

Nii nagu riigil, on ka üksikisikul õigused, aga on ka kohustused. Osad on kirjas põhiseaduses, osasid õpime koolis ja lasteaias. “Meie komberuumi osaks on märkamine ja toetamine,” märkis Kaljulaid ning lisas, et riigi tasandil on teiste põhjamaadega võrreldes kahjuks veel lapsekingades.

Kaljulaid meenutas, et tema põlvkonnas, Eesti riigi taassünni järgselt väärtustati konkureerimist ja edasitormamist. Tõsi, eks teisiti poleks riik ka nii kaugele jõudnud, Tollal polnud riigil ka ressurssi, et aeglasemaid toetada. Tänaseks on riigi tugitalad püsti ja tuleb rohkem mõelda ka nõrgemate peale.

“Meie riigi pudelikaelaks on märkamine, aitamine, toetamine,” kahetses Kaljulaid. Nii nagu riikidel peaks olema võrdne võimalus, peab olema ka inimestel võrdne võimalus oma tulevikku rajada. “Kui keegi on momendil nõrgem, paneme nii suure padja alla, et ta ulatuks sama kõrgele kui teised,” kirjeldas president.

“Aga kuidas seda teha, on arutelu koht – kas tahame, et riik jagaks kõigile ühtmoodi toetusi või tahame, et tugevad on uhked selle üle, et nad on tugevad, ning aitavaid neid, kel vaja momendil vaja abi,” utsitas Kaljulaid noori kaasa mõtlema ja kinnitas: “See on igaühe teie kätes, kuhu see riik läheb.”

Esimese Eesti vabariigi ajal ei olnud suurel osal töölisklassist rahapuuduse tõttu ligipääsu ajalehtedele ja teadmistele, mis poliitikas toimub. Nad käisid küll valimas, kuid see suhteliselt juhuslikke valikuid teinud mass ei mõjutanud valimistulemusi, rääkis president Kaljulaid, kuidas tarku otsuseid saavad teha vaid targad inimesed.

“Seega, et teha õigeid valikuid, tuleb õppida, lüüa kaasa, olla tark,” võttis Kaljulaid Kadrina gümnasistidele toodud sõnumi lühidalt kokku ja hoiatas: “Kui me seda ei tee, ei liigu me selles suunas, kuhu tahame!”

Mälestuseks kooliperele kirjutas Kersti Kaljulaid autogrammiseinale oma nime, mõeldes enne hoolikalt, kelle kõrvale oma nimi jäädvustada. Valik langes Contrale. “Ma armastan kirjandust,” selgitas president Kaljulaid oma valikut.

Kadrina koolil on traditsioon kutsuda igal aastal vahetult enne vabariigi aastapäeva kooli mõni tuntud inimene, et gümnaasiumiõpilaste silmaringi laiendada. Varem on kooli külastanud teiste hulgas Liisa Pakosta, Olav Ehala, Andres Sutt, Ott Tänak ja Contra.