Pesu- ja aktifoto sessioon oli pungil üllatusi

Ma praktiliselt ei tarbigi alkoholi, aga kord aasta-paari jooksul panen pidu niimoodi, et seda pidu meenutades on kõigi kohalolnute nägu naerul. Eelmise aasta juunis panid pidu mu uued töökaaslased ning ma ei mõistnud, et olin samuti kutsutud - niisiis jõin veini ja krohvisin keldrit.

Ajaks, mil nad helistasid ja küsisid, miks ma peole ei tulnud, olin juba kergelt švipsis. Nad tervitasid mind keldribaaripeol džinni ja toonikuga, mida nad mulle väga lahkelt jagasid.

Olin nii purjakil, et mu sisemine tiiger pääses valla - olin väga lõbusas meeleolus ning rääkisin oma suure naeratuse ja tantsuoskuse abil naisi ära. Uued töökaaslased olid väga üllatunud, et mu viisaka ja tagasihoidliku hoiaku all on peidus selline tiiger.

Üht neiut, kelle naeratus oli minu omast veel suurem ja säravam, ei õnnestunud mul ära rääkida ja see kripeldas mu hinge. Haarasin oma kaamera ja rääkisin talle, et olen aktifotograaf. Ka see ei viinud kuhugi. Tegin temast pilti ja küsisin tema meiliaadressi, et talle see foto meilida. Hommikul meilisin foto ja ausalt öeldes unustasin õhtu, mida ma nagunii ei mäletanud.

Olles üheksa kuud hiljem 26. märtsil Poolas Bialystoki hotellis, et puhata unetust ööst ja Ukraina piiripunktis läbiotsimisse sattumisest, valmistusin kirjutama lugu, kuidas ukrainlasi aidanud virulased sattusid suurde sekeldusse.

Olin väsinud ja tundsin end, nagu keegi oleks mulle kümme tellist näkku pillanud, kuniks mulle tuli e-kiri siira ja särava naeratusega neiult. Ta uuris, kas olen huvitatud aktifotode pildistamisest ja see lõi mu meeled käima. Seda e-kirja lugedes tundsin kerget adrenaliini ja unetust ööst tekkinud väsimus oli täielikult ununenud. Sürreaalne, et see e-kiri potsatas mu postkasti mu senise elu kõige vägevamal päeval.