Üksikkandidaat Teho Paulus: Lääne-Virumaal mind natuke tuntakse ka

"Keegi peab olema see, kes ründab ja asju nügiks. Kui riigikogussegi üks üksikkandidaat saaks, siis ta saaks asju tagant sundida ja asjad muutuksid. Ma olen ju sõltumatu," ütles Teho Paulus.

Ta soovib muuta valimisseadust, et jääks vaid üks ringkond ja 101 enim hääli saanud kandidaadid pääseksid riigikogusse. Samuti soovib ta piirkondade ja inimeste vahel suuremat võrdsust. "Ei ole Lääne-Virumaa sugugi parem maakond kui on Ida-Virumaa," märkis ta.

Kellena end esitlete? Millega varasemalt tegelenud olete?

Ma olen pensionär. Arvestades minu vanust, olen ma ikka pika elu elanud. Ma olen elus väga palju ameteid pidanud: olen olnud kehalise kasvatuse õpetaja, olnud spordimetoodik ja metsanduses töötanud.

Ma olen sündinud ja kasvanud Tapal, aga mu vanemad kolisid 1975. aastal Põlvasse. Ühesõnaga minu juured on kõik siin Lääne-Virumaal nii ema kui ka isa poolt. Tapal lõpetasin ka keskkooli. Peale 80ndaid olen rohkem liikuvam olnud, mul on olnud mitu kooselu ja lapsed elavad ikka Tapal.

Ma kandideerin Lääne-Virumaal sellepärast, et siin mind natuke tuntakse ka, ma pole päris võõras siin. Ma ise elan mitmes kohas – suviti olen Loksa ligidal, elukaaslane elab Keila joa juures ja lapsed on Tapal. Ema elab Põlvas, ta on kõrges eas (92). Eesti on nii väike.

Esimesed 10 aastat kuni sinna 2000. aastani mulle tundus, et riigil läheb väga hästi. Aga siis kui Res Publica tuli võimule, läksin ka natuke propaganda ohvriks.

Olen üle 20 aasta seda kõike kõrvalt jälginud. Ma kandideerisin 4 aastat tagasi ka Pärnumaal, Elurikkuse erakonnaga. Lootsin sinisilmse inimesena, et äkki mul õnnestub debateerida nende päris poliitikutega, kuid seda võimalust mul ei tekkinud. Ühe korra sain ma debatist osa võtta, aga siis asendasin lihtsalt ühte naisterahvast Paidest, kes ei tahtnud ise minna. Oleksin tahtnud nii mõndagi Jürgen Ligi käest küsida, aga poliitikas ei saa viisakas olla, seal peab rind ees seisma. Tookord me riigikokku ei saanud. Tulevikuerakond tekkis 2020. aasta augustis kui Elurikkuse Erakond ühines Eesti Vabaerakonnaga.

Te kandideerite üksikkandidaadina, miks? Miks mitte kandideerida koos erakonnaga?

Kautsjon, et panna välja täisnimekiri 125 inimest, läheks maksma üle 80 000 euro. See on suur raha. 2019. aastal me läksime valimistele aga me ei pannud tervet nimekirja välja ning seetõttu ei kajastatud meid ka televisioonis. Seepärast otsustasin üksikkandidaadina kandideerida.

Põhiseaduse 12. punkti järgi on kõigil vabariigi kodanikel kohustused riigi ees võrdsed ja riigil on võrdsed kohustused kodanike ees. Teiste erakondade kautsjoni maksab riik kinni, aga me peame selle ise kinni maksma. See ei ole sugugi võrdne kohtlemine.

Selle peale ütlen nii, see on vana Eesti rahva ütlemine: „Minu jaoks ei oma tähtsust, mis värvi kass on, põhiline, et ta hiiri püüab.“

Ma loodangi seda, et jõuan ennast võimalikult palju tutvustada. Tegelikkuses on nii, et 40% inimestest ei käi valimas ja huvitav on see, et tehakse igasuguseid sotsiaalseid uuringuid, aga ei ole tehtud sellist uuringut, et need kes valivad, kas nad on rikkad, vaesed ja mille pärast nad valima lähevad. Kuulan Vikerraadiot ja mulle tundub, et inimesed on tüdinenud parteidest. Oleme ausad, ega sinna uusi liikmeid ei tooda. Mind huvitab, et palju ma siis üksikkandidaadina neid hääli lõppude lõpuks saan.

Tellisin ennast TRE raadiosse ja panin end ka Kuulutajasse. Kuulutajasse seepärast, et see on tasuta leht. Tasulised lehed on minu valijate jaoks kulukad, endale tellida. Tellisin ka 2000 flaierit, jagame neid koos mu sõpradega bussipeatustes inimestele. ERR tegi ka minuga kolme minutilise klipi, ütlen ausalt, see oli keeruline. Parandamise võimalust polnud ja pidin kõik oma mõtted kolme minuti sisse mahutama. Lõpus tahtsin end ka tutvustada, aga aeg sai täis. Ütleks, et koolipoisi kolm kui esimest korda teed. Ma ei tahtnud maha lugeda, poliitikas peaks ikka rääkima seda juttu peast, mitte maha lugema paberi pealt.

Ma olen alternatiiv erakondadele. Seda pole viisakas öelda, aga toon näite. Kui jahimehed ja koerad Venemaal hunti püüavad, siis nad piiravad hundi sisse. Hurdad ja suured koerad tavaliselt ei ründa, aga terjer on see, kes ründab. Eks teinekord saab haiget ka muidugi, aga keegi peab olema see, kes ründab ja asju nügiks. Kui riigikogussegi üks üksikkandidaat saaks, siis ta saaks asju tagant sundida ja asjad muutuksid. Ma olen ju sõltumatu, soovin luua vaid alternatiivi erakondadele.

Minu põhimõte on see, et suunata raha haridusse, tervishoidu ja pensionitesse, aga mitte ülal pidada selliseid institutsioone, mida me ei suuda ülal pidada.

Pensioni ja miinimumpalk 60% Eesti keskmisest palgast. Tulumaksuvabastus 60% Eesti keskmisest palgast.

Soovin taastada metsanduses metsavahi, jäägri ja looduskaitse järel valve töökohad. Metsamehe ametikoha peaks taastama, sest see on ühtpidi, meie riigi julgeolek. Need protsessid on kõik meil tegelikkuses paigast ära. Tegelikkuses on niimoodi, et metsandus ja jahindus käivad käsikäes, lisaks looduskaitse. Ühesõnaga me peaksime selle struktuuri taastama, mille me 26 aastat tagasi ära lõhkusime.

Me peame lõhkuma ära selle toiduahela, selle poliitilise toiduahela, see on kõige suurem probleem ja selleks peame muutma ka valimisseadust. Muuta valimisseadust: jääks vaid üks ringkond ja 101 enim hääli saanud kandidaadid riigikogusse.

Erakondade riigipoolse toetuse kaotamine ning selle raha suunamine ringhäälingusse. Võimaldada kõikidele erakondadele võrdselt eetriaega. Katuserahade kaotamine ning selle raha eest kõikide külade võrdne toetamine.

Omavalitsuse ja riigiaparaadi liitmine: 120 000 töötajast jääb 80 000. Põhimure on see, et 30 aastat tagasi töötas meil 60 000 ametnikku, nüüd töötab 140 000, mõni ütleb veel, et 170 000, aga statistiliselt natuke üle 120 000 töötab ju omavalitsustes ja riigisektoris.

Ma ei arva, et kõik peaksid võrdset palka saama, aga tegelikult peaks riik olema tervik. Meil on kõiki neid töökohti vaja ja neid inimesi. Ja see inimene, kes teeb tööd, ta peab saama nii palju palka, et ta saab normaalselt ära elada. See on minu jaoks kõige tähtsam. Juba minuvanuses võib öelda, et „sinna“ midagi kaasa pole võtta. Kui tahad endast midagi maha jätta, siis jäta ainult probleemid või tee hästi keeruline testament, et pärast oleks jama hästi palju.

Mõtlen päris pingsalt ja jään mõtlema, et ei oska kohe nii öelda. Kõik kiidavad mingil määral Lennart Meri. Tema tohutu kõne osavus ja keelte valdamine.

Mina ütlengi selle kohta nii, et ma tahaks, et igas Eestimaa nurgas elatakse hästi. Mul on plaan taastada metsandus, see annaks regioonidesse nagu 3000 töökohta juurde. Kõigile tuleb võrdselt anda. Me peame süsteemi muutma, ei saa nii, et üks on parem kui teine. Ei ole Lääne-Virumaa sugugi parem maakond kui on Ida-Virumaa.