"Venelased ei peaks mitte üksnes kaotama, vaid ka nägema, et kuningas on alasti"

Kohtume Tõmofi Mõlovanoviga Kiievi majanduskõrgkoolis (Kyiv School of Economics). Enne sõda oli see veel rahvusvaheline kool, kuid nüüd on siin üksnes ukrainlased. See ei tähenda aga, et siin elu ei käiks. Kõrgkooli hoone on hiljuti renoveeritud ning sel on sõja ajal paigutatud generaator ja veepump. Kui vaja, toimuvad loengud maa all. Täieliku blackout'i korral saab kool hakkama kindlasti nädala jagu.

"Ma ju püüan näidata eeskuju," ütleb ülikooli president Mõlovanov küsimusele, kas tema läheb ka õhuhäire peale varjendisse. Ta siiski tunnistab, et pigem ta ei viitsiks.

Mõlovanov on väikeste kõrvalpõigetega olnud siin alates 2016. aastast. Ta on õppinud ja õpetanud USAs ja Saksamaal. Kuid on nüüd tagasi Ukrainas.

"2014. aasta käivitas mind, kui väärikuse revolutsioonis inimesed tänavatel surid," selgitab ta, kui istume maha ülikooli kohvikusse. See polnud esimene kord, kui ta tundis, et tõesti peab midagi muutuma.

"Mu ema suri 2010. aastal, mitu nädalat pärast autoõnnetust. Ta lihtsalt ei taastunud. Meditsiinisüsteem oli absurdselt korrumpeerunud. Ta oli haiglas kolm-neli nädalat ja ma kulutasin 20 000 dollarit altkäemaksuks. Pärast seda ma tundsin, et see ei ole lihtsalt õige. Asi pole isegi niivõrd pistises kui selles, et ma arvan, et ta oleks elanud kauem, kui süsteem poleks nii küürakas."

Kui küsin, mille eest pistist võeti, vastab ta: kõige eest. Ja siis tuli 2014. aasta.