Merje Kallip: muusikat ei saa jõuga õpetada

„Muusikaõpetus ei käi läbi töövihiku, vaid läbi pillimängu,“ ütles Kallip, kelle klassiruum on täis erinevaid pille – seinal ripuvad ukuleled, kapi otsas trummid, kastides plokkflöödid, rütmipillid, rõdul kandled ja isegi üks kontrabass piilumas.

Esimese ja teise klassi lapsed mängivad väikekannelt, kolmandas võetakse ette plokkflööt ja laste lemmik, ukulele. „Ukulele õppimiseks kulub täpselt üks minut,“ sõnas Kallip. Pillikeelte all on erinevat värvi täpid ning pillist c-duuri väljavõlumise õpibki iga laps ära minutiga. „Eduelamus on garanteeritud, ja see omakorda garanteerib lapse edasise huvi muusika vastu,“ teab Kallip. Noodioskus tuleb ka, aga hiljem, kui sõrm muusikale juba antud on.

Sama lugu on viisipidamisega. „Möödas on need ajad, kui arvati, et viisipidamise oskus kas on või ei ole,“ sõnas Kallip ja meenutab pead vangutades varasemaid aegu. „Mitu põlvkonda on üles kasvanud nii, et kehvema lauluoskusega lapsed jäeti kõrvale, ja tekitatud trauma tõttu ei julge nad enam kunagi suud lahti teha,“ kahetses Kallip.

Õnneks teatakse nüüd, et viisi pidamine on täiesti õpitav. „Aga selleks tuleb kõigepealt oma hääl üles leida,“ ütles õpetaja ja selgitas täpsemalt. „Inimesel on kolm häält – rinnahääl, tavaline, kurgust tulev hääl ja pea hääl. Just selles järjekorras me lastega neid otsimegi,“ näitas Kallip ette, kust kuidas need erinevad hääled üles tuleb leida. „Ja kui laps on oma peahääle üles leidnud, siis hakkab looma!“ viitas Kallip viisipidamisele.

Tavaliselt hakkavad lapsed viisi pidama hiljemalt teises klassis, aga poiste puhul juhtub vahel, et enne häälemurret ei õnnestugi kõiki kolme häält leida ja nii tõesti ei kõla laul päris nii nagu noodis kirjas on. Peale häälemurret saab asi korda.

Kõige-kõige olulisema asjana muusikaõpetuse juures tõi Kallip välja selle, et sundida ei tohi! Muusika puhul kehtib sama reegel mis inimestega puhul – vägisi armsaks ei saa. „Ma ei ole mitte kedagi sundinud, sest nutuga pilli mängida ei saa,“ on Kallip veendunud. „Kui esimese klassi jüts keeldub kannelt mängimast, las ta siis istub seal, kulm kortsus, kannel süles. Istub ühe tunni, istub teise, võibolla tüki kolmandatki. Aga ta näeb, et teised mängivad, ja haarab varsti ise ka pilli,“ rääkis Kallip.

Veel üks nõks, mida Kallip kasutab, on see, et jo-le-mi-süsteemi, mis muusikaõpikutest on visa kaduma ja lapsi segadusse ajab, ta oma tundides ei kasuta. „Õpetan maast-madalast do-re-mi-d ja nootide tähtnimetusi, sest neid kasutavad nad ka pilli mängides. Üks süsteem teeb lastele asja arusaadavaks,“ saab Kallip kogemuse najal väita. Jo-le-mi-d õpivad lapsed vaid nii palju, et nad teavad, mis see on, et kooli vahetamise korral uues kohas jänni ei jääks.

„Mul on siin rõdu üks suur prügikotitäis igasugust jama, millega me vahel kilakolamuusikat teeme,“ teatas Kallip täisti tõsiselt. Selgus, et nimetatud jama ongi põhimõtteliselt prügi, aga tänuväärt prügi, millega saab toredaid helisid kuuldavale tuua. „Grillpulgad, plekkpurgid, pudelid, karbid,“ õpetaja. Ja kuna seda kilakolamuusikat tehakse? „Siis, kui tuhin peale tuleb!“ vastas särav õpetaja.

„Suures klassis, kus on 25 õpilast, ei ole minu meetodeid kasutada ilmselt võimalik,“ hindas Kallip, kellel endal suures koolis õpetamise kogemus puudub. „Õnneks!“ hüüdis ta lõbusalt. „Ma ei läheks kunagi suurde kooli tööle,“ lisas ta.

Tapal sündinud ja Kadrina keskkooli lõpetanud Kallip tahtis esiti õppida hoopis kehakultuuri, aga ei saanud ülikooli sisse, sest tol ajal pääsesid sinna õppima vaid sportlased.

Peale õpetajakutse omandamist läks omal ajal lastemuusikakoolis käinud naine Põlula kooli muusikaõpetajaks. „Muusikaõpetust olen õppinud läbi paljude erinevate koolituste, samuti on mul olemas koorijuhi tase 6,“ ei häbene Kallip seda, et tal pole kõrgemat muusikalist haridust paberil ette näidata. Põlula kooli jäi ta tööle enam kui 30ks aastaks, seejärel töötas paar aastat Uhtna koolis ja alates 2019. aastast töötab Lasila koolis muusikaõpetajana ja jätkab Uhtna koolis osalise koormusega kehalise kasvatuse õpetajana, näiteringi- ja huvijuhina ning lastekoori dirigendina.

Kui Kallip 2019.aastal Lasila kooli tuli, puhus ta elu sisse nii mudilas- kui lastekoorile. Koolis oli varem küll tegutsenud mudilaskoor, aga klassikalist koorilaulu ei olnud selle kool seinad kuulnud juba paarkümmend aastat. Tänaseks on jõutud nii kaugele, et koos kahe teise väikekooliga – Uhtna ja Vasta – pandi kokku arvu poolest nõuetele vastavad koorid ja pika töö järel lunastati pääs laulupeole.

Mudilaskooride laulupeo repertuaaris on viis laulu, lastekooride omas neliteist. Kuna koolis on lapsi vähe, tuli veidi nihutada tavapäraseid mudilas- ja lastekooride vanusepiire, nii et Lasila kooli kolmanda klassi lapsed lauluavad mõlemas. „Ma olen nii uhke selle üle, et kolmanda klassi lapsed õppisid ära ühtekokku 19 laulupeo laulu,“ ei olnud õpetaja kiitusega kitsi.

Kuidas kolme kooli ühiskoori pidada? „Iga kooli koor õppis laulud selgeks ja kogu seltskonnaga tegime kolm korda laululaagreid, kus harjutasime kokkulaulmist, enne kui komisjoni ette läksime,“ rääkis Kallip. Laulupeo repertuaari valitakse järjest nõudlikumaid lugusid, mille selgeks saamise nimel oli nii lastel kui õpetajatel, võib öelda, veri ninast väljas. „Vanasti võis laulukaare all kuulda koolikella-laulu, nüüd on see juba ammu hinnatud liiga lihtsaks,“ vangutas Kallip pead. Selle asemele on toodud laulud, mida on raske õppida, mida ei teata, ja pahatihti ei ole neid peale laulupidu ka enam mujal kuulda.

„Lastekoorid pidid tänavu õppima selgeks ühe Cyrillus Kreegi vaimuliku laulu,“ tõi Kallip näite. „Ma ei saanud neile öelda, et õpime, sest see on tore laul – lapsed näevad ju mind läbi,“ ütles Kallip, kes hoopis tõdes lastele ausalt, et ka talle see valik ei meeldi, aga midagi pole teha, kui tahame peole saada, tuleb ära õppida. „Nutsid ja õppisid selgeks,“ naeris Kallip nüüd kergendatult, sest loa peole minna andis žürii mõlemale koorile.

Žüriile ettelaulmine ei läinud päris viperusteta. Ette laulda tuleb kooril see laul, mille koorijuht laual olevatest „piletitest“ tõmbab. „Olin mõelnud, et las olla ükskõik, mis laul, ainult mitte Ernesaksa „Mu isa maa on minu arm“, sest ehkki see on laulupeo lauludest minu kindel lemmik, on see laste jaoks tehniliselt väga raske,“ meenutas Kallip lõbusalt. „Ja mis laulu ma tõmbasin? Ikka „Mu isamaa on minu arm“!“ naeris koorijuht.

Kallip loodab, et Lasila kooli kohal hiljuti rippunud sulgemisekirves sinna tagasi ei tule. Mõnusas õhkkonnas koolis käivad lapsed on rõõmsad ja elavad loodusega koos. „Kui nad saavad võimaluse õue joosta, unustatakse oma telefonid, sest loodus on tähtsam. Kord nägin, kuidas kaheksanda klassi lapsed mängisid vihmaga õues korvpalli,“ rääkis Kallip seigakesi Lasila koolielust. „Kui lapsed hõikavad „kas me võime õue minna?!“ on see muusika minu kõrvadele,“ lausus muusikaõpetaja.