Kodusünnitus - miks ja kellele?

„Enamus kodusünnituse valinud paare oma otsusest vanematele ja tuttavatele ei räägi, sest meie ühiskonnas on kodusünnitus ikka veel põlu all,“ tähendas väikese Elinee ilmale aidanud ämmaemand Siiri Ennika, kellel on Põhja-Eestis praegu ainukesena litsents sünnitusi vastu võtta kodus.

Ehkki Eesti ühiskond vaatab kodus sünnitajale viltu, on meil asjalood siiski hästi, sest juba alates 2014. aastast on kodusünnitus legaliseeritud, enne seda oli see eikellegimaa. Kodusünnitusabi pakkujate jaoks on olemas juhend, mis iga viie aasta tagant üle vaadatakse ja täiendatakse. Samuti kehtivad ranged nõuded kodusünnitust vastu võtva ämmaemanda kvalifikatsioonile, oskustele ja kogemustele.

Siinkohal tuleb vahet teha assisteeritud ja assisteerimata kodusünnitusel. Assisteeritud kodusünnitus võib toimuda siis, kui pere ise seda soovib, riskid on hinnatud madalaks, kodused tingimused seda võimaldavad ja kodu ei asu kaugemal kui 30 kilomeetrit lähimast sünnitusabi osutavast haiglast – viimast selleks, kui on vajadus kiiresti haiglasse pöörduda.

Kui aga kodusünnituse võtab vastu keegi teine kui vastavat luba omav ämmaemand, on tegu assisteerimata kodusünnitusega. „On ka neid inimesi, kes pooldavad sellist lapse ilmaletoomise varianti, aga see on asjatu eludega riskimine,“ sõnas Ennika. Litsenseeritud kodusünnituse ämmaemandad tarbetuid riske ei võta. „Hindame riske korduvalt nii enne sünnitust kui sünnituse ajal ja kui ilmneb vähimgi oht lapse või ema tervisele, sünnitame haiglas,“ on kogenud ämmaemand resoluutne.

Koju sünnitust vastu võtma saabuval ämmaemandal on kaasa aukartustäratava sisuga „kohvrike“, lisaks kõik vajalikud teadmised, oskused ja kogemused, et lapse ilmaletulek kulgeks sujuvalt - või teha vajadusel õigeaegne otsus haiglasse pöördumiseks.

Kodusünnituse litsentsi igale soovijale ei antakski. Selle taotlemiseks peab ämmaemand olema olnud tegev vähemalt viis aastat ja võtnud selle aja sees vastu vähemalt 150 sünnitust; lisaks peab ta igal aastal läbima vastsündinu elustamise koolituse ja iga kahe aasta tagant täiskasvanu elustamise koolituse. „Käsi peab olema soe,“ naeris Ennika.

Kohustuslik kohver sisaldab kõikvõimalikke tarbeid, mida sünnitusel võib vaja minna, aga enamasti ei lähe. „Ka hapnikuballooni, tilgasüsteemi, õmbluskomplekti,“ loetles Ennika, kelle karjääri jooksul ei ole kordagi tulnud ette olukorda, kus ema või laps elustamist vajaksid. Vajadust naisega haiglasse minna on tal aastate jooksul ette tulnud vaid kuus korda, neist viiel korral enne lapse sündi ja ühel korral koos vastsündinuga.

Kodus sünnitajaid ei ole väga palju. Arv küll tõusis koroona-aastatel, jõudes 2021. aastal 74-ni, mis Ennika kodudes vastu võttis. „Ranged piirangud haiglates panid sageli inimest kodus sünnitamise kasuks otsustama,“ selgitas Ennika ja lisas, et 2022. aastal oli see arv juba väiksem, nimelt 65. Tänavu jaanuarist maikuuni on Ennika võtnud vastu 21 kodusünnitust. Lääne-Virumaal on kodusünnitajaid olnud igal nimetatud aastal 1.

Enne järgmise teema juurde minekut toonitas Ennika, et kodusünnitus pole kindlasti kõigi naiste jaoks, ega peagi olema. „Et sünnitus kulgeks hästi, on vajalik naise turvatunne,“ rääkis ta. Üldjuhul tunnevad naised end turvaliselt oma kodus, tavaliselt on kõrval ka sündiva lapse isa ja tihti ka sünnitoetaja ehk doula, kelle roll on olla toeks sünnitajale ja abiks ämmaemandale.

Ennika on pikkade aastate jooksul saanud näha ja tõdeda, et kodus taluvad naised valu paremini kui haiglas. Sünnitused on kiiremad ja sujuvamad ja sünnitusest taastumine on kiirem. „Kui ma kaks päeva hiljem pere külastan, näen, et naised on krapsakad ja askeldavad juba ringi,“ kiitis Ennika ja lisas, et haiglas on värsketel emadel abitust rohkem.

Aga kes tunneb end turvaliselt just haiglas, see saab ka haiglas hea sünnituskogemuse. „Ja see ongi minu eesmärk – anda endast kõik, mis minust oleneb, et naine saaks hea kogemuse, sest sünnitus pole pelgalt protsess, naine kannab seda kogemust endas terve elu kaasas, see kujundab teda,“ selgitas ämmaemand.

„Ja ma pole kohanud ühtegi ema, kes peale kodusünnitust ütleks, et küll see sünnitus oli õudne,“ lisas Ennika.

Võimalust, et assisteeritud kodusünnituse valinud naine tahab oma sisetunnet järgides mingeid oluliseid otsuseid teha ja sellega ennast või last ohtu seada, Ennika sõnul ei ole.

„Sünnituseelsel visiidil, mille teen pere kodus, räägime me kõik läbi – mis hakkab juhtuma ja mis võib juhtuda,“ sõnas ämmaemand ja nimetas kõige olulisemaks usaldust. „Ütlen sünnitajatele, et nad peavad mind usaldama ja teen selgeks, et kui mina ütlen, et on vaja minna haiglasse, siis me sinna ka lähme, või kui on vaja vannist välja tulla, siis naine sealt välja tuleb,“ tõi Ennika näiteid ja kinnitas, et koostöö sünnitajatega on alati sujunud ja keegi pole tõrkunud.

Seega on asju, milles sünnitav naine saab oma sisetunnet järgida, nagu näiteks ooteajal või sünnitamisel sobiv asend, aga kui on vaja teha otsus meditsiiniliseks sekkumiseks, ei jäeta kellegi sisetundele võimalust ning otsuse teeb ämmaemand. Elud on selleks liiga tähtsad.

Peale eelpool mainitud nõuete - madala risk ja kõige rohkem 30 kilomeetri kaugusel asuv haigla - on Ennikal veel üks tingimus, mis peab olema täidetud, enne kui ta oma jah-sõna annab. „Kodusünnitusega peavad nõus olema nii naine kui mees. Kui naine seda soovib, aga mees on vastu, siis me kodus sünnitada ei saa,“ jääb ta vankumatuks.

Vahel juhtub, et alguses on mees vastu, aga konsultatsiooni käigus muudab meelt. „Sageli lõpeb asi nii, et kui ma peale sünnitust oma asjad pakin ja ära hakkan minema, on mees vaat et veel kõige õnnelikum,“ muheles Ennika.

„Kodus, kus saab elada, saab ka sünnitada“ - sellise tähendusliku lause ütles Siiri Ennikale kunagi ammu Eesti kodusünnituse maaletooja Ingrid Kaoküla.

Küsimusele, kas kodusünnitust saavad endale lubada vaid eramajade elanikud, arvestades detsibelle, mida sünnitaja võib kuuldavale tuua, hakkas Ennika naerma. „Kindlasti mitte. Oleme sünnitanud ka Lasnamäe üheksanda korruse korteris,“ sõnas ta ja lisas, et siiski teab ta kurioosset juhtumit, kus kord kutsuti politsei helide tõttu, mis sünnitava naise korterist kuulda oli, enne kui viimane haiglasse jõudis minema hakata.

Lisaks kodusünnituste vastuvõtmisele töötab Ennika osalise koormusega Ida-Tallinna Keskhaiglas, kus pakub ka individuaalse ämmaemanda teenust, mida üsna usinasti kasutatakse. See aga tähendab, et alati on keegi, kel tähtaeg lähenemas ja ämmaemandal tuleb oma eraelu töö järgi sättida.

„Koguaeg ootel olemine piirab muidugi mu isiklikku elu,“ nõustus Ennika, kes ise on ilmale toonud neli last. „Aga mul on toetav perekond ja nad näevad, et see töö teeb mind õnnelikuks,“ ütles ta, sära silmis. „See ongi minu elu! Unistasin sellest ametist juba plikapõlves ja ilma selleta ei kujuta ma oma elu ette,“ lisas ta. „Suudan meenutada vaid üksikuid hetki, mille ilmajäämisest mul sünnitusele tormamise pärast kahju on,“ tunnistas Ennika, kes oma tööd väga armastab ja kirega teeb.

Hirmu ta ei tunne. „Kui ma kardaksin, siis ma ei käiks kodusünnitustel,“ sõnas Ennika. „Ma usaldan elu, usaldan seda, mida olen õppinud ja annan sünnitavatele peredele endast parima. Ja naudin seda kõike!“

Noor ema Enely Randma, kel täna kaisus kahe ja poole kuune tütar, sai raseduse ajal tunda arsti ja ämmaemanda skepsist ja hirme kodusünnituse valiku pärast. Ometi austasid nad naise otsust ja peale edukat sünnitust sai Enely tohtrilt kiita eneseusalduse ja julge valiku eest.

Soov kodus sünnitada tärkas naises juba aastaid tagasi, kui ta luges raamatut „Valguslapse ema päevik“ (A.Amaryllis). See ei olnud hüplev mõte tahan-ei taha, vaid tugevnes ajapikku. „Päriselt hakkasin ma kodusünnituse teemasse sukelduma aga siis, kui olin rase paar aastat tagasi, mis kahjuks mul peetus. Lugesin, kuulasin, vaatasin erinevaid materjale. Mida rohkem uurisin, seda rohkem kinnistus minus kindel ja tugev soov oma laps ilmale tuua kodus,“ meenutas naine.

Oma blogis on Enely välja toonud viis tugevat argumenti, mis panid teda kodusünnituse kasuks otsustama, siinkohal nimetas ta kahte peamist: sünnihetke mõju beebile ja sfinkterte seadus.

„Sünniprotsess on lapse jaoks väga suur muutus, sest laps saabub täiesti teise keskkonda, mida ta seni tundis. Uus koht on tema jaoks palju jahedam, avaram, helid tema ümber palju valjemad ja valgus eredam. Lisaks on lapsed sünnihetkel palju tundlikumad kui täiskasvanud – ta tunneb ruumis viibivate inimeste energiaid, ja ka ema seisundit. Seega, kui laps siia maailma sünnib, siis see kogemus kujundab tema esmase suhtumise sellesse maailma, mis hakkab kandma teda kogu ülejäänud elu. Minu soov oli, et minu kingituseks lapsele oleks tema pehme ja teadlik vastuvõtt siia maailma,“ jutustas noor ema.

Teine argument oli proosalisem. Sfinkterid on ringjad silelihased, mis asuvad emakakaelas ja ka pärakus. Need lihased on tavaolekus suletud, kuid avanevad sünnituse käigus. „Aga kui veres on palju adrenaliini, siis sfinkterid ei avane. Seega kõik olukorrad, mis on pingelised, ärritavad või hirmutavad, tekitavad meie verre adrenaliini, mis omakorda häirib sfinkterite loomulikku avanemist ja see sõna otseses mõttes mõjutab sünnitusprotsessi kulgu,“ rääkis Enely, kes mõistis keskkonna, mis aitaks olla maksimaalselt lõdvestunud, saab ta omale luua ainult kodus.

„Päris ausalt, mul ei olnudki hirme,“ vastas Enely küsimusele, mida ta kõige enam kartis. „Ainuke hirm, mis mul raseduse ajal korraks välja lõi, oli hirm, et ma peangi haiglas sünnitama,“ rääkis naine. Nimelt ilmnes seitsmendal kuul, et beebi on liga väike ja kodus sünnitamine sattus küsimärgi alla. „Tegelikult aitas see kogemus mul kõvasti endana kasvada, sest ma sisemiselt leppisin olukorraga ja tegin teadliku otsuse, et kui peab sünnitama haiglas, siis haiglas,“ meenutas Enely enesearengu teed, mida rasedus talle pakkus.

Õnneks läks aga nii, et kasvupeetuse diagnoosi saanud tüdrukutirts tegi ema kõhus kasvuspurdi ja järgmistel vastuvõttudel sai ema soov kodus sünnitada arstilt rohelise tule.

Teadupärast on mehed üldjuhul meditsiiniusku. Mida arvas Enely otsusest abikaasa Urbo (36)?

„Olen oma abikaasaga koos olnud juba pea 11 aastat. Olen täitsa kindel, et kui me oleksime otsustanud perelisa luua esimestel kooseluaastatel, ei oleks ta kodusünnitusega nõus olnud,“ arvas Enely. „Ta oleks veel öelnud, et tead, lase keiser teha, sest miks üldse piinelda?“ naeris naine.

Täna Urbo nii ei arva ja naise otsus kodus sünnitada oli ka tema poolt toetatud valik. „Tegeleme mõlemad teadliku enesearenguga, mistõttu on mu elukaaslane väga avatud meelega ja ei vastandu uuele infole või ideele,“ rääkis Enely. Pigem võtab mees korraks aja maha ja loob selgust, et mõista, mis uue idee kaasa koju on toonud.

„Kodusünnitus ise oli mu abikaasa jaoks väga ilus ja südant puudutav kogemus, mis pani teda pisaraid valama sünnitusprotsessi keskel mitmel korral. Esimene neist oli siis, kui mul algasid pressid ja teisel korral siis, kui beebi pea juba väljas oli,“ meenutas Enely hellalt.

Nagu toonitas Siiri Ennika, saab kodusünnitus toimuda ainult vastastikuse usalduse korral. Nii oli ka Enely ja Urbo auto pargitud maja ette, et vajadusel jõuaks viie minutiga Rakvere haiglasse.

Lahendamist vajasid ka teised praktilised küsimused, nagu näiteks sünnitusvanni toomine, aga ka see, mis saab, kui tuleb siiski haiglasse minna. „Näiteks mida ma seal lasen endale teha ja mida mitte,“ selgitas Enely, millele kõigele tuli mõelda ja kirja panna. Sünntusplaani tegemiseks ja veel miljonis asjas abistamiseks palkas pere omale sünnitoetaja ehk doula, kelleks oli endine Rakvere teatri näitleja Maarika Mesipuu-Veebel.

Ainus praktiline küsimus, millega Enely oma pead ei vaevanud, oli see, kas ta ehk sünnituse ajal kõva häält kuuldavale toob ja sellega naabreid häirib. „Õnneks on meie korter kivimajas, millel on paksud seinad ja sellise asukohaga, et naabriteni tõenäoliselt minu möirgav hääl ei kostunud. Vähemalt ühe naabri tagasisidel ei olnud midagi kuulda ja teised keegi pole ka midagi öelnud,“ naeris Enely muretult.

Enely ja Urbo olid vähesed õnnelikud, kes ei pidanud otsust kodus sünnitada oma vanemate ees maha salgama. „Meie mõlema esivanemad ei kritiseerinud meie otsust ja olid väga toetavad,“ meenutas Enely. „Nendel on suhtumine, et me oleme täiskasvanud inimesed ja teeme ise oma valikud elus ning ei pea kellegi heakskiitu küsima,“ lisas ta.

Kas kodusünnitus on miski, mida võiks valikuna naistele rohkem tutvustada või las jäädagi nende pärusmaaks, kes ise selle enda jaoks avastavad?

„Ma arvan, et kodusünnitust kui võiks naistele rohkem tutvustada, sest see kogemus on väga suure väärtusega. Kogu protsess – ettevalmistumine raseduse ajal kuni sünnitusjärgse ajani on võimas enesearengu teekond, muidugi kui naine on valmis sellesse maailma päriselt sukelduma,“ arutles Enely. „ See on võimas spirituaalne kogemus ja tänutäheks saad kaks väga olulist omadust – eneseusalduse ja julguse kogu ülejäänud eluks,“ arutles väärtusliku kogemuse võrra rikkam naine.

„See kogemus on võimalus õppida usaldama oma keha, oma last ja kogu elu üleüldiselt. Lisaks õpid sa oma keha kuulama, sest valides kodusünnituse ei ole sul kõrval aparaate, mis hindavad sinu seisundit. Sul oled sina ise kogu oma väes ja teadmises, et sünnituse protsess on loomulik, sa oled selleks valmis ja sa saad hakkama! Ja kui sa saad sellega hakkama, suudad sa ka elus palju muid suuri asju ette võtta,“ lisas ta.