Arvo Iho: “Mul on elus vedanud tarkade ja toredate inimestega”

“Filmitegemine on väga raske amet,” tunnistas Iho. “Kui ma 2006. aastal autoroolis väsimusest magama jäin ja metsa sõitsin, mõistsin, et see oli Jumala viimane näpuviibutus mulle,” meenutas mees ränka läbielamist, mis tõid kaasa selgroovigastuse, kopsurebendi ja murdunud roided. Uuesti jalul, otsustas Iho, et filmitegemisega on lõpp. “Kõik, mida ma tahtsin ära teha, olin ära teinud ja suvalisi asju ma teha ei taha,” meenutas ta, kuidas südamerahuga filmilavastamisega lõpparve tegi.

Operaatoritöö ja dokumentaalfilmide kõrval kuulub Iho pagasisse filmilavastajana tehtud 5 filmi: “Naerata ometi” (1985; kahasse Leida Laiusega), “Vaatleja” (1987), “Ainult hulludele ehk Halastajaõde” (1990), “Karu süda” (2001), “Karusmari” (2006). Kõige rohkem rahvusvahelisi auhindu võitis “Halastajaõde”, kõige suurem ettevõtmine oli “Karu süda”, Iho enda lemmikuks on “Naerata ometi”.

Filmidest hiljem. Et Iho loomingut paremini mõista, tuleb vaadata tagasi.

1949. aasta jaanipäeva eel oli väikesel Arvol ilmaletulekuga nii kiire, et ta sündis lahtises veoautokastis. “Teel Veltsist Rakvere haiglasse, otse selles kohas, kus praegu on Oleg Grossi maja,” teab Iho, kus ta silmad esmakordselt ilmavalgust nägid. Ingerisoomlastest ema ja isa olid mõlemad eri kohtades vangilaagris olnud. “Ja mina olin nende taaskohtumise vili,” muheles mees. Veltsist koliti elama Roelasse siis, kui poiss oli kolmeaastane. Elamistingimused olid väga viletsad. “Meid pandi elama mõisa tõllakuurist tehtud tööliste majja, kus külma ja niiskuse tõttu surid minu kaks õde läkaköhasse ja mina jäin luuturbekuloosi,” meenutas Iho, kes saadeti viieaastase poisina üheksaks kuuks ravile Narva-Jõesuu sanatooriumisse. Kaks kuud tuli veeta kipsis, hiljem õppida uuesti kõndima. Soomekeelsest kodust tulnud poiss omandas sanatooriumis vene keele, Roelas õues mängides eesti keele.

Uueks koduks anti mõisa aedniku maja, ümber aed. “Seal möödus minu õnnelik lapsepõlv – hulkusime mööda metsi, püüdsime jõgedes kala… väga suure rõõmuga meenutan oma lapsepõlve,” õhkas Iho. Seda ei tumestanud ka asjaolu, et kui isa pani palgapäeval korra kärakat ja jommis peaga koju tulles hakkas poega verbaalselt kasvatama, kuni poiss nuttis, põgenes Arvo nendeks õhtuteks lauta lehma selja taha peitu. “Seal oli mõnus! Meil oli laudas ilus suur punase-valgelaiguline lehm Meeli ja nädalajagu heina. Seal ma siis pikutasin, nagu suure ahju taga. Jumal, kuidas ma armastasin oma Meelit! Ma suhtusin Meelisse kui oma kasuemasse,” naeris Iho. Kui isa oli magama jäänud, võis tuppa tagasi minna. Muul ajal õpetas isa pojale kõiki vajalikke töid ja läbisaamine peres oli soe.

Isa, sepp ja meistrimees, ning ema, kes töölaagrist tulles jäi nõrga kuulmise ja tasakaaluhäirete all kannatama ning võttis enda kanda majapidamise ja loomad, elasid Roelas oma elupäevade lõpuni.

Arvo käis Roela 8-klassilises koolis. “Põetud luuturbekuloosi tõttu olin väga haige ja nõrk laps. 12-aastaselt hakkasin suvevaheajal hommikuti jooksmas käima. Jooksuga jõe äärde, kus kümblesin, jooksuga tagasi. Sügiseks selgus, et minust oli saanud sportlane,” rääkis Iho. Head tulemused spordivõistlustel ka järgnevatel aastatel olid üheks põhjuseks, miks ta kooliteed jätkas Rakvere internaatkoolis. “Lisaks headele sportimisvõimalustele sai seal puusepakutse ja riigi poolt riided selga, mis oli meie vaesele perekonnale suureks abiks,” meenutas Iho. Kord oli karm, aga midagi halba mehel internaatkoolist meenutada ei ole.

Lahtise peaga ja energiline poiss oleks võinud valida mis tahes eriala, aga sõrme andis ta kaamerale juba 12-aastaselt. “Läksime sõbraga jalgrattamatkale ja mul oli kooli fotokas kaasas,” meenutas Iho. “Põltsamaa jõe ääres telgis ärgates oli hirmus külm ja ma läksin õue. Läbi paksu udu paistis hommikune päike ja jõgi helkis. Tegin kaugenedes kolm kaadrit. Kui matkalt tagasi jõudsin, ilmutasin ära ja vaatasin: issand jumal, olen kätte saanud selle tunde, neis kaadrites on see, mida ma nägin,” meenutas Iho kirglikult fotograafiasse armumise hetke justkui oleks see toimunud eile. Samal päeval toimus ka esimene loominguline tragöödia – peale ilmutust filmi pesemisel oli vesi liiga soe ja emulsioon tuli lahti ning pildid olid kadunud. “Nutsin lahinal! Ja sain aru, et pean fotograafiat tõsiselt õppima hakkama,” rääkis Iho.

Hiljem Leedus, Šiauliais sõjeväeski olles andis kaamera mehele rohkem vabadust – käia linnas filmi ja kemikaale ostmas ja olla pimikus õhtuti kauem üleval. Seal sai salaja ka eestikeelseid raamatuid lugeda.

Sõjaväest tulles tahtis Iho minna tehnikakooli fotograafiat õppima, aga tol aastal vastuvõttu ei olnudki. Juhtumisi nägi ta Tallinnfilmi uksel kuulutust, et otsitakse operaatori assistenti. Iho läbis katseaja ja jäi sinna tööle. Aasta hiljem sai ta aga sisse Moskva filmiinstituuti, kus õppis operaatoriks.

“Mõtlesin alati, et parem olla hea operaator kui keskpärane režissöör,” kummutas Iho arvamuse, et iga operaatori unistus on saada filmilavastajaks. Pööre toimus siis, kui filmi “Lurich” tegemisel läks väga palju head ja elavat materjali prügikasti. Terve aasta sai tehtud palju head tööd, aga välja tuli keskpärane film. “Siis sai mul mõõt täis ja hakkasin ise dokumentaalfilme tegema,” meenutas Iho.

Varsti käis Leida Laius, kellega koos oli tehtud juba kolm dokumentaalfilmi, Ihole välja mõtte teha koos film S.Rannamaa “Kasuema” ainetel. “1984.aastal käisime Leidaga ja stsenarist Maria Šeptunovaga läbi kõik Eesti internaatkoolid ja erikoolid ning mõistsime, et 1962.aastal kirjutatud raamatut ekraniseerida pole mõtet,” meenutas Iho filmi sündi. Sisu tuli kaasajastada. Algne Septunova kirjutatud stsenaarium keelati Moskvas küll ära ja hiljemgi nõuti palju muudatusi ja väljalõikamisi, aga valmis Iho ja Laius selle filmi nihverdasid.

“Filmimiseks valisime Leidaga kõige kaugema, Tilsi lastekodu, kuhu ei viiks asfaltteed, poleks läheduses raudteed ning võtted tegime aprillist jaanipäevani, teede lagunemise ajal,” rääkis Iho. Nimelt käisid filmivõtetel alati Moskvast kontrollid kohal. Põlvamaal asuvasse Tilsi lastekodusse, kus film üles võeti, nad Iho ja Laiuse kavaluse tõttu ei jõudnud.

Film jõudis aga juba 1986.aastal Berliini filmifestivalile, kus pälvis UNICEFi preemia kui parim noortefilm. Nõukogude liidus käis esimesel aastal filmi vaatamas 11,5 miljonit inimest ja selle eest maksti Laiusele ja Ihole isegi lisaraha.

Nõukogude ajal valitses selline kord, et auhinnarahad võttis endale Moskva kinokomitee. “Naerata ometi” preemiaraha oli 6000 saksa marka, millest Laiusele ja Ihole anti kummalegi 3000 rubla – aga alles jupp aega hiljem, kui tegijad ise kisa tõstsid. Kõik ülejäänud festivalide preemiad võttis komitee ära. “Muidugi tegi see meele mõruks,” tunnistas Iho. Filmitegemise isu aga ära ei võtnud.“Saime ju aru, et elame totalitaarses riigis,” leppisid filmitegijad oludega.

Kui “Halastajaõde” 1993 Saksamaale Mannheimi festivalile jõudis ning seal peapreemia (ja 30 000 saksa marka) pälvis, palus Iho telefonitsi festivali direktoril see raha Saksamaal panka panna ja hoida seda seal “nii kaua kui vaja”. “Ka festivali direktor teadis, kuidas asjad endise nõukogude liidu aladel käivad, ega andnud auhinnaraha poolteise aasta jooksul kellelegi välja,” naeris Iho. Kui ta mõni aeg hiljem tegi dokumentaalfilmi Soome televisioonile, palus ta, et talle avataks Soomes arve. Nüüd sai Mannheimi festivali direktor Iho auhinnaraha Soome panka kanda ning Iho tõi 92 000 soome marka põues Eestisse. “Siin vahetasin raha ära ja sain 240 000 eesti krooni!” meenutas Iho üüratut summat. Tema palk oli tollal 860 krooni. Auhinnaraha eest ostis mees välja Tallinnas Kadriorus asuva kommunaalkorteri, kus tegi kapitaalremondi ja elab siiani.

Eraldi peatükki väärib Iho Siberi-armastus. “Olen Siberis käinud 14 korda,” teab ta täpselt. Kirglik loodusesõber on ta lapsest saadik olnud, ja puhkama sõitis ta ikka mitte lõunasse, vaid põhja poole – Valge mere äärde, Koola poolsaarele. Aga Kaug-Idasse ajas teda teine põhjus – leida oma isa jäljed. Isa Eino teenis küll Punaarmees, kuid 1942. aastal andis Stalin käsu Leningradi rindelt kõik soomlased eemaldada. Ronginina keerati Siberi poole, ei aidanud ka Punatähe orden oma suurtükipatarei Leningradi blokaadist väljatoomise eest. Kemerovo kivisöekaevandusest isa põgenes, nabiti aga Uuralites kinni ja uueks sihtkohaks sai Nertshinski hõbedakaevandus Baikali taga. Nüüd oli isa targem ja põgenes vastassuunda.

“Ujus palgiga üle Amuuri jõe ja läks Mandžuuria taigasse - sinna nõukogude võim ei ulatanud, see lõppes Amuuri jõega. Isa oli mestis alguses metsalangetajatega, hiljem kullapesijatega, kuni 1947 alustas 10 000 kilomeetri kauguselt koduteed, kaks kotikest kullaliiva kaasas,” rääkis Iho. Need olulised paigad on Arvo oma silmaga üle vaadanud.

Valgel merel on Iho teinud filmi“Vaatleja” (1987); “Karu süda” (2001) on üles võetud Põhja-Uuralites. Viimane, tõsi küll, on poolenisti filmitud Eestis, sest Moskvas elavat karu polnud võimalik Siberisse viia.

Ka karu Malõš on peatükki väärt.

Filmi “Karu süda” võtted juba käisid, aga Iho ei olnud ikka sobivat karu leidnud. 12 mesikäppa olid mehel läbi vaadatud ja proovitud, aga ükski ei sobinud filminäitlejaks. “Siis juhtusin nägema fotot, kus naise kõrval pingil istub hiiglaslik karu. Uurisin välja, et tegu oli loomaga, kelle omanikeks olid üks endine tsirkuseartist ja erru läinud ohvitser, kes elasid karuga looduskaitsealal. Sõitsin kohe teda vaatama,” meenutas Iho. Oli suvine aeg ja karu andis koos treeneriga suveteatris lastele etendusi. Kui Iho saabus, puhkas hiiglaslik karu parajasti peale sööki selili puuris ja silitas oma kõhtu. “Kui ta tõusis, olin rabatud tema suurusest – loom oli 3 meetrit ja 5 cm pikk, kaalus 470 kilo, tema pea oli laiem kui minu õlad,” rääkis Iho elavalt, justkui oleks karu siinsamas.

“Mulle olid sõnad peale loetud, et ma karule silma ei vaataks,” kirjeldas mees karuga tutvumist. “Aga tema vaatas mulle silma ja hüpnotiseeris mu ära! Ma ei saanud enam pilku tema silmist ära pöörata,” rääkis Iho sündmusest, mis ajaks kadedaks iga loomasõbra. “Transis olles läksin lähemale. Mul oli T-särk seljas. Karu sirutas läbi puurivarbade oma tohutu suure, 12 cm pikkuste küünistega käpa ning hakkas mu kätt kompima ja nuusutama, ise mulle silma vaadates. Kui mu mõlemad käed olid läbi katsutud, tegi karu peaga nõksaka ja ma sain aru, et ta tahab mu pead nuusutada. Kummardasin, ta nuuskis mu pea põhjalikult läbi ja lakkus mu nägu. Mul polnud mingit hirmu, olin täiesti ära tehtud,” meenutas Iho.

Karu käitumine rabas ka omanikku, kes eemal jälgis. “Omanik ütles: Malõš võttis su enda omaks, sul pole vaja enam karta, sa oled tema oma,” rääkis Iho. Ta jäi nädalaks kohapeale, et nad saaksid karuga vastastikku harjuda. “Meist said suured sõbrad,” kinnitas Iho, kes mõistis, et tal oli ropult vedanud, et ta Malõši leidis.

Filmivõteteks toodi Malõš Eestisse. “Hommikuti tuli isand oma puurist välja, hüppas järve ja solberdas seal tunnikese. Et loom tööle või õhtul puuri saada, tuli teda hea-paremaga meelitada. Maiuspalu tuli aga paari päeva takka vahetada, sest ott tüdines kergesti.“Talle maitsesid krabipulgad ja sprotid, siis nõudis musta kohvi, kokakoolat, siis tubakat. Jah, ta sõi sigarette,” naeris Iho. “Ja igal õhtul tahtis ta saada kaks pudelit Saku õlut, see oli tema lemmik,” lisas ta.

Enne “Karu südant”, 1992.aastal, jõudis Iho käivitada eestikeelse filmihariduse.

1992 suvel saabus Iho Ameerikast, kus viibis seitse kuud. “Läksin Montana ülikooli õppima, aga kui seal paari oma filmi näitasin, paluti mul hoopis õpetama hakata,” muigas Iho. Tudengite õpetamise kõrval õppis ise antropoloogiat.

“ Augustikuus tagasi jõudes sattusin koos Kodukaitsega tele- ja raadiomaja kaitsma. Pihkva dessantväelased ründasid Tallinna teletorni. Nende kolme ööpäeva jooksul, mis ma raadio- ja telemaja juures olin, sai mulle selgeks, et peale neid sündmusi ei lähe mitte ükski Eesti noor enam Venemaale filmitegemist õppima,” meenutas Iho oma tollaseid mõtteid – tuleb asutada eestikeelne filmikool.

Iho koostas õppekava, mille kohta haridusministeeriumis öeldi, et väga hea, aga meil pole seda tarvis. Seejärel käis ta läbi erinevad ülikoolid jutuga, et oleks vaja teha filmiosakond. Ainus, kus mõte üles nopiti, oli Peda. Hoiatati aga kohe, et raha selleks ei ole. “Olin Ameerikas ühtteist õppinud ja tegin ettepaneku võtta Peda kultuurharidusosakonnas teisi koole dubleerivatelt kaheksalt erialalt üks koht maha. Nii tehitigi ja mina sain oma 8 kohta ja asutasin filmi ja video õppetooli,” rääkis Iho ühest hullumeelsest algusest.

Raha aga veel ei olnud. Selle tarvis kirjutas Iho taotluse Avatud Eesti Fondile. Tema projekti uurisid põhjalikult viis tarka meest Läänest ja peale põhjalikku eksamineerimist toetati ettevõtmist 7000 dollariga, et kool käima lükata. “Selle raha eest sai kutsuda õpetajaid ja osta veidi võttetehnikat. Mustvalget filmilinti sain Moskvast 20 kopikat meeter,” loetles Iho. Eesti oma filmiharidusele oli alus pandud.

“Esimese kolme aasta jooksul käis meil 27 välismaa õpetajat, nii Euroopast kui Venemaalt. Esimesel aastal toimus õpe eesti keeles, teisel aastal osaliselt vene keeles.Õpetasime eraldi kino-inglise keelt ja kolmandal aastal käis õpe ka inglise keeles,” sõnas Iho.

Aastaid hiljem tekkis ka erakool Concordia, kus samuti filmindust õpetati. Nende kahe ühinemisel 2006.aastal sündis Balti Filmi- ja Meediakool (BFM), mis on nüüdseks Põhjamaade suurim omataoline.

Esimesest kaheksast noormehest, kes õppima tulid – neid kutsuti “Iho poisteks “- , on seitse siiani filminduses: Urmas E. Liiv, Rainer Sarnet, Rene Vibre, Jaak Kilmi, Rein Pakk ja Erik Norkroos on kõik tuntud tegijad.

Iho õpetas BFM-is aastani 2018 ja tõmbas otsad kokku mõrul põhjusel. “Järjest enam tuli moslemitest tudengeid, islam aga ei luba inimese ihu kujutada. Mina õpetasin klassikalise kunstiõpetuse traditsioonis ning 17. sajandi prantsuse ja itaalia maalikunstis on ilmtingimata alasti keha näha. Kaks islami neiut esitasid minu peale kaebekirja - et ma näitan “pornograafilist” kunsti!” raputas Iho nördinult pead. Meie filmihariduse alusepanijale tehti kooli juhtkonna poolt ettekirjutus ja kästi meetodit muuta. Iho töötas lepinguaja lõpuni ja tuli tulema.

Sellest alates on Iho tagasi oma esimese armastuse, fotograafia juures. Ta on elu jooksul loonud 15 erinevat fotonäitust ja andnud välja kolm fotoraamatut. Neljas, raamat Roelast ilmub tänavu jaanipäevaks.

Kuidas filmimees ise filme vaatab?

“Püüan vaadata nagu normaalne inimene,” sõnas Iho.“Kui on huvitav film, vaatan esmalt lugu ja näitlejatööd. Ja siis vaatan uuesti kui professional. Sain selle kombe kaasa Moskva filmikoolist ja õpetasin ka oma tudengitele – kõigepealt vaatame ära, hiljem analüüsime, kuidas on filmitud, kuidas valgustatud, kuis monteeritud jne,” rääkis Iho.

F.F. Coppola “Apocalypse now” on tema sõnul igas mõttes täielik meistriteos. Teiste lemmikutena tõi Iho välja režissöörid – Andrei Tarkovski, Ingmar Bergman, Luis Buñuel, Bernardo Bertolucci. “Hollywoodi filmid on tihti kunstlikud ja ülepingutatud. Efektsed vaatemängud, mis paari päeva pärast ununevad,” sõnas ta.

Iho tutvus oma esimese abikaasa Anuga 1971. aastal. “Anu tegi minust inimese, temaga kohtudes olin maamats,” väitis Iho. “Tundekasvatus pärineb Anult, inimeseks olemist õppisin temalt,” jätkas mees. Tänu Anu toetusele sai Iho üldse filme teha, sest naine toetas abikaasa filmihullust igas mõttes, leppides ka pikkade ekspeditsioonidega.

1985 sündis poeg Johan-Mattias.

“Filmitegija palk oli ju niru,” meenutas Iho. Täispalka maksti vaid filmi tegemise ajal. Kui film sai valmis ja algas järgmise filmi ettevalmistamine, siis kuue kuu jooksul maksti vaid 60% palgast. “Ainult tänu Anu toetusele sain ma sellist hullu töökohta endale lubada,” sõnas Iho tänulikult.

Anu tõi majja koerad, keda meenutades läheb Iho nägu taas naerule. “Meil oli kolm mopsi – Chichi, Frank ja Xena. Väga naljakad koerad,” sõnas mees. Esimene oli Chichi, kelle kuuest pojas kaks, Frank ja Xena jäeti endale. “Kui Chichi oli oma kutsikatest väsinud, võtsin ta enda juurde suvilasse puhkama ja olime kuu aega kahekesi. Temast sai minu südamesõbranna,” naeris Iho.

Kui Anu 2012 haigeks jäi, said koertest justkui halastajaõed, kes leidsid valutavad kohad kehal üles ja surusid end vastu, et valu leevendada.

Anu suri 2019. “Tema järel hakkasid koerad üksteise järel Anule järele minema,” sõnas mees vaikselt. Üks minek oli eriliselt meeles “Kuulsin, et Chichi kutsub mind köögis. Läksin tema juurde, ta vaatas mind selliste silmadega, mis ütlesid: ma lähen nüüd. Heitsin ta kõrvale pikali, ta lakkus mu nägu, hingas kaks korda sügavalt ja läks. Imeline minek!” oskab Iho näha ja hinnata ilu nii elus kui ka surmas.

Peale armastatud Anu lahkumist elas Iho pool aastat kolme koeraga. “Nende kõrvalt ei saanud millegi muuga tegeleda, mõtlesin, et mu elu on nüüd pühendatud ainult koertele ja sattusin masendusse,” meenutas Iho rasket aega.

“Enne lahkumist oli Anu palunud, et ma üksi ei jääks,” sõnas mees. Kui ta oli sügavas mustas augus, tõi saatus talle uuesti lähemale ammuse tuttava, Mosfilmis töötava stsenaristi, tatarlanna Nargiz Nurejeva. Naine oli muu hulgas aidanud Ihol “Karu südame” jaoks näitlejaid leida. “Anu ja Nargiz tundsid teineteist ja said hästi läbi,” lisas Iho.

“Tegin talle ettepaneku – tule Tallinnasse, abiellume ja elame koos,” rääkis Iho, kuidas sündis tema teine abielu. Nargizi kutsub ta hellitavalt NurNaraks. “Meie elu klapib hästi, oleme head sõbrad, ja ma olen väga õnnelik,” kinnitas mees. “Anu sünni- ja surma-aastapäeval käime koos tema haual,” lisas Iho, kirjeldamaks soojust ja mõistmist, mis tema teises abielus valitseb.

“Mul on elus väga vedanud,” kinnitas Iho. “Eriti on vedanud minu teele sattunud toredate ja tarkade inimestega ja heade sõpradega.”