Sirje Karis: "Märgakem ja sekkugem. Just meie ükskõikne või piinlikkusega rüütatud vaikus on perevägivallatsejale kindlaim kaitsekilp"

Lugupeetavad isad, emad, lapsed, vanavanemad, kõik, kes te olete siin saalis või vaatate-kuulate meid kaugemalt.

Minu isa Kalju oli suure talu poeg Järva-Madise kandist, Saueaugu talust. Ta oli minu moodi või õigemini, mina pärisin tema iseloomu.

Isa viis mind hambaarsti juurde, teistega keeldusin sinna minemast.

Isa õpetas mulle süldi tegemist.

Kui olin väike tüdruk, viis isa mind igal aastal Matsalu lahe äärde luiki vaatama, kui nad seal parvedesse kogunesid. Kas luiged tulid või seadsid end lahkuma, ma ei mäleta, aga et isal oli oluline mulle loodust näidata, sellest sain juba siis aru. Hiljem taipasin, et nii õpetas ta mind loodust hoidma.

Isa, kui ta tervise tõttu ei saanud päristööd teha, hoidis aeg-ajalt lapselapsi, et meie Alariga saaksime tööl käia. Nõnda kasvasid meie lapsed veidi minu isa moodi, mistõttu mõnikord tunnen ma neis ära oma isa, nii nagu me iseendas tunneme ikka ära oma vanemad.

Niisugused lihtsad lood isaga.

Eesti on täis selliseid helgeid lugusid. Nii on enamikus peredest: isad mängivad ja õpivad koos lastega, käivad nendega hambaarsti juures, jagavad nende rõõmu ja muret, kasvatavad neid ja kasvavad ise koos nendega, armastavad oma lapsi ja lapsed armastavad oma isasid.

Jah, ma tean, kõigis kodudes pole kõik kahjuks nii ilus. On peresid, kus lapsed kasvavad isata. On inetuid lahkuminekuid, on löömist, on halvasti ütlemist, on kodusid, kus olla ei taheta ja kus tundub võlts öelda "Head isadepäeva!"

Siin on üks võimalus: märgakem ja sekkugem. Just meie ükskõikne või piinlikkusega rüütatud vaikus on perevägivallatsejale kindlaim kaitsekilp. Ärme anname neile seda kilpi.

Ja siis need teised lood, mis samuti vajavad märkamist ja toetamist. Isa närviline mure, et ta ei saa lastele anda nii palju, kui tahaks, sest palk on väike või pole seda praegu üldse. Või Covidi aja piirangud, mis lõikavad läbi harjumuspärase suhtlemise sõprade ja kolleegidega ning toovad koduseinte vahele pingeid.

Ka selliste lugudega peame toime tulema. Ja praegusest ajast saame uue peatüki õpetusele, kui oluline on näha, kuulda ja mõista oma lähedasi.

Ma kadestan filmi- ja raadiomeest Jaan Tootsenit, kes kirjutas, kuidas ta täiskasvanuna helistab oma isale lihtsalt niisama, et ajada juttu ja küsida teinekord nõu. Hea on arutada kellegagi, keda tingimusteta armastad ja kes on tundnud sind terve sinu elu, nagu Jaan Tootsen lisas.

Minu isa suri 54-aastaselt, pärast viiendat infarkti.

Aeg-ajalt mõtlen ikka veel, kui tuleb midagi otsustada või elu võtab erinevaid kurve, et mida isa soovitaks, mida ta ütleks, kuidas ta vaataks. Tema pilku ma mäletan, seda sügavat, rahulikku ja sageli naerust silmavaadet. Aga tema sõnad, jutud ja lihtsalt kõrval olemine – seda ei asenda ükski mälupilt ja sellest kõigest tunnen ma siiani puudust.

Niisiis, olgem täna oma isade kõrval, kas füüsiliselt või mõtetes, ka siis, kui nad on siit püüdmatult kaugel. See lähedus, olgu või kujuteldav, on kui tuttav ja hooliv käsi sinu õlal. Püüdkem ja hoidkem seda hetke või mõtet.