Kodanikupalk eestlasele, aga kuradile? Karbitäis assortiid mõttetustest ja ühiskonnareostusest

Jutt oli lapsetoetusest, mille ümber ladvikus parajasti tüli tuiskab, kuid sama hästi käib see ka kodanikupalga kohta, mis on niivõrd tingimusteta ja universaalne baaselatis, et seda on pentsik toetuseks nimetada. On teine üha paratamatuna näiv tulevik, ehkki elab praegu küll eeskätt arvukates eksperimentides ja petitsioonides, nagu näiteks sellekohane Euroopa kodanikualgatus (www.sign.eci-ubi.eu), mis kuni jaanideni toetusavaldusi kogub.

Kas kodanikupalk on päästerõngas? Ei. Päästevest. Kujutleme paadisõitu merel. Kukud üle parda. Kui visatakse päästerõngas, mõni kõvem ujuja hüppab vette sulle appi vms - siis on see puhtalt probleemile reageerimine. Kuid kui sul on päästevest seljas, siis ei ole vaja päästerõngast ega võib-olla üldse mingit kaasabi pardale tagasi jõudmiseks. Igal juhul säilib paadis rahu ja keegi ei pea riskima enda eluga teise päästmiseks.

Muidugi pole pilt nii kontrastselt mustvalge. Näiteks kui Eestis oleks suure koroonakriisi ajal pandud kodanikupalk kehtima, siis oleks see olnud kriisile reageerimine, kuid pikemas vaates ikkagi ennetav meede.

Mida ennetav? Näiteks olukorda, kuhu karantiinipiirangute tõttu satuti. Valitsuskomisjon pidi jagama ettevõtjad ja majandussektorid ning nende kaudu ka oma kodanikud sikkudeks ja lammasteks. Kellele palgatoetus, kellele mitte. Ettevõtted ei saanud säilitada koju saadetud töötajatega töösuhet ilma neile maksmata. Inimeste toimetulek sõltus nende kunagisest tööandja- või karjäärivalikust. Väikeettevõtja sai tunda, millega riskis, kui sellele teele asus.

Mis mõte on riskil jääda „vale“ valikut tehes sissetulekuta? Äkki saame üksnes sellise riski puudumisel, tingimusteta tagatud toimetuleku korral rääkida tegelikust valikuvabadusest, olgu selleks valikuks siis sukeldumine mõne (mitte tingimata) pöörase ideega ettevõtlusmaailma või näiteks lahkumine vägivaldseks muutunud peresuhetest?

Kas pole kilpla - pandeemiakriis on selgelt ajutine, kuid turismisektoris toimetav suurfirma peab vallandama tuhanded töötajad, et aasta-paari pärast uuesti tuhandeid töötajaid värvata? Ehk oleks mõistlikum, kui see tööandja saaks lihtsalt peatada nende töötajatega töölepingu täitmise kuni olude normaliseerumiseni, töötajad aga (eeldusel, et neile tööandja ja kolleegid meeldivad) jääksid koju tagasikutse ootele – kusjuures tööandja ei peaks neile sentigi kulutama, kuna nad saavad niikuinii kodanikupalka, mis tagab elementaarse toimetuleku? Samamoodi võiksime mõelda neist, kes mittevaktsineerimise tõttu lahti lasti.

Juba täna võime küsida: milleks meile nähtus nimega “töötuna arvelolek” kogu oma asjaajamisega, kui meil on olemas töötamise register? Kodanikupalga kehtides aga küsime, milleks üldse töötukassa tänasel kujul, kui ainsad, kes võivad abi vajada, on karjääripöörde sooritajad? Ning milleks siis see ettevõtlust ahistav sotsiaalmaksu miinimum ja ravikindlustuse tingimuslikkus, kui erinevad eksperimendid on juba ammu näidanud, et tagatud toimetulek vähendab stressi, parandab rahvatervist ning kahandab seega kulutusi arstiabile?

Saigi osa assortiikarbist kodanikupalga abil kokku. Kogu sisu artiklisse ei mahu, kuid midagi siiski veel.

Rääkides ennetusest ei tohi unustada “klassikat”. Automatiseerimine… Kodanikupalk hoiab bürokraatiavabalt ära inimeste toimetulekuprobleemid olukorras, kus palgatöö muutub privileegiks. Ilus on jutlustada usku sellesse, et küll inimesed selle tempoga kaasa tulevad ja ümber õpivad, kuid kas poleks targem karta kui kahetseda?

Kuuldes poliitikuid õhinal kiitmas “uute töökohtade loomist” jääb mulje, et nad elavad endiselt sotsialismis, kus ei tohtinud olla tööpuudust. Kuid normaalsetes oludes ei tegutse tööandja selleks, et luua töökohti, vaid loob töökohti selleks, et tegutseda. Oleks vaid töövilja tarbijaid. Usk “ennastsalgava augupuurimise õndsakstegevasse jõusse” (ühe Soome vaimuliku tabav väljend) sõltumata selle vajalikkusest kuulub aega, mil inimesi püüti kasvatada kommunismiehitaja moraalikoodeksi vaimus. “Õigus tööle”, karm kohustus seda õigust kasutada, andropovlik jaht töö ajal poesabas seisjatele ... Kas see päästis NSV Liidu?

Kui tollal ühed vähemalt teesklesid töötegemist ja teised palgamaksmist, siis kes tahaks üldse veel tööl käia, kui saab kodanikupalka ehk niisama 418,40 eurot kuus? Eks ikka igaüks, kes oskab liita ja lahutada. Teisisõnu – kes näiteks liites 418,40 eurot ja netotöötasu 1000 eurot saab tulemuseks 1418,40 eurot, mitte 1000 eurot.

Inimene on siis valivam, tema „ei“ pigem väärtuspõhine. Pakud alluvale „õlekõrt“: “Saadaksin su ukse taha, aga mul on hoopis ettepanek – selgita sotsiaalmeedias, millistest hädadest Putin päästab ukrainlasi…” - ja kui see alluv just haiglaselt ahne pole, siis soovitab ta sulle pikemalt mõtlemata sama, mida ukrainlased Vene sõjalaevalegi. Parem kogu elu ainult kodanikupalgaga kui kasvõi päevake Kremli trollina! Kaastunne ka seksiärile ja kiirlaenukontoritele – esimesele tööjõukriisi, teisele klientide kadumise tõttu.

418,40? Keskmised standardkulutused ühe lapse koha kuus (2022). Väiksema kodanikupalga üle pole mõtet arutleda. Kolme lapse ja kahe vanemaga perele kokku 2092 eurot kuus. Pole teab mis palju, kuid vajadus enamuse seniste sotsiaaltoetuste järele ning vaesumishirm peaks kaduma. Sel moel julgustame vanemaid kasvatama üles nii palju lapsi kui nad tegelikult tahavad, sõltumata sellest, kas nad on tööturul või ärimaailmas eduetalonid või täielikud luuserid.

Laste ostmine! Alandav! kaikus siin-seal vastuseks lapsetoetuse tagasihoidliku tõstmise kavatsustele. Milliste sõnadega need inimesed siis veel kodanikupalka kostitavad, ei julge mõeldagi. Imestan, et nad kommunismi eest ei võitle. Neile see sobiks. Kommunism on ju ilma rahata ja järelikult päästab alandustest!

Siiski soovitaksin neile midagi muud. Kutsuda kampa need, kes küll esinevad eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest seisjatena, kuid märgates sõna “kodanikupalk” asuvad kohe võitlusse selle idee vastu, õõnestades nii iseenda eesmärkide täitumist. Kutsuda needki, kes teavad täpselt, millest unistavad Schwab, Gates ja Soros, usuvad nende kõikvõimsusesse ning peavad ka kodanikupalka nende vandenõuks. Ning minna selle kambaga rõõmsasti kuradile külla, kingiks kaasas karbike assortiiga.