Tarvast kõikidele tarvanpäälastele!

Alguses vastakaid arvamusi kogunud idee jõudis teostusega õige pea sinnani, et tänaseks on selle Rakvere maskotiks kujunenud skupltuutrihiiglasega kõik kohalikud nii ära harjunud, et paneks seda tähele alles siis, kui seda seal enam ei oleks. Külaliste jaoks on see Vallimäe künkal asuv sarviline aga üks olulisimaid maamärke Rakverest.

Skulptor Tauno Kangrolt tellitud ja toonase linnakunstniku Priit Verlini ideena teostunud pronkstarvas tõsteti pika kraananoole abil oma kohale 12. juunil 2002. aastal Rakvere linna 700. sünnipäeva tähistamiseks. Pidulik avamine leidis aset kolm päeva hiljem - 15. juunil tuhandete inimeste silme all. Kui Rakvere linnapea Matti Jõe tarva skulptuuri jalamil seda avades Verlinit tänas, katkestas kõne aplaus umbes kahekümne tuhandest kätepaarist. Kohal olid ka president Arnold Rüütel ja Tarvanpää tantsijad legendaarse Maie Oravaga eesotsas.

Paari aasta kestel selle idee väljapakkumise eest peaaegu maapõhja taotud linnapea neelas liigutuspisaraid ja õhkas: “Nüüd näen, et rakverlane armastab oma linna.”

Vaidlemist oli tal olnud nii poliitiliste vastaste kui ka muinsuskaitsega, kelle väitel ei sobivat monumentaalne skulptuur sinna, sest varjab vaate Vallimäele. Isegi kristlaste ühendus leidis sarvilises omad miinused.

See, kuidas ligi kümme tonni kaaluv, kaheksa meetrit pikk ja 6,5 meetrit kõrge tarva kuju Tallinna lähedalt Laagrist Ars Monumentaali töökoja kuuri alt Rakverre jõudis, oli omaette vaatepilt: suure reka kastis vuras pronkstarvas kiirusega 30 km tunnis mööda teid ja tänavaid, tagumik ees ning sarved sõidutuules. Inimesed olid kogunenud teede äärde seda imeasja kaema. Isegi tädi Maali lehm karjamaal jättis seda nähes hetkeks mälumise pooleli ja tõstis üllatusest pea: vaid korra kohtusid pronksist ürgveise ja Kadrina valla kodulehma pilgud. Millest need kõnelesid, teavad vaid asjaosalised ise. Tarvas jõuab aheldatult Vallimäe otsa, lehma tunded macho vastu kustutas ehk aeg.

Priit Verlin on tarvaskulptuuri võrrelnud Eiffeliga – ka selle esialgu ajutise ehitisena mõeldud rajatise vastu sõditi alguses, kuid nüüd ei kujuta keegi Pariisi ilma rauast torniga ettegi.

See 1,2 miljonit krooni, mis ettevõtmine lõpuks maksma läks, on tasunud end kuhjaga. Kusjuures kvaliteetset pronksi hankis skulptor isegi vanarauda kokku ostva firma kaudu. Ega igasugune pronks sellisele kujule ei kõlvanudki, hästi sobisid näiteks kõikvõimalikud Lenini pead ja bareljeefid. Mõnigi neist läks Kangro töökojas, mille ta ekstra tarva projekti pärast suuremaks ehitas, ümbervalamisele. Pronksi annetas ka Virumaa rahvas.

Raha kogumisel tõttas appi Soomes elav estofiil Pentti Kangasluoma, kes aitas Soomes korraldatud korjandusega kõvasti. Tarvale annetasid isegi põhjanaabrite tähtsad riigitegelased, nagu tollane Soome välisminister Erkki Tuomioja, endised presidendid Mauno Koivisto ja Martti Ahtisaari abikaasaga. Asutatud tarva fondi kogunes 800 000 krooni.

Villiti tarva õlut ja veini, tehti tarva vorsti, vermiti mälestusmünte ja trükiti postkaarte, võimalus oli osta tarva toetuskaarte või teha annetusi, kaart maksis 226 krooni ja iga toetaja nimi raiuti jalamile.

Tarvalinna ehk Tarvanpää ehk Wesenbergi suurimast skulptuurist sai sümbol, kellele rahvatantsijad on lillepärja kaela laulnud, valimistuuled talle püksid jalga ajanud, sporditulemused sallid ja lipud kaela sidunud, tema sabaalused kehaosad punaseks, hõbedaseks värvitud ja sellest kõigest nii- ja naapidi ohjeldamatult pilte tehtud. Üks kõhualune kehaosa on langenud korduvalt metallivaraste saagiks, kuid need kuriloomad juba tarvast ei murra.

Lisaks on tarva nime alla mehetegusid teinud nii Rakvere korvpalli- kui ka jalgpallimeeskond, ka jäähokiklubi kandis Tarva nime ning Vallimäe jalamile sai Tarva pubi.

Ürgveis tarvas on tänaseks küll välja surnud, kuid elab pronksisena Rakvere linna sümbolina igavesti. Rakvere on valinud enda tunnuslauseks „Väge täis!“, kus linlaste väekaid tegemisi peaks sümboliseerima just see jõuline skulptuur.

Alguses tähistati suuremalt ka tarva sünnipäeva, viimati tuli ta uuesti tähelepanu keskmesse metalse härja-aasta alguse puhul, mil kirjutasin ka linna kultuurijuhtide palvel järgmised read:

„Haarame tarval sarvist,“ ütleb üks visa virulane ikka, kui asub töö kallale. Põhja-Eesti vanasõna kõlab aga nõndamoodi - meest sõnast, tarvast Tarvanpäält. Ja pulli on tehtud, kuid häda pole siinmail kunagi härga kaevu ajanud.

Kui meie voorepealsele linnus kerkis ja selle ümber linn laienes, moodustusid ümber Vallimäe praegusest Pikast ja Vallikraavi tänavast justkui tarva sarved, nõnda saanudki see muistne Virumaa keskus väeka nime, mida kannavad edasi siinne rahvatantsuselts ja spordiklubid.

Pronksist Tarvas hakkas linna valvama 2002. aastal ning sellest ajast saadik on see vapiloom olnud kohalikele ja külalistele õnnetoojaks. Oma sitke kaelaga kummardub ta linna siseneja poole ja oma terase pilguga saadab ta minejaid teele.

Räägitakse, et kui noor neiu tarvaskulptuuril teatud kehaosi puudutab, saab ta varmalt käima peale. Mehepoeg aga võib sel moel jõudu juurde ammutada. Sestap on need kehaosad kõnesoleval skulptuuril aastate jooksul kenasti läikima lihvitud. Muidugi on soovitav ka kõikidel teistel tarvast patsutada – see on hea enne. Seda eriti selsinasel härja-aastal.

Ürgveis tarvas on lähedane hõimlane nii härjale, piisonile kui ka pühvlile ning kuigi looduses teda enam ei kohta, elab tema legend väge täis Tarvanpääl vahvalt edasi.

Pange tähele: kui indiaanlase kombel kõrv vastu maad vajutada, võib kuulda tarva kumedate sammude kaja kaugete aegade tagant, sest need iidsed loomad on ka siinkandis sadu aastaid tagasi rohtu söönud.

Rakvere sai linnaõigused 12. juunil - Kaksikute tähtkujus. Astroloogid ennustavad selles tähtkujus sündinuile edu ja palju uusi tuttavaid.

Metallpühvel hiina kalendris on ambitsioonikas, edule orienteeritud ja vankumatult järjekindel. Selle märgi ja elemendi tugev kombinatsioon on läbi imbunud kohusetundest, ta on finantsiliselt õnnelik, püsiv ja sõnapidav. Kõlab nagu Rakvere, kas pole?

Tarvanpääl räägitakse, et pärast seda, kui mäe otsa linnuse veerde tarvaskulptuur kerkis, hakkasid siinsed inimesed üksteis tervitama sõnaga „Tarvast! Tervist!“

„Tarvast kõikidele! Nüüd ja igavesti.“