Kadrina koguduse õpetaja Meelis-Lauri Eriksoni jõulusoovid

Olen süüdanud kaminas tule, lampe põlema ei pane, las olla hämar. Kaminatuli valgustab tuttavat tuba hoopis teise nurga alt. See on täiesti teistmoodi valgus. Siis süütan laual ka küünla. Nüüd tuleb tahtmine see kätte võtta ja sellega mööda hämarat tuba ringi jalutada.

Väljas on ammugi juba pime nagu ikka sel ajal, kuid akendest siravad tulukesed keset lookas lund. Isegi lumevalgust kumab veidi tuppa, sest pisut aega tagasi on hakanud lund sadama. Igalt räitsakalt peegeldub vähest valgust väheke tagasi, kuid räitsakad ise on ju valged. Nii lisab lumesadu väljas natuke valgust ka tuppa. Ja ta teeb seda jälle ootamatu nurga alt. Selline valgus ei lange ühest kindlast suunast, vaid näib olevat nagu nõrgalt kumav valguskardin. Väljaspool.

Niimoodi siin valguse mängu jälgides meenub, et ka värvid on vaid valgus. Me teame seda ju ammugi, kuid tänapäeval oskame sellele ka seletuse anda. Kui valgust pole, puuduvad ka värvid. Me teame, et spektri kõik värvid kokku moodustavad valge valguse. Üks kindel spektri värv annab tagasipeegelduse maksimumi samas spektris. Ja must on lihtsalt valguse puudumine – tagasipeegeldus on nullilähedane. Hall on aga see, kui peegeldatakse valguskiirgust igasugusel lainepikkusel ühtmoodi.

See tavalisest erinev valgustus toas toob esile mälestusi. Kord olime vennaga kahekesi kodus. Oli talvehommik enne jõulu. Ma ei mäleta enam, miks me ainult kahekesi olime; vanemad olid ilmselt tööle läinud, kuid miks me kodus olime, seda enam ei mäleta, oluline on see ehe hetk. Muidugi oli pime. Halli valgust alles hakkas tuppa irgitsema. Me hakkasime mängima, üles ehitama oma uusi, teistsuguseid maailmasid, põnev oli. Süütasime samuti küünla ja kõndisime sellega hämaras toas ringi nagu luutsinapäeval, võibolla oligi luutsinapäev, ainult et me ei teadnud seda. Kogu olukord oli korraga hoopis teistsugune kui tavaliselt ja see ärgitas loovusele, seda teeb valguse puudutus. Teistmoodi valgus muutis kõike ümbritsevat.

Aga jõule me tähistasime. Kuusk toodi tuppa – juba see oli midagi hoopis teistsugust, kui tavaliselt. Jõuluõhtul süüdati kuusel küünlad, paksud kardinad tõmmati akende ette, mingit jõulumuusikat ei olnud. Oli paks nõukogude aeg. Jeesuslapsest ei räägitud, õhtul tuli telekast mõni põnev film - Baskerville´ide koer näiteks, see Lenfilmi oma mõistagi, väga hea film. Olin seda ju toona varemgi näinud, ja kui see jube koeralõust välja ilmus, siis pigistasin silmad kinni. Ikka oli põnev ja eriline. Tubades heljus küünla- ja kuuselõhn.

Armas aeg, küllap ma olen juba niipalju vana, et võin heietada mälestusi. Kuid ma tean, kust see tuli – see täiesti uutmoodi valgusefekt nüüd tõi selle mälestuse esile. Jõulude juures on see tore, et need jõuavad kätte ikka. Ükskõik, mis valguses me parajasti ise oleme – või valguse puudumises. Mis valgusefekti oleme endile loonud. Või milline on meile vastu meie tahtmist tehtud. Me oleme siin ja praegu.

Sünnihetk libiseb lähemale, kunagi pole see olnud rohkem siin ja praegu. Me pole enam pealtvaatajad, vaid ise selle sees. Kui väike on see hetk – ja kui suur! Suur maailm on seal, väljas, suur ja pime nagu ikka.

Kes teadsid Jumala sünnist? Need, kellele seda otse teavitati, ei mingit Jumala vägeva efektiga saabumist, et viimane kui üks saaks hoobilt aru! Karjased väljal, kes elasid koidu-loojangu rütmis ega teadnud muust, kes olid hämarusega harjunud: valgust andsid vaid õlilambid ja lõkketuled. Ja nüüd äkitselt on nad otsekui võimsate proźektorite valguses. Muidugi nad ehmatasid ära. Ingel peab neid rahustama – siin ei ole hirmu, see on hoopis rõõm, suur rõõm!

Miks? Aga sellepärast, et Jumala tulek maailma annab elule mõtte. Teise tähenduse, millega me pole harjunud, mis on hoopis teistmoodi. Harjunud oleme mõttetusega, valguse neeldumisega, maailma raskuse ja selle haigusega, justkui oleks see midagi paratamatut. Kui aga langeb meile Jumala valgus, siis taipame varsti – asi on otse vastupidi. Jumala valgusega, maailma valgusega tuleb harjuda ja seda normaalseks ning tavaliseks pidada. Maailma valgus on tulnud maailma – ja see on tavaline, see on loomulik! Iga inimene ju mäletab seda valgust oma hinges. Pangem tähele – Jumal ei tulnud oma kõikvõimsuses eemaldama kurjust, valguse puudumist, maailma raskust, vaid sellest osa saama. Muidugi teadis Ta oma kõikteadmises, mida tähendab olla inimene, kuid inimese enda pärast tuli Ta sellest osa võtma. Ise Ta seetõttu ei muutu. Kas inimene ise ka teab, mida tähendab olla inimene?

Suurejooneline on Luuka kirjeldus, kelle jutustatud lugu me äsja kuulsime. Fookus liigub üha väiksemaks, täpsemaks. Kõigepealt on keiser kõige keskel ja kõige üle, kuid keegi ei tea midagi, kõik on nagu ikka, maailm elab oma elu. Siis on kohaliku tähtsusega maavalitseja, kes istub pimeduses, kuigi on päev. Kuid hetk ajas on paika pandud.

Ja siis jutustab Luukas juba kahest inimesest kõiges selles massis, kes kuulekalt läksid ennast kirja panema, igaüks oma linna, mis neil muud ikka üle jäi. Joosep, kes on vaikselt ja alandlikult tugi kogu sündmusele, ta teab midagi, mida keegi muu ei tea, ta on seda unenäos näinud. Ja ta kihlatu Maarja, kes on juba päris viimaseid aegu lapseootel, kes teadis algusest peale. Justkui vaataks kõike peadpööritavast kõrgusest, suumiks sinna sisse kuni ühe tillukese õlilambikeseni, mis vilgub ühes Petlemma laudas. Seal on vaikne. Muutus on toimunud vaikselt, peaaegu märkamatult, Jumal on pugenud maailma sisse, et see võiks saada suuremaks tavalisest, suuremaks iseendast.

Siis tulevad mängu need karjased, kelle nimesid me ei tea. Õige – nad on inimesed nagu meie, mis tähtsust on praegu nimel, isikukoodil, eluloo andmetel. Nad saavad valgust näkku. Ja siis nad lähevad. Rutates.

Kogu lõigu lõpetab Luukas mõtisklevas toonis, nüüd on veel ainult üks inimene, üks naine – Ja Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames. - Võibolla tema kaudu me üldse teamegi sellest. Võibolla oligi Maarja see, kes vanas eas jutustas doktor Luukasele, Pauluse-taadi kaastöölisele seda lugu.

Armas kirikuline! Ka meie, jõuluõhturahvas kirikus oleme ühtmoodi erilised. Sest me ju ei armasta mitte seda teise inimese nime, isegi mitte tema nägu või silmi-suud. Vaid me armastame seda inimest, kes seda kõike kasutab. Kasutab oma nime kinnitamiseks Eluraamatusse, suud naeratamiseks, silmi siiralt silmitsemiseks, keha kohaloluks siin ja praegu, vastuvõtmiseks. Ma ei tea, kas see mul õnnestub, kuid tahan sulle kinnitada – ka sina suudad seda maailma tulnud valgust tagasi peegeldada. Tahan sulle anda mõtet, kindlust, rahu, rõõmu, armastust! Seda armastust, millest kirjutas kord seesama Pauluse-taat ühe teise õlilambi vilkuvas valguses, kuna muud valgust tal polnud, kõik oli nagu ikka:

Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi.