Alustav ettevõtja: eneseväärikusest ei jää toitlustusäri käivitades palju alles

Niisiis veetsin ma kogu möödunud sügise koolipinki nühkides. Tõtt-öelda tuli mitme ammu unustatud hirmuga uuesti silmitsi seista. Klassi ees kõnelemine ja õpetaja ristküsitluse turmtule eest põiklemine pole just toimingud, mida keskealise mehena kogeda sooviks.

Minu sügav kummardus pisikestele inimestele siinkohal. Lastel peab ikka kuramuse kõva närvikava olema, et end keskast läbi lohistada.

Mida loeng edasi, seda rohkem hakkasin ma aru saama, et tegu pole pelgalt maksumaksja raha peal liu laskmisega. Okei, praegu kantakse sulle iga kuu väike õlleraha arvele ja elu on lill, aga üks hetk saab ju pidu läbi. Ja vaat siis on juba hilja jalgu tagumiku alt välja tirima hakata.

Ühesõnaga, hakkasin tasapisi tabelitesse laotavate numbrite taga ka päris asja nägema. Ning mida selgemaks tulevikuvisioon kujunes, seda rohkem hakkasin ma ise asjasse uskuma ja sihipärasemalt tegutsema. Sain aru, et ettevõtjaks hakkamine pole mingi vallatu põige järjekordsele stiilipeole. Et tõmbad aga ülikonna selga ja oledki Bill Gates valmis.

Või no kui nüüd brändingu peale mõelda, siis eks ta ikka natuke on stiilipidu ka. Lihtsalt – pärast tavalist stiilipidu on hommikul väike pohmell ja niudepiirkonnas igatsus intiimsuse järele ning siis läheb elu jälle vanadesse roobastesse. Aga äri ajades on kõik üks lõputu küünlapäev. Unenägu, millesse sa igal hommikul uuesti ärkad. Ja sellisel juhul tuleb teha kõik endast olenev selleks, et unenägu poleks nagu "Elm Streeti luupainaja" või "Põrgu Jaan".