Nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik

Ma kord aastas jätan Äripäevale natuke koolitusraha. Siiamaani on see läinud asja ette. Ma teenin selle hiljem tagasi. Teen pausi igapäevastest tegevustest, arvutit kaasa ei võta, e-kirju ei skrolli. Keskendun toimuvale. Puhkuste aeg on tulekul, kutsun teid endaga kaasa mõtlema.

“Kas Sa olid kogu päeva kohal?”, küsis minult Äripäeva rahvusvahelise juhtimiskonverentsi Coaching 2023 PAUS lõpusõnade järel Laine Randjärv, kolleeg poliitikapäevilt ja tänane coach. Väga head eestikeelset sõna sellele coachile leitud polegi, arengutreener või midagi sellist. Kohalolek on arengutreeningus tähtis element. Ei tähenda ruumis viibimist. Sain Laine küsimusele igas mõttes jaatavalt vastata.

Korraldajad olid leidnud, et PAUS võiks olla see ühine nimetaja sellele konverentsile. Paus on nagu kohe väga laiaks venitatav ajaühik. See võib kesta sekundi murdosast aastateni. Selle „kohega“ on sama lugu. Mul on just üks „kohe“ juhtum, mis on veninud enam kui kuu pikkuseks. Võib olla on KOHE järgmise konverentsi teema. Peaks sobima, sest tahame ju tulemusi KOHE. Päevajagu arutelusid ja kogemuslugusid oleks naljaasi kokku panna.

Paus on me elus igapäevane asi. See võib olla suhtlemise tööriist ja piinlikkust tekitav moment, rünnakuvahend, üleminek ühelt tegevusalalt teise, aja maha võtt, kas vabatahtlik või siis pealesunnitud. Teadlased on eksperimentidega selgeks teinud, et kui seda igapäevaselt teadlikult kasutada, siis on see hea vaimsele tervisele. Mõjuvad juba vähesed minutid. Pausi teadlik võtmine on nagu kuulamine - paljude jaoks keeruline kunst. Vahel on see väga raske, aga ilmselt peaaegu mitte kunagi pole see võimatu. Paus on vajalik, sest skaala teises otsas on tulekahju – läbipõlemine.

Huvitav oli sellel konverentsil Regionaalhaigla kommunikatsiooniteenistuse juhataja Hede Kerstin Luige mõte sellest, et läbipõlemine algab mesinädalatega ehk entusiastliku pühendumise perioodiga sinu elus. Seega päevast 1 läbipõlemise poole. Statistiliselt võib see puudutada kahte inimest viiest. Olen ennast pidanud inimeseks, kes ei võida loteriiga ka siis kui iga loos võidab, või kui, siis kustukummi. Läbipõlemise puhul pean aga ütlema, et kuulun ülejäänud kolme viiendikku kohta. Kas see on nii juhtunud või on see olnud minu teadlik tegevus? Julgen öelda, et viimane, kuigi vastutusrikkaid eluhetki on jagunud. Ma pole kunagi lolliks töötamisest lugu pidanud. Tulemuse saab enamasti ära tuua vähemaga ja kogu maailma raskust ja ootusi ei pea endas kandma. Selles suhtes oli väga inspireeriv Coop Panki tegevjuhi Margus Ringi ülesastumine sellest, kuidas hakata endale suunatud ootusi ja tähelepanu oma laiema meeskonna peale tagasi laotama.

Mul pole meeles konkreetsed inimesed ja situatsioon, aga mingil hetkel tekkis laval küsimus sellest, kuidas suhtuda mõttesse „nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik“. Ma arvan, et see on väga hea küsimus. Selline peakski tööelu enamasti olema. Võtame või koosolekud, aga ka soorituse. „Nii vähe kui võimalik“ ei pea ju tähendama nigelat sooritust, vaid tulemuse saavutamist võimalikult väikse kuluga igas mõttes. See sobiks motoks nii avalikku kui erasektorisse. Ennekõike peaks see tähendama planeeritavale tegevusele kuluvat aega, aga ka kvaliteeti. Kui sa saad eeldatava või oodatava tulemuse kahe tunniga kätte, on ebapraktiline keeleots põses veel tund aega lihvimiseks kulutada.

„Vähem möla, pikem samm“ on ka samast kategooriast. Tean mitut inimest, kes armastavad rääkida, kui hõivatud nad on. Selle rääkimise ajaga oleks neil kolmele elektronkirjale vastatud.

Jaan Tätte unistab oma laulu tekstis naisest, kes on kuum nagu lõunamaa öö, tahab kirge, mis tema jaoks laetud. Ta ei nõua, et oleks tal vooruslik vöö. Tahab hästi, et asi saaks aetud.

See unistus võib kõlada kõlbeliselt kaheldavana, aga siin on mitu mõtet peidus. Kui midagi teha, tuleb keskenduda – kohal olla. Kõik ei pruugi olla täiuslik, aga oluline on ikkagi hea sooritus ära teha. Kui selle filosoofia järgi käituda, siis võib läbipõlemise protsenti oluliselt vähendada.

Kirjutan seda lugu Montreali lennujaamas. Kanadas ei pidanud olema näidet, kus riiklikult võetud eesmärgid saaks täidetud. Nii ühe teise rahvusvahelise konverentsi ettekandes just väideti.

Seega ma ei arva, et peaks sätestama mingeid läbipõlemise vähendamise riiklike indikaatoreid Eesti vaimse tervise kavades. Tehke enda jaoks ise midagi. Kui te olete mõni tippjuht, siis seda enam. Täiuslikke tippjuhte ei vaja keegi, ei alluvad, ega isegi omanik. Vaja on terveid toimivaid inimesi!

Mõtlesin ka, mis on olnud minu elu kõige silmapaistvamad pausid, just pausid.

Aasta oli 1987. Olin oma kursusevenna Taavoga Taimõri poolsaarel praktikal ja me otsustasime naabrite juurde teed jooma minna. No nii pausi mõttes. Naabrid olid meist viiekümne kilomeetri kaugusel. Tagasiteel käisime kella järgi tunni kaupa, võttes iga tunni järel viis minutit istumiseks. Ühe soojaga me poleks seda suutnud, aga pauside abiga olime kaheteist tunni pärast teepausilt tagasi. See minu näide on ka kaugel täiuslikkusest, sest lähtus rangest ajalisest plaanist, aga lühiajaliselt toimis.

Nii et jätke aega rihma lõdvaks laskmiseks nii endal kui teistel ja elu saab parem. Samas on hetki, kus tuleb täiuslik olla. Olgu neid hetki nii vähe kui võimalik ja nii palju kui tarvis.