Olen jonnakalt püüdnud seista Vinnis pesitseva looduskaitsealuse linnu taida ehk tiigikana eest, aga nüüd tõstan käed ja tunnistan, et bürokraatiamüür on tugevam kui arvasin ehk meie ametnikel on käes uskumatult palju võimu.
- Taidaema, kes võinuks praegu pisiperet kasvatada - kui ametnikud oleksid õigel ajal ca 500 eurot maksumaksja raha ohverdanud. Foto: Leili Winter
Oma esimesest lahingust kirjutasin
eelmises arvamusloos täpselt aasta tagasi. Tookord said transpordiametnikud minust rahu siis, kui soostusid paigaldama teele pardimärgid. Et märgil võimu pole, sai kinnitust, kui tänavu 18.mail hukkus autolt saadud hoobi tõttu taidaema, kellest jäid pesale välja haudumata munad.
Oli aeg uuesti tegutseda, ehkki selle tulemuseks oli pettumuse süvenemine, nii ametnike kui kogu riigiaparaadi vastu. Otsisin välja möödunud- ja ülemöödunudaastase kirjavahetuse ja pöördusin õrna lootuskiirega uuesti transpordiametniku poole. Lisasin hukkunud kana foto, selgitasin asjaolusid ja palusin tungivalt kas teele lamavaid politseinikke või mõjuvat põhjust, miks seda teha ei saa. Märkisin ka, et väikesel alal asuval kolmel tiigil on pesakonnad tulemas ka partidel ja sõtkapaaril ning noortel peredel edasi-tagasi üle tee käimist omajagu.
Kolm nädalat(!) hiljem sain vastuse, kus väideti, et kuna tee keskkond ei toeta piirkiiruse alandamist, ei ole kiiruse alandamine põhjendatud. Künniste paigaldamise kohta vastati aga õige kõlavalt. “Need on investeeringud, mida ei tehta ühe päevaga, vaid vastavalt keskkonnale ja vajadusele, mis eeldab pikemat planeerimist ning analüüsimist.”. Võibolla arvas ametnik, et löön nii kantseliitliku vastuse peale araks, aga ma pole papist poiss ja kirjutasin vastu. Seekord ma vastust enam ei oota, sest olen mõistnud, et peale minu ja veel mõne lihtinimese ei lähe need kanad paraku kellelegi korda.
Avaldan oma vastuse transpordiametnikule siinkohal täies mahus. Vabandan nii ametniku ees, kes mulle ilmselt enam ei vasta, kui ka lugejate ees, et muutusin kirjas veidi jämedaks. Samas, mis vahet seal enam on. Kui oleks mingi kaal, millel saaks piinlikkustunnet kaaluda, siis ma usun, et piinlikkus, mida peaksid ametnikud tundma oma tegevusetuse tõttu, lennutaks minu pisukese ebaviisakuse-piinlikkuse kõrgele taevasse.
“Tere,
tänan vastuse eest.
Mida tähendab, et tee keskkond seda ei toeta? Kui ei toeta, tulebki künniste näol seda toetada. Kas nt Tallinn-Narva maantee keskkond toetab 110 km tunnikiirusega sõitmist? Ei toeta - puha sirge tee, võiks vabalt sealt ka kahesajaga läbi sõita.
Nagu näete, ei toeta kõne all oleva lõigu läbimist 50 km tunnikiirusega ei tee keskkond, 50-märgid ega hobuse-, konna- ja pardimärgid. Kuna seal on tänaseks kaks pesakonda looduskaitsealuseid linde, tuleb järelikult keskkonda toetada künniste abil.
Väidate, et künniste panemine on "investeering, mis nõuab pikemat planeerimist ja analüüsimist". Kui pikema planeerimise all peate silmas transpordiameti eelarvet, siis andke andeks, aga üks kahemeetrine jupp künnist maksab 200 eurot. Teele kuluks kummalegi poole sõidusuunas üks jupp, see teeb kokku 400 eurot+paigaldamine.
Pikemaajalisem analüüs? Kuidas see välja peaks nägema ja mitmele ametnikule ja kui pikaks ajaks maksumaksjad selle analüüsi tarbeks palka maksaksid? Tee on, kaitsealune liik pesitseb, kulu oleks max 500 eurot. Mida siin analüüsida on?
Rahel Lepp”
Käsi ei tõusnud lõppu kirjutama isegi tavapärast “lugupidamisega….”. Totralt aus, ei taha ma kirjutada valet.
Ahjaa, kindluse mõttes kirjutasin transpordiametilt vastus oodates oma murest lühidalt ka kliimaministrile, avaldades lootust, et ehk tema saab ametnikke veidi korrale kutsuda. Minister vastas kiiresti ja viisakalt. Tänas ja andis teada, et edastab kirja. Ilmselt transpordiametile… Nokk kinni, saba lahti oleks siinkohal veel hea kirjeldus, jääks mingigi lootus. Kahjuks tunnen, et nokk on kinni ja ametnike poolt veel kõvemini kinni löödud.
Siinkohal ei saa ma tegelikult aru, milleks riik keskkonnaametit üleval peab? Kui tegevus jõuab kõikvõimalike määruste ja kavade koostamisest päris eluni ehk kaitsealuse liigini, kes mõne suvekuu jooksul päriselt kaitset vajab, siis pole keskkonnaametit kusagil näha.
Paljud võivad mõelda, milleks ma tõmblen, iga päev saab linde hukka. Aga kui me ei kaitse kõige nõrgemaid, keda me siis kaitseme?
Seotud lood
Olen tänaseks palju targem selle osas, et looduskaitse alla määratud liigi esindaja päriselt kaitsmine on keeruline ja siinkohal ei aita muu kui jonn ja kannatus, millega ametnikud nurka suruda. 9. juuni on minu jaoks pidupäev, sest Vinni tiikide juurde püstitatud pardimärk tähistab suurt võitu mu pea aasta pikkuses võitluses.
Vinni ja Mõdriku vahelisel teel asuvatel tiikidel asus sel kevadel pesitsema tait ehk endise nimega tiigikana, kelle vahvaid tibusid tiigi ääres ukerdamas näha võib.
Tõrma külas Kõrgemäel avanes nädal tagasi trööstitu vaatepilt, kus ulatuslikul alal oli läbi viidud elektriliini koridori hooldus. Silmaga hinnates oli võsa maha võetud umbes 12 meetri laiuselt ning pikkuselt nii kaugele kui silm seletas. Liinide hooldaja OÜ Elektrilevi esindaja sõnul hooldatud alal linnupesi ei leidunud.
Eesti Loomakaitse Selts (ELS) kutsub viimaseid päevi hääletama aasta kõige loomasõbralikumat ja -vaenulikumat tegu.
Selveri populaarne 63+ vanuses klientidele mõeldud sooduskampaania "Kuldne Kolmapäev" on ettevõtte üks edukamaid kampaaniaid, mis laienes nüüd ka e-Selverisse ning tänavustele pensionipäevadele.