Mis kinni ei jää, saab kinni löödud ehk looduse kaitsmisest Eestis

Oma esimesest lahingust kirjutasin eelmises arvamusloos täpselt aasta tagasi. Tookord said transpordiametnikud minust rahu siis, kui soostusid paigaldama teele pardimärgid. Et märgil võimu pole, sai kinnitust, kui tänavu 18.mail hukkus autolt saadud hoobi tõttu taidaema, kellest jäid pesale välja haudumata munad.

Oli aeg uuesti tegutseda, ehkki selle tulemuseks oli pettumuse süvenemine, nii ametnike kui kogu riigiaparaadi vastu. Otsisin välja möödunud- ja ülemöödunudaastase kirjavahetuse ja pöördusin õrna lootuskiirega uuesti transpordiametniku poole. Lisasin hukkunud kana foto, selgitasin asjaolusid ja palusin tungivalt kas teele lamavaid politseinikke või mõjuvat põhjust, miks seda teha ei saa. Märkisin ka, et väikesel alal asuval kolmel tiigil on pesakonnad tulemas ka partidel ja sõtkapaaril ning noortel peredel edasi-tagasi üle tee käimist omajagu.

Kolm nädalat(!) hiljem sain vastuse, kus väideti, et kuna tee keskkond ei toeta piirkiiruse alandamist, ei ole kiiruse alandamine põhjendatud. Künniste paigaldamise kohta vastati aga õige kõlavalt. “Need on investeeringud, mida ei tehta ühe päevaga, vaid vastavalt keskkonnale ja vajadusele, mis eeldab pikemat planeerimist ning analüüsimist.”. Võibolla arvas ametnik, et löön nii kantseliitliku vastuse peale araks, aga ma pole papist poiss ja kirjutasin vastu. Seekord ma vastust enam ei oota, sest olen mõistnud, et peale minu ja veel mõne lihtinimese ei lähe need kanad paraku kellelegi korda.

Avaldan oma vastuse transpordiametnikule siinkohal täies mahus. Vabandan nii ametniku ees, kes mulle ilmselt enam ei vasta, kui ka lugejate ees, et muutusin kirjas veidi jämedaks. Samas, mis vahet seal enam on. Kui oleks mingi kaal, millel saaks piinlikkustunnet kaaluda, siis ma usun, et piinlikkus, mida peaksid ametnikud tundma oma tegevusetuse tõttu, lennutaks minu pisukese ebaviisakuse-piinlikkuse kõrgele taevasse.

Käsi ei tõusnud lõppu kirjutama isegi tavapärast “lugupidamisega….”. Totralt aus, ei taha ma kirjutada valet.

Ahjaa, kindluse mõttes kirjutasin transpordiametilt vastus oodates oma murest lühidalt ka kliimaministrile, avaldades lootust, et ehk tema saab ametnikke veidi korrale kutsuda. Minister vastas kiiresti ja viisakalt. Tänas ja andis teada, et edastab kirja. Ilmselt transpordiametile… Nokk kinni, saba lahti oleks siinkohal veel hea kirjeldus, jääks mingigi lootus. Kahjuks tunnen, et nokk on kinni ja ametnike poolt veel kõvemini kinni löödud.

Siinkohal ei saa ma tegelikult aru, milleks riik keskkonnaametit üleval peab? Kui tegevus jõuab kõikvõimalike määruste ja kavade koostamisest päris eluni ehk kaitsealuse liigini, kes mõne suvekuu jooksul päriselt kaitset vajab, siis pole keskkonnaametit kusagil näha.

Paljud võivad mõelda, milleks ma tõmblen, iga päev saab linde hukka. Aga kui me ei kaitse kõige nõrgemaid, keda me siis kaitseme?