Looduskaitsealuse liigi kaitsmine on üllatavalt keeruline

Jutt käib nimelt taidast ehk tiigikanast, kes kuulub kolmanda kaitsekategooria liikide hulka. Samasse kategooriasse on arvatud ka näiteks vaskuss, sookurg, ristpart ja teder.

Muidu varjulisi metsajärvi ja tiike eelistava pelgliku taida üks julge isend otsustas eelmisel kevadel oma pesa teha Vinni ja Mõdriku vahel asuva tiigi peale, õigemini päris kalda äärde ning mul õnnestus tema perekonna tegevusi jälgida terve suve. Pikkade varvastega kõrgetel kanajalgadel vudivad pojad kasvasid ja õppisid ema kombel ujuma, pead ettepoole nõksutades justkui käikudeta jalgrattal mäest üles sõitja.

Augusti lõpus nägin õudusega, et taidaema oli sealsamas kodu lähedal, kahe tiigi vahel auto alla jäänud, veripunane nokk taeva poole suunatud. Mis sai poegadest, ei tea, igatahes rohkem neid näha ei olnud.

Otsustasin tegutsema hakata ja oma naiivsuses arvasin, et piisab asjaoludest teatamisest, kui võetakse kasutusele meetmed kanakeste kaitsmiseks. Alguses panin oma panused kiiruskaamera või vähemalt kiiruspiirangu peal. Oh seda naiivsust, tean ma nüüd!

Minu kirjale transpordiametisse sain eitava vastuse selgitusega, et „kiiruspiirangutega on üldiselt nii, et kui liikluskeskkond ise toetab kõrgemat kiirust, siis puhtalt kiiruspiirangu märgiga ohutust tagada pole võimalik“ ja „Looduskaitselise linnu olemasolust selles kohas me paraku teadlikud ei olnud. Samas ei ole ka kindel, et liikluskorraldusvahenditega oleks olnud võimalik ohtu linnule välistada.“ Ehk siis lugesin vastusest välja, et kiirust pole mõtet piirata, sest sellest ei peeta nagunii kinni. Klaar!

Järgmiseks pöördusin Eestimaa Looduse Fondi (ELF) poole ja uurisin, kas ELF-il oleks mingisugust võimalust mõjutada liikluspiirangu kehtestamist piirkonda, kus pesitseb loodukaitsealune liik. Üllatuseks selgus, et ELF-il vajalikke hoobasid ei ole. Küll aga soovitati pöörduda taas transpordiametisse ja sooviti head õnne lamav politseiniku väljakauplemisel.

Keskkonnakorralduse juhi poole pöördudes olin juba teravam ja peale asjaolude tutvustamist avaldasin häbematult arvamust, et olukord on ebanormaalne, kui looduskaitsealust liiki üks instants ei saa ja teine instants ei suvatse kaitsta. Igaks juhuks täpsustasin kooliõpetaja kombel, et jutt ei käi ühest, juba hukkunud linnust, vaid muretseda tuleb järgmise aasta ja tulevaste pesakondade pärast.

Saabunud vastuses anti teada, et vahepeal konsulteeriti keskkonnaametiga ja sealt saadud arvamust kuulda võttes ollakse valmis antud teelõigule paigaldama hooajalise hoiatava märgistuse ehk siis pardipildiga märgi, juhul kui tait kevadel uuesti pesitsema tuleb. Hurraa. Kiiruspiirangut ei peetud endiselt vajalikuks, kuna sellest nagunii kinni ei peeta, nagu näitab ameti kogemus.

Saabus aprillikuu ja käisin passimas, kas kana tuleb pesitsema või mitte. Südant hakkas närima mure, et kas transpordiameti lubaduses paigaldada hoiatusmärk juhul, kui tait tuleb pesitsema, ei peitu mitte konks – kuidas ma tõestan, et lind on justnimelt pesitsema asunud, mitte ei käi seal niisama sulistamas. Kartsin, et kui pesa munadega ette pole näidata, jään pika ninaga.

Õnneks osutus see hirm asjatuks. Kirjutasin uue kirja transpordiametile, kus tuletasin nende möödundaastast lubadust meelde ja lisasin ühe uduse pildi linnust, kus tegelikult võis ainult ausõna peale uskuma jääda, et tegu tõesti on taidaga. Tunnistasin ka, et pesa mul kahjuks ette näidata pole.

Küllap suhtles transpordiameti ametnik seejärel keskkonnaametiga, sest oodatud vastuse sain viimaselt: „Annan Teile teada, et Transpordiameti liikluskorraldaja esitas teehooldajale ülesande paigaldada uued märgid nr 179 „Linnud“ koos tahvlitega 821 „300 m“ teele 17205 km 0,26 ja km 0,54 (Vinni alevikus talli tiikide juures), hiljemalt 12. juuniks.“

Tänaseks on märgid püsti. Loodetavasti mõni autojuht seda märkab ja ehk kaitsealuse linnu šansid suve üle elada kasvavad.

Kui see protsess oli poole peal, küsis mu tütar:“Need on ju lihtsalt märgid. Miks see peab nii keeruline olema?“ Ma ei osanudki vastata...