Kes vastutab hukkunud konnade eest?

Rahva pahameel on suunatud Vinni vallavalitsuse poole, kuid tegelikult ületavad kahepaiksed hoopis riigimaanteed. Kes vastutab hukkunud konnade eest?

Selgus, et konnade eest hoiatavad liiklusmärgid peab riigimaanteele paigaldama tee hooldaja OÜ Verston, kes aga peab selleks saama tellimuse Transpordiametilt.

Transpordiamet ise konnade rände piirkondi ei kaardista. “Kasutame selleks Eestimaa Looduse Fondi kaardirakendust,” sõnas Transpordiameti kommunikatsiooniekspert Erki Varma. Liiklusmärgid paigaldatakse vastavalt saabunud informatsioonile konnade rände algusest konkreetses asukohas.

“Nendes kohtades, mille kohta on info konnarände kaardirakendusse laekunud, peaksid märgid paigaldatud olema,” kinnitas Varma.

Uurides Eestimaa Looduse Fondi kaardirakendust selgub, et nimetatud piirkonda Vinni-Mõdriku teel ei olegi konnade rändena üles antud. “Paljud teada-tuntud kohad on kaardile kantud ekspertide poolt, kuid suurem osa infot konnade rännuteede kohta tuleb inimestelt või omavalitsuste keskkonnanõunikelt, kes neist meile teada annavad või kannavad ise rakenduses olevale kaardile,” selgitas ELF-i Konnad teelt kampaania juht Henry Timusk.

Sageli jõuab info väikeste rännumeeste kohta ELF-ile ja seejärel kaardirakendusele ka Keskkonnaameti infotelefoni kaudu, kuhu inimesed konnadest teada annavad.

Vinni piirkonnajuhi Virgo Koppeli sõnul on ka vallavalitsus konnade pärast mures ning tellis esmaspäeval reklaamifirmast ajutised märgid, mis esimesel võimalusel peale valmimist tee äärde pannakse. Koppel avaldas lootust, et saavutatakse kokkulepe OÜ Verstoniga, et märgid lubataks rände lõpuni teele jätta.

Kindel selles aga olla ei saa, kuna riigimaanteele ei tohi omavoliliselt liiklusmärke paigaldada.

Eelmisel aastal tellis Vinni elanik Hando Lööper “konnamärgid” oma kulu ja kirjadega ja paigaldas tiikide juurde, mis aga mõne päeva möödudes riigiameti esindajate poolt maast välja võeti ja teepervele visati.

Nördinud Lööper on ka tänavu konnadel silma peal hoidnud ja käib neid võimaluse korral üle tee aitamas. See on aga keeruline, kuna hilisõhtusel ajal, mis on konnade aktiivseim aeg, on konnaliiklus tihe ja pole täpselt aru saada, kes kuhu minna tahab. “Võib juhtuda, et aitan konna üle tee, aga pärast selgub, et ta tahtis hoopis teisele poole minna ning saab ikkagi hukka,” pidas Lööper konnade karjatamist kahe tiigi vahel peadmurdvaks ja paraku üsna tulutuks ettevõtmiseks. Selge ühesuunaline konnaliiklus Vinni tiikide vahel puudub.

Miks konnad Vinnis kahe tiigi vahet sõeluvad ja enda abistamise keerukaks teevad, on raske öelda. Timuski sõnul võib olla, et üks tiik on sobivam kudemiseks, teine jällegi talvitumiseks või hoopis millekski kolmandaks. “Konnad on oma elukeskkonna osas väga konservatiivsed ja miks täpselt ta kolimise ette võtab, tuleks küsida konna enda käest,” sõnas Timusk.

Siin-seal on loodud konnadele rändamiseks ka tunneleid. “Nii suurt abi neist pole, kui algselt loodeti, sest on tükk tegu veenda konna modernseid lahendusi kasutama,” kahetses Timusk.

“Kuniks keskkonnaministeeriumi ja transpordiameti koostöös ei ole loodud püsivaid lahendusi, on parim võimalus kevadist konnade hukkumist vähendada nende jalavaeva kergendamine talgute korras ning suuremate rändeteedel tee sulgemine liikluseks õhtu kella üheksast hommiku kella kuueni,” lõpetas Timusk.