Urmas Viilma: piibelgi on rahatarkuse käsiraamat

Kui Jeesus sündis, tõttasid hommikumaa tähetargad teda kummardama ja tõid vastsündinule kingituseks tolle aja luksuskaupu. Evangelist Matteus kirjutab:

“Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aarded ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri.” (Mt 2:11)

Enne raha kasutuselevõttu kasutati mõõduvõtmisel kaalutud hõbedat või muid väärismetalle. Peagi muutusid hõbeda ja kullatükid ühesuurusteks -kaalulisteks ning neile anti nimed. Nii tekkis raha, kuid kuld ja hõbe säilitasid oma väärtuse ka ilma müntideks vermimata. Idamaa targad, kes tulid kaugelt maalt, ei toonud Jeesusele oma maa valuutat, vaid kulda, millel oli kõrge väärtus olenemata geograafilisest asukohast.

Piiblis ei anta rahale hinnangut. Raha on neutraalne, kuid määrav on inimese suhtumine rahasse. Apostel Paulus kirjutab oma noorele kaastöölisele Timoteusele:

“Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu. (1Tm 6:10)

Paulus annab Timoteusele juhtnööri, millist nõu ta peaks rikastele andma, et nad saaks siiski jumalakartlikult oma elu elada:

“Neid, kes on nüüdsel ajal rikkad, käsi, et nad ei oleks ülbed ega loodaks ebakindlale rikkusele, vaid Jumalale. Käsi neil teha head, saada rikkaks headelt tegudelt, olla lahke ja helde käega.” (1Tm 17-18)

Piiblis ei ole vaene õndsam ega õigem rikkast. Nii vaesus kui rikkus on osa selle maailma reaalsusest. Määrav on igaühe isiklik suhtumine ja südamehoiak oma olukorras, nii vaesuses kui rikkuses.

Suurem risk on siiski libastuda rikastel, sest just rikkusest ei tohi saada eesmärk omaette. Piiblis on öeldud:

„Õnnis on rikas, kes leitakse olevat laitmatu ja kes ei jookse kulla järele.“ (Srk 3:8)

Keegi ei saa ka oma maist vara enesega igavikku kaasa võtta. Kogu vara ja rikkus kuulub lõpuks Jumalale ning inimese kohustus on olla selle haldamisel vastutustundlik.