Tegelikkuses ei ole asi üldse nii keeruline, kui arvatakse, ja lahendused võivad olla lihtsad. On juba ammu teada, et vaatamata toredatele ja olulistele populariseerivatele tegevustele on veelgi suurema mõjuga need, mida tehakse pikema aja jooksul.
Inseneriks kasvamine peab algama juba varakult ja toimuma pidevalt, mitte väheste hoogtööpäevade vormis. Samuti ei ole väga tulemuslik püüda õpilasi alles gümnaasiumist. Alustama peab juba algklassidest ja pidevalt edasi rühkima. Süsteemselt ja teadlikult.
Minu laps õpib inseneriks!
Eestis õpib ülhariduskoolides umbes 165 000 noort inimest. Ehk siis kõige olulisem, sihtrühm, on juba olemas. Nüüd vajame vaid “toodet“, mida koolides hästi pakkuda. Nii hästi, et sihtrühm suudaks seda kümne aasta pärast juba edasi küpsetada ning ekspordivõimekusena pakkuda laiale maailmale.
Muutused algavad pisikestest asjadest ja üksi kõike ei jõua. Võin küll ise valikkursuse õpetajana põhitöö kõrvalt ühes õppeaastas läbi viia kümme kursust 200 õpilasele, aga tegelikkuses on neid õpetajaid vaja 300 ja kursuseid 2000. Samuti on vaja õppevahendeid ja kohandada ka õpperuume.
Seega umbes 10 miljonit eurot aastas ja kümne aasta pärast on selle investeeringu tulu eksponentsiaalsena kasvanud kõrgustesse, mida ei julge isegi prognoosida. Enam ei ole vaja muretseda suureneva maksukoormuse pärast või pingsalt jälgida pensionisamba kasvamist – minu laps õpib inseneriks!
Kust küll leida need õpetajad, kes on valmis endiselt seda rolli kandma vaatamata sellele, et senised kokkulepped ei jõua ajaga kaasas käia ning olukord justkui nagu ei lähegi paremaks?
Kust küll leida need vaprad koolijuhid, kes võtaksid selge suuna – meie koolis õpivad insenerid! Kust küll leida need koolipidajad, kes võtavad vastu otsuse: toetame ja nügime ning kümne aasta pärast on meie omavalitsuse tulubaas selline, et mitte ükski teeauk ei jää parandamata ning lasteaiakoht välja ehitamata?