Suur ülevaade teatrite suvelavastustest

Ivan Turgenevi näidendi on lavale toonud Filipp Loss. See spetsiaalselt vene suurele näitlejale Mihhail Štšepkinile pühendatud Turgenevi näidend, oli ligi 20 aastat tsensuuri poolt keelatud kui provintsi aadelkonda alandav teos.

Nüüd võib öelda, et juba poolteist sajandit on seda suure eduga mängitud Moskva ja Peterburi teatrites: Väikeses teatris, Aleksandra teatris ja Moskva kunstiteatris. Lavastust mängitakse sel suvel ka Vene Teatri vanima näitleja Leonid Ševtsovi tuluõhtul.

Tegemist on ausa ja liigutava looga, mille keskmes aadelkonna au ja inimlik väärikus, alandus ja kaastunne, armastus ja reetmine.

Vene teater annab Sagadis 15 etendust kuni 19. juunini. Juulis võtavad aga järje üle Natali Väli ja Üllar Saaremäe, kes mängivad Saaremäe lavastuses „Topeltduubel“.

See Eric Elice`i ja Roger Reesi kirjutatud näidend on romantiline triller naisest, kes korjab tänavalt üles hulguse, et temast taas inimene vormida. Õige pea aga selgub, et tegemist pole kaugeltki heategevusega. Rääkimata ligimesearmastusest.

Mis on naise tegelikud eesmärgid? Kuidas tema viimseni läbimõeldud plaan õnnestub? Ja mida ta siiski ette näha ei suuda?

Põnevate pööretega krimilugu viib meid uhkesse Londoni häärberisse, kus toimuv pole hetkekski etteaimatav.

„Topeltduubel“ esietendub Sagadi mõisas 7. juulil, kokku antakse kuni 14. augustini 11 etendust.

Mullu Üllar Saaremäe poolt lavale toodud „Liblikas“ osutus nii menukaks, et seda mängitakse Loobu mõisa aidas ka tänavu.

Andrus Kivirähki näidend "Liblikas" põhineb autori samanimelisel romaanil, mis räägib Eesti teatrielust 20. sajandi algul ja rahvusteatri "Estonia" sünnist. Teose üheks keskseks tegelaseks on Kadrina kihelkonnas, Loobu jõe kaldal, Arbavere külas sündinud näitleja ja tantsija Erika Tetzky, kes tegi tähelennu teatritaevasse, kuid see katkes ta varase surma tõttu. Kivirähki "Liblikas" on ühtaegu kurb ja naljakas ning ülistab kunsti ja teatrit, näidates, et just nende kaudu on võimalik ületada surma.

„Liblikat“ saab Loobul vaadata 21. juulist 4. augustini kokku tosinal korral.

Ja kolmandatki Üllar Saaremäe lavastatud lugu saab sel suvel Virumaal vaadata – 9.-11. juunini etendatakse Rakvere vallimäel MTÜ KaRakTer suvetükki „Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas“, mille autoriteks on Eva Samolberg-Palmi ja Piret Saul-Gorodilov.

Hoogne vabaõhulavastus heidab pilgu 1579. aastal Eestis Liivi sõjas toimunud sündmustele Virumaal. Ivo Schenkenberg, keda kutsutakse kuulsa väepealiku järgi Eestimaa Hannibaliks, läheneb oma väesalgaga, mis koosneb kodutalud kaotanud talupoegadest, Rakvere linnale.

Mis inimene võis Ivo tegelikult olla? Millised olid tema eesmärgid ja mida tähendas tema jaoks vabadus? Mida me tema saatusest tegelikult teame?

Ajalooline näitemäng lahkab võimalusi, mis võis õieti juhtuda Rakvere linnuse lähistel enne otsustavat lahingut, kus hukkuvad paljud Ivo sõjamehed ning Schenkenberg ise vangi langeb. See on esmakordne kohtumine Ivo Schenkenbergiga ajalooliselt õiges kohas.

Juba 2020. aastal esietenduma pidanud lavaloos kehastavad peaosalisi Karl Robert Saaremäe ja Elina Purde.

Rakvere teatri suvelavastus on tänavu „Robin Hood“, mis esietendub 17. juunil Lammasmäe puhkekeskuses.

Ettemääratusest ja armastusest, aga ka endast nõrgemate aitamisest rääkiva suurejoonelise lavaloo on kirjutanud Urmas Lennuk, lavastab Taavi Tõnisson Eesti Noorsooteatrist. Publiku ette astub suur osa Rakvere teatri trupist, nimiosas Madis Mäeorg, lisaks mitmed külalised.

Kui juba nii kaugele tulla, siis tasub lisaks etenduse nautimisele minna seiklusretkele või lasta endale Lammasmäel saun sooja panna, soovitab teater.

Kokku antakse kuni 2. juulini üheksa etendust.

Jäneda Pullitalliteatris saab viiel juulikuu päeval vaadata mullu lavale jõudnud suvelavastust „Naine Salamandri tähtkujust”, mis püüab lahti muukida salapärast naist, keda tuntakse nii Maria Ignatjevna Zakrevskaja, paruness Budbergi, proua Benckendorffi kui ka lihtsalt Mura nime all.

Salamander on väga raskesti tabatav kiskja, kes muudab värvi vastavalt keskkonnale ning suudab vaenlasi haavata oma mürgise nahaga. Ohuolukorras jätab ta saba maha ja kasvatab hiljem uue. Mura poliitilis-geograafiline haare ulatus Venemaast Inglismaani, hõlmates seal vahepeal ka Eestit, Itaaliat, Saksamaad ja teisi riike eelmise sajandi esimesel poolel.

Ajaloolased vaidlevad tänaseni, kas ja millise riigi spioon Zakrevskaja ikkagi oli ning kuidas tuli ta näiliselt puhtalt välja nii mõnestki sõjast ja revolutsioonist. Mura eriline anne seisnes meeste äravõlumises, ta pani endasse armuma nii Gorki, Wellsi kui ka hilisema James Bondi prototüübi Robert Bruce Lockharti.

Teater Nuutrum astub sel suvel virulaste ette Käsmus, kus meremuuseumi õuel esietendub 22. juulil Loone Otsa kirjutatud „Kuninganna ja viinakurat“, mis räägib 1930. aastate salapiiritusevedajatest.

Lavastajaks on loomulikult teatri hing Jaanus Nuutre, lavale astuvad teiste seas Merle Palmiste, AK ilmatüdruk Siret Tuula ja Tanel Saar.

Kokku antakse kuni 7. augustini kümme etendust.

22. juulil esietendub Palmse mõisa pargis muusikaline lavastus „Minul on vari“, mis on nostalgiline ja humoorikas ajarännak 80-ndate algusest kuni tänaseni, nähtuna ühe väikese poisi (Toomas Uibo) silme läbi, kes loo jooksul täiskasvanud meheks sirgub. Meheks sirgumine on aga teadagi valus protsess, täis rõõmu ja kurbust, pettumust ja andestamist.

„Minul on vari“ on inspireeritud omaaegsest Ugala teatri etendusest „Laulan sõbraks öö ja päeva“, kus isa Väino kõrval astus üles ka tema poeg Toomas Uibo, kelle ainulaadne hääl paljudele südamesse läks, kuid vahel paraku ka kadedust ja vääriti mõistmist tekitas.

Laulude seest ja vahelt heidab lavastus mõtliku pilgu ka tolle aja elule ning olustikule. Sovietliku ühiskonna hingetud reeglid tõid kaasa palju absurdseid ja vahest naljakaidki olukordi, kuhu meiegi loo kangelased sel rännakul satuvad.

Loo autorid on Ott Kilusk ja Toomas Uibo, lavale astuvad lisaks Uibole ka näiteks Mait Malmsten, Saara Pius, Hele Kõrve, Egon Nuter ja Veikko Täär.

Kokku antakse Palmses kuni 31. juulini kaheksa etendust.

Ja loomulikult on sel suvel Rakveres Baltoscandal, mis leiab aset 6.-9. juulini.

Naabritegi juurde võib kiigata, sest otse Lääne-Virumaa piiri ääres võib sel suvel näha päris mitut põnevat teatritükki. Kiviõlis saab 26. juulist 5. augustini osaleda Elar Vahteri dokumentaalses rännaklavastuses „Põlevkiviõli“, mis esietendus eelmisel suvel ja leidis palju tähelepanu.

Viinistu teatriprogramm algab augustis, mil teised suveteatrid lõpetama hakkavad. 3.-28. augustini saab näha 2020. aastal esietendunud komöödiat „Oh jumal“, mille peaosas Ain Lutsepp.

5. augustil esietendub Yasmina Reza „Kunst“, mis on viimaste kümnendite üks populaarsemaid prantsuse komöödiaid maailmas. 1998. aastal lavastas selle draamateatris Hendrik Toompere, Viinistul on lavastajaks Karl Laumets ja osades on Jaan Rekkor, Tõnu Oja ja Guido Kangur.

Serge, Marc ja Yvan on ammused head sõbrad ja tunnevad üksteist läbi ja lõhki, aga äkitselt tegi Serge midagi täiesti uskumatut: ostis 200 000 dollari eest maali. Täiesti valge lõuendi. Kas see on kunst? Kas see on hea kunst, või vähemalt niisugust raha väärt kunst? Ja kõige tähtsam: kas siis tõesti ainuüksi see, et sõbrad ühe maali ostu ei mõista ega heaks ei kiida, suudab luua mõra nende sõprusesse? Üksainus valge lõuend kergitab palju küsimusi sõpruse, ilu, väärtuste kohta.

„Kunst“ on Viinistu kunstimuuseumi laval kuni 28. augustini.

Viinistu katlamajas saab augustis vaadata kolmandatki lavastust – 11. kuni 27. augustini mängitakse kuuel korral mullu esietendunud Andrus Kivirähki „Talupojad tantsivad prillid ees“, mille on lavastanud Hendrik Toompere.

Lauluridu „Mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele“ teavad kõik, aga rahvasuust on üles kirjutatud ka pisut teistsugune ja mitmetähenduslikum variant – „Mõisad põlevad, saksad surevad, talupojad tantsivad prillid ees“.

Ühest küljest kirjeldab see muidugi otseselt riisumist – kui saks on kotti aetud või maha löödud, võtab võidukas talupoeg tema ninalt prillid ja viib sõjasaagina oma taresse. Teisalt sümboliseerivad prillid aga kultuuri ja haritust – ehk siis lauluread annavad mõista, et talupoegadest saavad sakste pärijad ning nende väärtuste edasikandjad.

Ning nii see ju ongi läinud. Oleme laenanud sakstelt sõnu ja toiduretsepte, õppinud kombeid ja viisakat käitumist, lugenud nende raamatuid, jäljendanud neid tudengielus ja majapidamises. Oleme küll eestlased, talupoegade järeltulijad, aga kanname sakstelt näpatud prille ja vaatame maailma läbi nende, ise seda enam õieti märkamatagi.