Mare Pork: kas inimkond saab loota arukusele?

"Eks inimkond õpib kampaania korras – praegu näiteks kümnest psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule tulevast kliendist üheksa väidab, et neil on kas ATH või läbipõlemissündroom. Nii et ühtpidi on ka läbipõlemine natuke trenditeema, ent teisalt ei ole selles midagi halba, sest inimkond õpib niimoodi," lausus Pork.

Tööalase läbipõlemise mõiste võeti kasutusele juba 1970ndatel ning 2019. aastal lisas Maailma Terviseorganisatsioon selle rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni nimekirja. Läbipõlemist defineeritakse kui kroonilisest ja ravimata jäetud töökeskkonna stressist põhjustatud sündroomi. COVID-19 pandeemia koos ootamatute muudatustega tõi kaasa aga midagi, mida võiks nimetada suisa läbipõlemisepideemiaks.

Läbipõlemine hävitab nii tootlikkust kui inimelusid. Ja just see viimane on asi, millega ei saa ega tohigi ju leppida. Raamatu „Läbipõlemisepideemia. Kroonilise stressi pealetung ja mida me saame selle vastu ette võtta“ autor Jennifer Moss ütleb, et kuigi läbipõlemisega võitlemine võib tunduda liiga keeruline, võib asi olla lihtsam, kui me arvame – vaja on vaid õigeid töövahendeid. Lisaks lubab autor kogu läbipõlemistemaatika oma raamatus ümber mõtestada.

Jennifer Moss teeb raamatus ühe suure üldistuse, mida ei tehta just sageli. See autor on aga julge üldistaja. Mis on viimastel aastakümnetel siis juhtunud? Tempo on tõusnud, kasumijaht kogub vaatamata vastuhäältele ka tuure juurde ning müra hulk kasvab. Vaikimisi on loodetud, et inimesed harjuvad üha kiirema tempoga. On neid, kes harjuvadki väliskeskkonna kasvavate nõuete ja tempoga, ent suuremale osale on see keeruline ja lisapingutusi nõudev. Kuidas veel saaks pakkuda selgitusi ärevushäirete, depressiooni ja läbipõlemise kasvule?

Mossi julge hüpotees on see, et tegelikult peaks nii valitsused kui teiste organisatsioonide juhid ja kõikvõimalikud omanikud vaatama töökoormused ja tempo üle ning lõpetama inimeste töökoormusega pressingu. Autor on toredasti kaastundlikult kuri selle peale, kui inimestele õpetatakse hingamist ja muid stressileevendamise meetodeid, ent samal ajal suurendatakse välist survet. Paraku on välise survestamise trendi muutuse ootamine vähem lootusrikas kui see, kui ikka ise õppida oma seisundit juhtima, ümberlülitusi tegema ja töö ajal puhkama – ikka selleks, et end paremini tunda ja seetõttu ka töötadeski tervem olla. Vajadusel enda seisundi vaatlemises ja ümberlülitumises on palju keskkonnast sõltumatuse saavutamise ressurssi.

Jennifer Mossi üldistus on nii hea, et kiusatus on samaväärset üldistust siia kõrvale tahta. Üks, mille üldistusaste on samuti väga hea, oli intervjuus, mille Rein Pakk andis Mart Juurele. Selle iva seisnes selles, et kogu aeg kardeti, et robotid muutuvad liiga inimese sarnaseks. Juhtunud on aga vastupidi – inimesed on robotiseerunud. Nad on juba nii palju igasuguste väliste tehniliste vahendite kontrolli all. Seega tahan Jennifer Mossi kiituseks öelda, et ta saavutab väga suure üldistusastme.