Alustav toitlustusärimees: kuidas ma vältisin uuesti läbipõlemist

Pean tunnistama, et sügise esimene ots oli psühholoogilises plaanis üpris keeruline. Kui ma Veganmessilt koju jõudes toiduhaagise hoovinurka ära parkisin, käis seda auto küljest lahti ühendades vastik jõnks seest läbi. See oli nüüd ju hooaja viimane. Edasi oli lihtsalt tume maa ja teadmatus.

Ei, ma olen muidugi taolistel ristteedel oma elus korduvalt varemgi olnud, aga ei saa väita, et need situatsioonid üleliia meeliülendavad oleks olnud.

Igatahes vaatasin ma suurt musta kasti, millega Jürgen Veber oleks oma hiilgeaegadel tõenäoliselt terve varanduse kokku ajanud, kuid mis nüüd segas lihtsalt koertel vareseid taga ajades mööda krunti segamatult ringi vihiseda. Kurat, see lumeinimese kirstu meenutav trandulett polnud ju isegi veel minu oma ja samas seisin ma silmitsi faktiga, et lähema poole aasta jooksul ei too ta mulle sisse ühtegi senti. Millal maksad memme vaeva, ah? Väga fünf, Myrakas, väga fünf!

Taolises olukorras on üsna tavaline, et nurga tagant pistab pea välja noor paanika ja tambib su oma kõliseva kurikaga oimetuks. Minu puhul ei tule taoline stsenaarium kõne alla. Õigemini tuleb, aga ma ei reageeri sellele etteaimatavalt ega traditsiooniliselt.

Olen varemgi maininud, et mu aju pole päris normaalne. Kui tekitada skaala, mille ühes otsas oleks tärpentini nuusutanud Reigo Ahven ja teises sookurgede huikeid kuulatades mõtlikuks muutunud Fred Jüssi, siis minu sinna joonele saamiseks oleks vaja loodusmehe juurest veel edasi maailma servani joosta, seal kella poole seitsmesele raketile istuda ja osta pilet Andromeda udukogusse.