Myraka ettevõtlusblogi: tegin radikaalse äriotsuse ja kergitasin kaabut

Ma lõin oma pisikese ettevõtte selle aasta märtsis ning aktiivse tegevusega alustasin juuni alguses. Esimese kuuga miljonit kokku ei tulnud, aga luksusjahtide müügikuulutusi hoian igaks juhuks veebibrauseri akendereas ikka avatuna. Olen juba loomu poolest selline põhjendamatult positiivne päikesepoiss.

Tõsi, imet pole veel sündinud, aga lootused on jätkuvalt kõrgel kui päikesekiirtega flirtivad ladvaubinad. Fakt on see, et juuni jooksul jõudsime osaleda käputäiel sündmusel ning müüa paar tuhat maitsvat võileiba. Ma saan aru, et suvalise kilulinna ööklubi kõrval asuva ossiburksi putka jaoks markeerib see ühte sitemat sorti reiviõhtut, kuid meie vähenõudlikul tiimil on aidanud taoline käive fataalses koguses vett kopsudesse tõmbamata pinnal püsida.

Mida teeks üks tulevikku vaatav firmajuht sellises arengupunktis minu asemel? Küllap analüüsiks detailselt müügitulemusi, korrigeeriks menüüd, treiks erinevaid müügistrateegiaid ja turundaks nii, et Instagram kokku jookseb ja Puhja bussiliinide graafikut kuvama hakkab.

Võib-olla hüppaks see selge visiooniga bisnismänn Weekendi kontserdil palja tagumikuga lavalegi, et meediat natukenegi virvendama panna? Või maksaks BSH-le, et see temaga koos “Barbie” filmi esikale läheks? Mnjaa ... Aga mida tegin mina? Kergitasin juuli alguses kaabut ja sõitsin kolmeks nädalaks Vahemere äärde puhkama. Sest, kurat võtaks ja pampararaa, ma olin sedasi otsustanud juba möödunud aasta septembris, kui saunapuid ladudes kasehaluga piki pead sain ja korraks oma sisemisel Vilsandil puulusikat voolimas käisin.

Oodake, ma vist kuulsin, kuidas Hillar Tederi alalõug vastu värskelt vahatatud roosipuust kirjutuslauda kukkus. Ei ole midagi, Hillu! Püsi minuga! Võin etteruttavalt kinnitada, et mu radikaalsest otsusest oli ainult kasu.