Alustav ettevõtja: kuidas ma plaastrite ja pellerite vahel süüa pakkudes palju fänne leidsin

Kui Grillfesti peakorraldaja Auris Rätsep mulle kevadel helistas, tundsin end erilise ja kõrvusttõstetuna. See vana on ikka nii kõva müügimees, et jätab Maxima kassade juures pensionisammastest sonivad roosade triiksärkidega poisiklutid pikalt selja taha. Kui nondest saab lahti lausega "Andke andeks, aga ema ei luba mul võõrastega rääkida!" või "Kas ma tõesti näen välja, nagu veaksin kuuekümneni?", siis Auris ei anna sulle võimalust isegi õhku kopsudesse tõmmata, et midagi kobisema hakata. Ja sõnadega maalida see mees juba mõistab.

Mängleva kergusega tegi ta mulle selgeks, kui kuum teema veganlus on ning kuidas põhimõtteliselt tuleks minu keeldumise puhul kogu pidu üldse ära jätta. Loomulikult pani ta mind uskuma, et küsib ainult minult kommiraha suuruse kohatasu. Ja loomulikult lubas ta mulle festivaliala parimat platsi ning tasuta promo pealaval. Vinge!

Kui pooletunnise reklaamiklubisessiooni järel telefoni kinni vajutasin, olin üle kere higine, justkui oleksin äsja saunamaratoni kestvusvõistluse finaalist võitjana välja astunud. Jõin joonelt värskendava kuuspaki ja asusin ettevalmistusi tegema.

Kahepäevane täismahus festival paneb vere kiiremini käima ka kogenud kavaleril, minusuguse kollanoka ajas see aga pehmelt öeldes paanikasse. Okei, sa pead leidma endale ja töötajatele soodsa elamise, sa pead tegema sihtgrupile suunatud reklaami, pead välja nuputama tooraine kogused ... Ennekõike pead sa aga leidma raha, et kõik ettevõtmisega seotud kulud ära katta. Seda mõistagi lootuses, et kogu ristil rippumine sulle lõppeks ka sisse toob.