Ruuben Lambur: Koolimajadest said staabid, kus koostati rahvavaenlaste nimekirju ja inimesi piinati

Ruuben tervitab koduuksel sirge seljaga viisakalt kummardades. Mehe käepigistus on tugev, soe ja pikk, mitte muuseas pihku visatud.

Raske uskuda, et taadi turjal on 94 aastat. Istume elutoa diivanile, Ruuben võtab välja märkmiku ja paneb kirja usutleja andmed, küsib, kui palju on tehtud eeltööd ja kui sügavale tema loosse laskume. Ikka põhjani! Nii sügava põhjani, et sealt välja ronides pole lugeja maailm enam endine.

See on lugu võitlejast, metsavennast, elu suurimaid õuduseid näinud mehest, kellelt võeti nimi, au, väärikus, inimlikkus... ning mehest, kes armastuse ja usu toel võitis tee jumalikkusesse – andestusse.

Ruuben sündis Järvakandis, kuid 1932. aastal kolis nende pere Peressaare uusasundusse. „Sinna oli ehitatud asum 120 talu projekiga. Isa andis krundi saamiseks avalduse sisse ja kolisime Virumaale,“ räägib Ruuben.

Kui tausta natuke lahti seletada, siis praegune Peressaare kummitusküla oli kunagi Eesti üks uhkemaid näidisasundusi. Maaseadusega tükeldatud mõisate maad olid 1920. aastate keskpaigaks enamasti ära jagatud, aga maasoovijaid oli endiselt rohkesti.

1929. aastal loodi Eestis asunduskomisjon, mis organiseeris riigi reservmaadele uudisasundusi. 30ndate majanduskriisis olid paljud kaotanud töö ja uudisasundustes nähti leevendust tekkinud probleemile. Inimestele anti maa ja hooned, põllutööriistad, loomad ja viljaseeme riigilaenuna, mida sai tasuda 50 aastat, esimesel viiel aastal polnud tarvis midagi tasuda.

Peressaare asundus rajati Tudulinna valda. „Põhiline oli töö, töö, töö ja veel kord töö,“ räägib Ruuben lapsepõlvest uues elukohas. „Et elu hea oleks, selleks tuli tööd teha. Kes ei teinud, see süüdistagu iseennast – nagu tänapäevalgi.“

Mees selgitab, et igal aastal tuli uudismaad pidevalt juurde teha. Kui alguses oli igal talul kaks hektarit puhtaks juuritud-küntud, siis igal aastal tuli talurahval endal 0,6 hektarit juurde harida. „Mõnel oli 1939. aastaks kümme hektarit. See oli üks jõulisemaid tegusid, mida toonane valitsus ette võttis. Valmis sai 110 talu, mis tähendas, et 110 peret sai endale elu ja kodu. See oli suurepärane! Üle Eesti oli palju (hinnanguliselt ligi 170 – P.M) selliseid asundusi.“

Raske töö ja vaevaga õitses maa ja majandus. „Sellest sai rõõmu tuntud, tugevaks kasvatud, sest kõik see, mis ees ootas, nõudis tugevamat jõudu...“

Ruuben kasvas rahvuslikus meeleolus. Tema isa osales Vabadussõjas, oli Isamaaliidu osakonna juhatuse liige, vend oli kaitseliitlane, teine vend sõjaväelane Tartus, Ruuben koos kolmanda vennaga noorkotkas. Noorsand andis vande „Jääda truuks Isamaale!“ ja pärast noorkotkaste tegevuse keelustamist oli nende salga juht Ori Part veel öelnud, et ärgu noored vannet unustagu. See lubadus jäi Ruubenit kogu eluks saatma.

„Naiskodukaitse ja Kaitseliit pidasid üritusi sageli meie pool. Isa oli rahvusmeelne, ega siis rohkem vaja olnudki,“ selgitab mees, kuidas ta isa musta nimekirja sattus.

Kuigi küla hoidis kokku, piisas kuuest inimesest, kes võõrvõimu hirmus hakkasid eestimeelsete peale koputamas käima. Ruuben teab, kes need olid, kuid ei reeda neid nimesid surmatunnilgi.

Rahvusmeelsus sai tervele asundusele saatuslikuks.

Ruubeni vennad kutsuti sõjaväekohustust täitma. Metsa põgeneda polnud mõtet, sest oli teada, et siis saadetakse pere külmale maale. „Nad otsustasid nimed kirja panna ja esimesel võimalusel põgeneda. Nende põgenemiskatse luhtus ja 1941. aastal mõisteti nad Kaasani vanglas surma. Nende surmast saime alles hiljem teada, kui ühed noormehed läksid Saksa poolele üle ja andsid meile hiljem teada.“

Juulikuus tuldi perepead arreteerima. „Isa hüppas läbi akna rukkisse. Maja pöörati segamini, otsiti Ruubenit ja isa Aleksanderit. „Emale ja õele öeldi, et kui isa tagasi tuleb, siis tuleb tal minna Tudulinna staapi – muidu viiakse pere ära. Isa loomulikult ei läinud. Võtsin venna relvad ja läksime isaga metsa.“

Ruuben oli siis 16-aastane. Metsad olid paksult täis kaitseliitlaseid, Eesti sõjaväe ohvitsere, mobilisatsiooni eest põgenenuid. Hävituspataljonid taganesid, rüüstasid majapidamisi, tapsid. „Hävituspataljoni mehed võtsid taludelt karjad ja hakkasid lehmi Venemaale viima,“ toob Ruuben veel ühe näite.

Küsin, kuidas nad seal metsas hakkama said, näiteks magasid. „See ei ole mingi küsimus!“ puhkeb Ruuben naerma. „Viskad pintsaku puujuure vahele, võtad mantli peale ja nii käiski! Isegi lumes olen maganud, lumi tuiskab peale. Ega see magamine ole, rohkem võbisemine. Aga kui oled lumes kilomeetreid jooksnud ja surmani väsinud... Inimesel, kel pole sellest ettekujutust, on sellest raske aru saada.“

Mees selgitab, kuidas aastate jooksul harjus kõigega ära ja lõpuks oli Eesti kaart täielikult peas. „Selline asi, et eksid ära, polnud võimalik!“ ütleb ta. Ilma kompassi ja kaardita teadis ta iga sihti, talumaja, suunda, metsapadrikut. Kui ta praegugi peaks keset metsa sattuma, ei eksiks ta kodu otsides. „Tänapäeva inimene hakkab eksides kohapeal ringi keerutama, sest üks jalg on lühem kui teine,“ viskab ta nalja. „Aa rannast läbi Alutaguse metsade Peipsi äärde välja minna, sealt edasi – ei olnud mingit kompassi vaja. Sa TUNNED metsa.“

Mees orienteerus näiteks päikese järgi ja ilmakaared olid tal unepealt selged. Tuli vaid vältida metsasihte, kus vaenlane ootas valves. Metsa ei julgenud vastane tulla, sest iga känd varjas relvaga meest – siht oli kahe maailma põrkumispaik. „Niimoodi sai mehi surma küll, kui ei pööratud tähelepanu ja jõuti sihi peale.“

Sellised kokkupõrked ootasid ees alles hiljem. Kui sakslased olid Punaarmee välja ajanud, tuldi metsadest tagasi kodudesse igapäevaelu edasi elama. „Ega inimestel enam maakirves tõusnud, et uudismaad teha,“ räägib Ruuben pettumusest, mida sõda inimeste hinge jättis. Neli aastat toitis maa rahvast, sellest jätkus ka Saksa valitsusele maksude tasumiseks. „Nälga ei surnud keegi. Kui maal midagi oli puudu, sai seda linnainimestega vahetada – petrooli, tikku või soola.“

Teise maailmasõja idarinne hakkas 1944. aasta alguses taas Eesti piirile lähenema. „Loodeti, et ehk on ränkraske sõda toonud need barbarid mõistusele ning kustutanud neis jõhkra genotsiidijanu. Kahjuks oli see asjatu lootus.“

Johan Pitka tuli sama aasta aprillist tagasi kodumaale ja sai augustis Saksa Julgeolekupolitseilt loa eriüksuse moodustamiseks, mis sai nimeks Löögirühm Admiral Pitka. Ka Ruuben vastas üleskutsele ja läks Narva rindele Krivasoosse. „Katsin taandumist. Avinurme poolt tulid Vene tankid Tudulinnas peale – need said tagasi löödud. Aga Oonurmes jäin väeosast maha, jalas oli killuhaav ja jalg läks paiste.“

Järgmisel päeval toimus verine lahing Porkunis ja ilmselt oleks haavatud Ruubeni lugu seal ka lõpu leidnud.

Kahuritorud polnud jõudnud veel jahtuda, kui NKVD käsilased käisid külasid puistamas, inimesi arreteerimas ja hukkamas. Kooli- ja rahvamajadest said staabid, kus koostati rahvavaenlaste nimekirju ja inimesi piinati.

Jõulude ja aastavahetuse vahel arreteeriti ka Ruuben. „Olime naabripoisiga tüdrukute pool Mugu talus. Julgeolekuväeosa oli Peressaarde sisse tulnud. Neil olid nuhid, kes aitasid haaranguid ette valmistada. Neljast kandist piirati talu sisse ja tungiti majast majja. Arreteeriti, keda taheti.“

Kes kätte saadi, viidi koolimajja. „Kui ma sinna jõudsin, oli üle 30 mehe ärapekstud, veriste nägudega. Tund aega hiljem olin ise samasugune.“

Ruuben viidi allkorrusele koolijuhataja korterisse, millest oli saanud ülekuulamisruum. Ohvitser istus laua taga, diivanil kaks kohalikku külameest, kes andsid noormehe kohta infot, et ta on nii Omakaitses kui ka Saksa vägede all teeninud. Ruuben lükkas kõik tagasi ja sai selle eest rusikahoopidega karistada. Mees ei tunnistanud midagi üles.

Ruuben plaaniti viia Tallinna. Temast oli tehtud foto koos ühe tagaotsitava mehega. „Ta kuulus eriüksusesse, aga mina seda ei teadnud,“ sõnab Ruuben.

Sõdurid viisid Ruubeni relvastatud eskordi saatel Rakvere jaama. Parasjagu tuli Leningradist rong sisse. „Rongid olid puupüsti täis, kotipoisid olid ka katusel, vargad, pätid, sulid, näljased. Kui ešelon peatus, oli sipelgakari ümber jaama. Mul õnnestus sellesse massi pageda.“

Noormees tormas kaubarongile, mis oli otsaga Sonda poole. Sealt pages ta koju, vahetas riided ja läks metsa. Veel enne, kui ta koju jõudis, oli teda juba otsima mindud. Ruuben kuulas naabrite juures uudised ära, ootas, kuni õhk on puhas, ja sai alles siis koju minna, et metsa pageda.

1944./1945. aasta talve oli Ruuben metsas enamasti üksinda. Ajaloolase Evald Laasi andmetel oli metsades arreteerimiste ja hukkamiste ees varjul üle 30 000 inimese. „Ega ainult 30 000 olnud metsas. Neil olid külades perekonnad ja talud. Neid võis kokku 300 000 olla, pea kogu maarahvas. Välja arvatud need, kes läksid võõrvõimult toetust küsima.“

Eestlastele on mets püha varjupaik. Ruubeni jaoks oli see kodu seitse aastat.

19-aastane noorsand oli oma perega minimaalselt kontaktis. Küsin, kust ta siis süüa sai. „Maarahvas! Maarahvas toitis mind,“ ütleb ta härdumusega. „Kui mehi tuli rohkem kokku, siis tuli midagi ette võtta. Panime hobuse ette, tühjendasime mõne kooperatiivi kaupluse. Mida endal vaja polnud, selle said taluinimesed.“

Ütlen Ruubenile, et vanavanemate lugudest on kajanud ka röövlitest metsavendadega kokkupuuteid, kes tungisid taludesse ja tapsid halastamatult. „Eks neid arusaamasid oli ka, võib-olla tõesti mõnel pool käidi just neid tuuseldamas, kes võõrvõimuga koostööd tegid,“ nendib Ruuben.

„Meid rahvas ei kartnud. Võtame näiteks Kalma küla Peipsi ära. Seal olid eestlased. Käisime seal vabalt päevasel ajal, püssid seljas, käisime nendega koos kalal. Mis siis, et seitse kilomeetrit eemal oli Mustvees julgeoleku staap, kust haarangutel käidi. Nad ei reetnud meid kordagi! See oli teada, kes võõrvõimuga koostööd tegi. Oskasime ettevaatlikud olla ja kui vaja, siis ka karmid.“

Samas on mehel kaastunnet ka nende vastu, kes käisid peale kaebamas. „Neid püüti võõrvõimude poolt õnge. Neist hakkas vahel kohe kahju. Kui midagi rääkisid, siis nõuti juba rohkem ja rohkem. See oli tõeline haigus, millesse end sisse mässiti. Alguses anti kirsasaapad või püss kätte – ühe teo tegid ära, aga nüüd järsku ei taha või? Siis juba ähvardati ja nõuti enamat. Kui näpu andsid, võeti terve käsi. Nad jäid ise ka puntrasse omadega.“ Kuid oli neidki, kes hasardist ja põnevusest kaasmaalaseid reetsid ja sisse vedasid.

Ruuben veetis aasta enamasti üksinda, aeg-ajalt taludes ööbides. „Ma polnud ÜKSI. Ma polnud maailmast tõrjutud. Maarahvas oli meiega,“ ütleb ta taas härdumusega. „Pidasime rohkem kui kümme aastat vastu... enne kui viimane mees langes.“ Ruuben vaikib tähendusrikkalt.

„Üle 10 000 mehe ja naise langes metsas. KGB arhiividest mine võta välja, kes on langenud. KUI PALJU mehi langes... omad mehed matsid nad metsa. Hiljem said need matjadki surma ja keegi ei tea, kuhu keegi maetud on.“

Eesti metsad on tõenäoliselt täis tuhandeid viimseid puhkepaiku. „Kui ma tulin [laagrist] tagasi, tahtsin leida oma punkri kohta ja seda, kuhu sõber on maetud... loodus oli nii palju muutunud! Kus oli minu arvates paik, säält läks nüüd lai maantee, majad olid kadunud, uued majad ehitatud. Kus olid metsad, laiusid põllud või vastupidi: kus olid lagendikud, olid metsad peale kasvanud. Nii nad puhkavad sääl sinilillede all...“

Küsin, milline kaotus oli Ruubeni jaoks neil aastateil valusaim. „Oi, neid oli palju,“ ütleb ta raskelt.

Aastate jooksul oli lahinguid, põgenemisi, punkrite hülgamisi, uute ülesehitamisi, haavata saamiseid, kaasvõitlejate kaotuseid. Vaimselt oli raske löök 1947. aasta veebruaris, kui selgus, et vanemad ja kaks õde oli kuu varem Tobolskisse küüditatud.

Reis ränkades oludes päädis isa ja õdede kopsupõletikuga ning pere pidi Sverdlovski haiglas taastuma. Kui nad lõpuks haiglast välja said, jätkus retk Tobolskisse. Isa tervis ei pidanud katsumustele vastu ja samal aastal ta suri.

„Vanem õde oli tookord 16-aastane ja otsustas teiste Eesti noortega Eestisse põgeneda. Ema müüs õmblusmasina maha, et natuke raha kaasa anda. Nad lootsid, et siin on parem elu, saavad Siberisse pakke saata ja aidata, aga siin olid nad ju tagaotsitavad. Õde sattus palju raskemasse olukorda. Paar aastat hiljem tutvus ta mehega, sai teise nime ja olukord muutus. Samas ema jäi noorema õe Loretega Venemaale. Ema haigestus kopsupõletikku ja sattus haiglasse. Laps jäi lasteaias kõhutüüfusesse. Kui ema haiglast välja sai, siis selgus, et tütar oli viidud steppi, kus oli hoone lootusetult haigetele ja surijatele. Ema sai lapse tagasi, tassis seljas koju, hakkas ravima kummelitee, puusöe ja maarohtudega. Lorete saigi terveks.“

1953. aastal pääsesid ema ja õde tagasi koju, mis oli nüüd võõraste käes, kes naise õuelt minema ajasid. Kuid emal õnnestus tuttavate abil pikapeale jalad uuesti alla saada.

Ruubeni jaoks oli see kauge tulevik, kui ta pere minemaviimisest teada sai. Isa oli pinnitud juba aastaid, et ta keelitaks poega end üles andma. Isa jäi endale kindlaks ja ega Ruuben poleks sellest hoolimata välja tulnud. „Ma oleksin siis ju reetur!“ põhjendab Ruuben.

Vanemate äraviimine oli raske hoop, aga metsas tunnete jaoks ruumi polnud.

1947. aasta juunis otsustas ta kodukülla naasta. „Tahtsin järele uurida, kuidas see asi toimus ja kuidas pere minema viidi. Läksin ka koju vaatama. Üks võõras naine magas väikse lapsega minu ema-isa voodis. Küsisin, miks ta siin magab. Ta ütles, et tal pole oma voodit. Mis sa oskad sellele vastata!“

Valus oli vaadata paika, mis kunagi oli turvaline kodu, täis mälestusi ja rõõmu armsa perega. Raskete mõtetega lahkus Ruuben isakodust. Mees otsustas põigata ülejärgmise naabri poole pere küüditamise kohta uurima, kui juba jooksid relvastatud mehed neile vastu ja avasid tule.

Ruuben hüüdis sõbrale, et too jookseks maja taha metsa, kuni ta mehi tulistamisega kinni peab. „Hakkasin kassetti vahetama, kui käis tugev mats vastu nägu. Kukkusin maha, kuid mõistust ei kaotanud. Ajasin ennast püsti. Jooksin, kukkusin, ajasin end uuesti püsti, kukkusin ja komberdasin metsa.“

Viimasena mäletab Ruuben seda, kuidas ta oli metsa jõudnud. Sinna julgeolekumehed järele ei tulnud, sest seal oli ka nende jaoks ohtlik.

Mees ärkas kümmekond tundi hiljem oma vereloigus, verekaotusest jõuetu. Kuul oli sisenenud vasaku silma alt ja väljunud kuklast. Silm oli kinni paistetanud, veri immitses kuklast. Ruuben püüdis haava ettevaatlikult kinni siduda, iga kiiremat liigutust saatmas valusööst kuklast kandadeni. Sidemerull jooksis selja taha lahti, Ruuben alustas otsast peale, aeglaste liigutustega läbi valu ja pidevalt niriseva verega.

Mees täitis püstoli kasseti kolme padruni jagu ja täielik apaatia mattis ta enda alla. „Mis mõte sel kõigil oli? Eestimaa oli võõra võimu käes, kodu hävitatud, vennad tapetud, ema-isa ära viidud, nüüd ise vedelesin verelombis, teadmata, kas jaksan püsti tõusta või mitte. Rõhutud meeleolu tuli peale... Üks väike näpuliigutus ja kõigel oleks lõpp.“ Ruuben jääb vaikseks.

Selliste mõtetega kaotas ta metsas meelemärkuse ja kui üles ärkas, siis uues jõus. „Mõtlesin, et mehed on palju raskemast olukorrast välja tulnud!“

Küsin, kas saab olla veel raskemat olukorda. „Saab... saab,“ ütleb mees poolsosinal. „Sõber sai kõrva tagant kuuli ja välja tulles viskas silma peast. Koobas oli puhas. Mees käis kilomeetri ära, kuni sai talusse, kus ta kinni seoti. Meil polnud ju ravimeid. Arstid ja apteegid olid erivalve all. Põhiline ravim oli kummelitee. Vahel sai mõne tableti veremürgistuse vastu või vesinikku, millega haava puhastada.“

Sel hetkel metsa all ei olnud Ruubenil kumbagi. Polnud õieti jalgugi all. Mehel oli plaan kõndida pooleteise kilomeetri kaugusele talusse abi otsima.

Ruuben ajas end puu najal värisevatele jalgadele püsti, komberdas hädavaevu järgmise puuni, vajus maha, puhkas, ajas end püsti, komberdas järgmise puuni, vajus maha, puhkas. Nii kõndis ta terve öö ja päeva. Tekkis kõrvetav janu. Ta komberdas kraavini, kus olid lombid ühes sääsevastsete ja putukatega.

„Mõtlesin, kuidas ma juua saan. Mul olid hambad vigastusest ja paistetusest kokku surutud, nii et ma ei saanud suudki lahti teha. Võtsin kraavikaldalt putke, mis oli seest õõnes, ja tegin sellest kõrre. Lasin end tasakesi külili ja imesin. Putk oli nii pikk, et enne, kui vesi suhu jõudis, plartsatas vesi tagasi ja tegi lombi mudaseks,“ ütleb Ruuben saatuse kiuslikkust naerdes.

„Pidin teise lombi juurde ronima. Tegin putke toru lühemaks ja proovisin uuesti. Nüüd õnnestus juua. Sain vaevu üle kraavi, kui tundsin, et järsku läks süda pahaks, oi, kui pahaks. Vedelik purskas läbi kokku surutud hammaste nagu sõela vahelt, paks jäi kõik suhu. Ei olnud midagi teha – tuli kõik alla neelata ja jäid ellu.“

Ruuben puhkas ja astus edasi, järgmise päeva päike juba loojumas. Ta jõudis Salupere talu juurde ja nägi tuttavat memme seal talitamas. Memm lõi käed põskedele ja ütles: „Oh jumal küll!“ ning võttis haavatu oma hoolde. „Ta pani mind kaevu kõrvale istuma, janu oli nii kole. Küll oli hea see külm kaevuvesi! Memm tõi ribadeks lõigatud linad, mässis mind kinni nagu oma poega! Nii talitas kõik maarahvas meiega. Oli teisigi nii hulle juhtumeid. Metsas üksi oleksime kõngenud kõik, poleks olnud vaja maha lastagi. Aga rahvas oli ju meiega!“ räägib Ruuben tänulikult.

Pisut kosutust saanud, astus mees jälle edasi, sest Vene püssimehed liikusid pidevalt ringi. Ruubeni siht oli kahe kilomeetri kaugusel olev õe-venna Küüska talu. 1945. aastal tehti neilegi kaks haarangut – esimesel korral venna arreteerimiseks, teisel korral sai õde seitse kuuli. „Inimesed korjasid ta üles, toimetasid Rakvere haiglasse. Ühtegi eluohtlikku haava polnud.“

Õde-vend toimetasid nüüd talus edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Ruuben teadis, et ta võib neilt abi loota ja nende kaudu metsavendadele sõna saata, kuidas tema olukord on.

Piinarikka teekonna lõpuks, olnud üle 20 tunni teel, jõudis mees lõpuks kohale. „Hõisata ei saanud, käsi kokku lüüa ei saanud, lõin pulgaga aialati peale. Robi tuli toast välja, vaatas mind üle ja läks tuppa. Ta tuli Hilda ja ämbritäie sooja veega, lõikasid mult riided seljast, sest need olid verest läbi ligunenud.“

Õde-venda puhastasid, vahetasid riided, sidusid haava, tegid tihnikusse patjadest ja tekkidest aseme. Naine tegi õhukesi kooke, kuid ka need ei mahtunud Ruubeni kinni surutud hammaste vahelt läbi. Hilda kloppis kanamune suhkruga, lisas rõõska koort ja tegi jõujoogi, mida sai läbi hammaste niristada.

Ruuben oleks võinud jääda Küüska talusse täieliku paranemiseni, kuid mees tahtis kaaslastele endast märku anda ja teada saada, mis haarangu käigus metsa pagenud sõber Elmarist sai. Kui ka tema on viga saanud, siis on tarvis teda aidata. „Ma pidin ikkagi meeste juures olema, mitte taludes,“ selgitab Ruuben. Ülejärgmisel päeval hakkas mees Robi käevangus neli kilomeetrit järgmisesse kohta liipama.

Ta jõudis Punasoos Jõgi tallu, kus elasid õde Lehte ja vend August. Kuna mehe lõuad endiselt ei liikunud, õpetas Robi pererahvale vägijoogi tegemist.

Jõe talu rahvas pakkus muna-koorejooki ja hoolitses Ruubeni eest. Järgmisel päeval tema seisund halvenes järsult. „Tundsin, et pean midagi ette võtma, muidu ma hommikut ei näegi. Tahtsin minna Avinurme, kuhu oli kuus–seitse kilomeetrit. August ütles, et pea veel vastu, Avinurme on venelasi täis. Ma ei hakanud siis peale ka käima.“

Kui August oli kadunud, võttis Ruuben kepi ja proovis ise edasi minna, kuid vajus sajakonna meetri pärast küüni all kokku. Mees puhkas ja pöördus Jõe tallu tagasi. Jaksu enam polnud ja parem siis surra omade lähedal kui metsa vahel.

Hommikuks oli suurem kriis möödunud ja Ruuben hakkas hoogsalt taastuma. Relvavennad olid saanud sõnumi ja tulid talle neljakesi järele. Mehed talutasid Ruubeni Kalma alla punkrisse, kus haavatu kosuma hakkas. Küll mitte suviselt umbses punkris, vaid päikese käes mändide vahel. Põhiline, millega haavu raviti, oli kummeliteekompress. Sellega loputasid metsavennad kõiki haavu. „Tee oli nii kuum kui palju kannatas, mitte külm! Vähehaaval hakkasid ka hambad liikuma, muudkui harjutasin ja kangutasin.“

Kuulihaav oli vigastanud kuulmist ja Ruuben ei saanud enam hästi aru, kust poolt tulid püssipaugud ja teised helid. „See tegi olemise ohtlikuks,“ sõnab mees. Ilma kuulmiseta on põgenik metsas justkui pime.

1947. aasta sügisel otsustasid mehed minna Tudulinna kandis uude punkrisse, mis pidi olema turvalises kohas. Kui mehed sinna jõudsid, selgus, et see oli talude lähedal ja kitsavõitu. Mehed hakkasid kaugemale metsa uut punkrit ehitama.

Ühel päeval tuli teade, et punkri asukoht on venelastele juba teada. Mehed otsustasid juba järgmisel hommikul varavalges lahkuda. „Teravad kokkupõrked tulid tavaliselt ootamatult ja need ei koputanud tulles. Momentselt tuli reageerida. Kust pauk tuli, sinna samasse tuli lasta või teise suunda pageda.“ Tol varahommikul tabaski neid turmtuli, kaks meest ei jõudnud relva silmilegi tõsta.

Ruuben pages teise mehe ja 16-aastase noormehega, kes oli seikluse pärast metsavendadega kaasas. Tema tuli nüüd läbi võõraste metsade koju saata. Selliseid kokkupõrkeid oli metsavendadel pidevalt, kaaslaseid langes igal kuul. „Ma pole kunagi kokku lugenud, kui palju hukkus. Üle saja kindlasti. Surma nägi palju. Aga võrreldes sellega, mida ma hiljem nägin, oh, see oli väike asi,“ vihjab Ruuben vangla-aastatele.

Mees läks tagasi uurima, mis kaaslastest sai. „Läksin Mustvee külje all ühte majja, kus olin varem käinud. Tahtsin, et sealt käidaks uurimas, mis oli toimunud, ja pidin järgmisel päeval tagasi minema. Järgmisel õhtul läksin pimedas tagasi, väike lamp põles toas. Kui uksest sisse sain, käis RAUH! – uks tõmmati tagant kinni ja mitmekesi oldi mul otsas, käed-jalad seoti kinni ja visati autokasti.“

Küsin, kas siis kontakt oli teda reetnud. „Ta oli meie inimene. Aga ta vist sattus häda otsa, et sunniti seda sammu tegema. Ma ei pane talle pahaks. Ma ei tea tema saatust, pole seda uurinud ega tahagi neid asju uurida...“

Arreteerimine tähendas ühe elujärgu lõppu. Põgenemiste, võitluste, tapmiste, vaeva, hirmude lõppu. „Mingisugune kergendus oli. Nüüd on lõpp,“ räägib Ruuben. „Olukord oli küllaltki traagiline. Ma ei suutnud enam üksipäini metsas orienteeruda ja ees oli raske talv. Olin üksi jäänud.“ Kõige taustal tekkis kergendus. „Aga ma ei teadnud, mis mind veel ees ootab,“ ütleb ta naerdes. „Aimasin küll, aga et nii hull on – seda ei teadnud.“

Ruuben oli seotuna autokastis, püssitorud teda sihtimas. „Olen siis nii kohutav või?“ naerab ta.

Sõit viis Tartusse Riia mäele, kambrisse number üks. „Oled sellest kuulnud?“ küsib Ruuben. Ütlen, et olen kuulnud vaid Patarei vangla õudustest. „Patarei oli selle kõrval naljaasi. Riia mäe hall maja oli KGB kõige hullem koht, kus rahvast töödeldi, õudne...“

Mees visati kambrisse, uks kolksatas selja taga kinni. „Seisan kesk ruumi, ei oska midagi teha. Mismoodi olla või kuidas käituma peab? Istun laudadest naril. Tore luksus oli see! Aken oli tänava poole, klaasid olid katki.“ Üle pikkade aastate juurikatel, punkris või lumehanges magamist, oli üks hingetõmbehetk. See ei kestnud kaua.

„Üks kapteni aukraadis mees kutsus mind välja. Rääkis, et peab koostama minu ülekuulamistoimingu. Küsis minu kohta kõiksugu andmeid: sünniaeg, -koht, vanemate andmed, sugulaste omad. Ütlesin, et ma ei tea neist midagi, nad on Siberisse viidud. Kui formaalne osa läbi sai, siis jõuti asja juurde. „Räägi, kus majades sa oled sees käinud ja abi saanud!“ Ma rääkisin, et ma pole kuskil käinud, olin üksik hunt, käisin vargil ja võtsin põldudelt kartulit. Ajasin mula, mida vaevalt et keegi uskus. „Aga kus on teised bandiidid? Kas nende punkreid tead?“ Ma ütlesin, et ei tea. Nii viisakas ja korralik mees muutus paugupealt nagu elajaks: „Mis sa kuradi lurjus valetad? Me teame, kus sa käisid! Kui sa ei taha meiega koostööd teha, siis saab sinuga teistmoodi räägitud!“ Ja rohkem ma seda meest ei näinud.“

Ruuben viidi tagasi kongi ja järgmisel päeval toodi uuesti ülekuulamisele. Ees ootas üks juut, teine oli eesti keelt räägiv venelane. Mehed ähvardasid Ruubeni metsa viia ja kehaosad jupphaaval ära lõigata, kuni ta viimaks kõnelema hakkab. Ruuben vaikis.

Ülekuulamisel tuli istuda taburetil, põlved koos, käed põlvedel. Mehed virutasid tabureti alt ja hakkasid jalgadega hoope jagama. Üks löök tabas Ruubeni nägu. „Andsid tropi ninna ja saatsid tagasi kongi.“

Valutava kehaga ja elusalt kinnikukkumist kirudes, jäi mees magama. Järgmisel ööl kordus sama. Kui Ruuben kaotas teadvuse, kallati külma veega üle, et ta järgmiste hoopide ajal ärkvel püsiks. Vahepeal viskasid piinajad ajalehe, et ta end kuivataks. Ja niimoodi käis see öö läbi. „Vahel nad võtsid viina ja kui hoog tuli peale, siis küsiti, noh, kas tuli meelde, ja siis hakkasid jälle pihta. Lõid pikali ning peksid rusikate ja jalgadega.“

Kui peksmisest isu veel täis ei saanud, pandi mees päevaks tabureti peale istuma. Selline kadalipp kestis nädalaid, kuni tagumik lõi all tuld. Vahel oli isegi hirmsam öö, mil peksmist ei toimunud. Sest selles ootuspinges, et uks kohe avaneb ja tuleb käsklus võhadi!, marineerimine oli veel hullem. Peksmisega harjus ära, ootus oli valusam. „See oli kohutav!“ ütleb ta.

Kui Ruuben istus taas kord kitsas boksis taburetil, taipas ta tooli üles tõsta ja heita põrandale diagonaalis pikali. „See viltune küliliasend oli NIIVÕRD hea, et pole ka parimas voodis paremat asendit saanud,“ ütleb ta naerdes. „Ma jäin momentselt magama, sest olin öödeviisi üleval olnud. Ei tea, kaua ma seal magasin, kui jalahoobid tuletasid jälle meelde, et olen midagi väga kurja teinud.“

Kesk lootusetust ja mõttetust istus mees oma kongis ja vaatas seinu, mille eelmised vangid olid nimesid täis kraapinud. Ruuben leidis ühel vaikusehetkel kambri raudahju ukse eest lahtise plekiriba, millest sai millimeetri jagu lahti kangutada. Selle kriipsukesega hakkas ta tõmbama seinale oma nime, aga siis peatus... ja vedas suure kaarega sõnumi: „Naerata elule, siis elu naeratab ka sinule!“. ’„No küsi lolli!“ naerab Ruuben.

„Järgmisel päeval, kui mind toodi ülekuulamiselt alla, oli valvur hirmus vihane ja näitas uurijale: „Näed, mis ta on teinud!“ Kurat, jälle boksi istuma!“ lagistab Ruuben naeru. Küsin mehelt, kust tal üldse selline mõte tuli. „Ise ka kirusin pärast seda, et oli vaja siis teha! Aga noh, üksipäini oled ning sellised sündmused ees ja taga. Võib-olla oli vaja leida väljapääs või luua hetk, mis natukenegi kõigest sellest kohutavast välja tõmbab.“

Ruuben anti ülekuulamiseks edasi kapten Korzaginile. Ta teab kapteni nime üksnes seetõttu, et too oli ainus mees, kes end tutvustas. „Kui see oleks edasi kestnud nende kahe käes, siis palju puudu polnud... Minust oli järele jäänud hunnik konte, mis olid vaid nahaga kaetud. Võta pintsakust kinni ja riputa seinale. Ühel päeval sai neil must villand. Lõpetasin igasuguse rääkimise. Ei vastanud ühelegi küsimusele ega teinud välja, kui räägiti. Algul andis see põhjust veel rohkem viha välja elada. Siis suruti lõuad lahti, RÄÄGI! Ma ei rääkinud. Ma teadsin, et surmaotsus tuleb niikuinii. Polnud vähimatki kahtlust. Aga viia endaga kaasa veel hulk inimesi, see ei olnud võimalik. See oli nii mõistusevastane, et oleksin võinud lasta end tükkideks lõigata, aga poleks ikka seda teinud. Ja kui palju mehi seda läbi tegi, aga ei reetnud! Tuhanded! Mille pärast mina oleksin pidanud seda tegema?“

Kui Korzagin uurimise üle võttis, läks Ruubeni elu mõnevõrra kergemaks. Ülekuulamine algas otsast peale viisakate formaalsustega. „Huvitaval kombel ei küsinud ta, kus punkrid on või millistes taludes ma olin käinud. Teda huvitas, mida teinud olen. Rääkisin, kuidas vargil käisin. Kui teevad minust varga, las teevad, vähemalt ei lase maha.“

Pärast paari ülekuulamist tuli pikem vaikus. Ruuben oli siis juba uues kongis koos teiste meestega, üks neist Tartu mees härra Karm, kes kurnatud meest oma toidupakkidega kosutas.

Ühel päeval tuldi Ruubenile jälle järele ja viidi Korzagini jutule. „No, Lambur, täna hakkame teist juttu rääkima!“ ütles mees üleoleval muigel, lauapealne toimikuid täis. 1946. aasta kohtuprotsessil oli läbi käinud üle kümne metsavenna. Mitmed mehed olid oma süüteod Ruubeni kaela ajanud, et surmaotsusest pääseda.

Karm oli soovitanud Ruubenil kõik süüdistused enda peale võtta. Kui ta oleks need vaidlustanud, oleks mehi vangilaagritest tagasi tassitud, oleksid alanud kohtuvaidlused ja kogu protsess muutunud raskemaks. Tagasiajamisest poleks karistus kergemaks muutunud. Ruuben jäi soovitusega nõusse. Päevast päeva käis ta ülekuulamisel ja võttis toimik toimiku haaval kõik omaks.

Ruubenil oli õnne, et 1948. aasta alguses kaotati Nõukogude Liidus surmanuhtlus. Märtsis oli tribunal ja mees seisis kohtu ees. „Kaks tunnistajat oli seal. Üks oli Avinurme mees, kes oli poejuhataja olnud, kellega ma polnud kokku puutunud. Ta ütles, et ma olin tema poodi röövinud ja püstoliga löönud. Ma kuulsin sellest esimest korda – mis jama see on! Ma polnud nende kandi meestega koos olnud, veel vähem seal käinud. Ma ei osanud seisukohta võtta. Äkki tahtis vanamees lihtsalt oma nahka päästa,“ meenutab Ruuben kohut.

Teine tunnistaja oli talle tuttav taluperenaine, kelle juures ta oli käinud. „Mutt ajas raudselt vastu: „Mina ei oska öelda, oli pime aeg, ma olin ehmatanud ega tea, kas see oli tema või mitte!“ Ta teadis mind hästi. Sellest tuli hea tunne sisse, kui keegi sinu eest seisab.“

Ruuben jätab jutustamise katki, kui märkab, et ma tõmban diivanil kampsunit ligi. „Kas teil on külm?“ küsib ta hoolitsevalt ja läheb paneb aknad kinni. „Päike juba loojub, muidugi,“ ütleb ta kaugustesse vaadates.

Ta on juba kaks tundi jutustanud ja pärin omakorda, kas ta veel jaksab meenutustes viibida. „Käisin kümmekond aastat tagasi Ühendriikides. Seal tuli mul päevas kolm kuni neli sellist jutustamist pidada. Kaks tundi korraga, vahel rohkem. Ühes kohas lõpetad, ja siis teise Eesti Majasse. See kestis kuu aega!“ ütleb ta naerdes. „Mu häälepaelad olid pärast korrast ära ja pole tänaseni korras. Pärast puhkasin kodus kuu aega,“ lisab ta vähimatki väsimusmärki ilmutamata, ikka naeratades.

Läheme tagasi meenutuste juurde.

Ruubenile määrati karistuseks 25 aastat vangilaagris ja viis aastat asumisel. Kambrisse teda tagasi ei viidud, vaid hoopis Ülikooli tänava vanglasse. Härra Karm oli mehe taskusse pannud käteräti, seebi ja toiduaineid.

Nädal hiljem aeti Ruuben keset ööd üles ja viidi Tartu Veski tänava tapivanglasse, kus valmistati niinimetatud tappe ette vangidest. Mees saadeti Lasnamäe tapivanglasse. „See oli paha aeg,“ nendib Ruuben. „Vangla oli kriminaalkurjategijaid ja elukutselisi mõrtsukaid täis. Kui sattusid nendega samasse kambrisse, tehti sind puupaljaks, võeti riided ka seljast. Nendega sai mitu sõda maha peetud, nii et veri ikka lendas. Teiseks oli toit nii kohutav, et nälginud inimesed ei saanud süüa. Mädanenud kartulid olid koos mulla ja soolaga keema pandud ja kausi sisse tõstetud. Sel polnud kartulihaisugi juures. Seda ei saanud tõesti süüa. Pärast tuli välja, et nii pidigi olema. Kaugkonvoi ei tahtnud tugevaid inimesi peale võtta. Näljased ja nõrgad inimesed ei jaksaks ära põgeneda. Kui surevad, siis surevad.“

Pärast kannatusterohket nädalat algas teekond külmale maale. „Hirmsa kisa, vandumise ja vene mat’idega saadeti inimesed kongidest välja vangla hoovile lume sisse põlvili maha. Kes kohmardas või viivitas, sai jalaga või rusikaga hoope. Kõik ootasid lumel, kuni viimased välja tulid. Nendega suhtlemine oli sama – samad jalahoobid, samad rõvedused, samad metsikused.“

Relvadega sõdurid saatsid kolonnid raudteejaama. „Tähelepanu, vangid, samm vasakule! Samm paremale loetakse põgenemiseks – konvoi laseb hoiatuseta!“

60 vangi lükati ühte vagunisse ja enam kui kuu aja pikkune sõit võis alata. „Vagunis olid kummalgi pool otsas kolmekordsed narid. Sinna kõik 60 inimest ei mahtunud, tuli põrandal konutada. Ukse kõrvale oli raiutud paras auk ja pidid olema üsna täpne, et oma ihuvajadused sinna rahuldada. Keset vagunit oli üks punkriahi, mis vahel põles nii, et hõõgus punaselt. Mida põhja poole, seda jahedamaks läks. Vagunil oli üks väikene aken, kust sai vaadata, aga seda ainult sõidu ajal. Kui seisma jäid, võis konvoi hoiatamata lasta. See väike aken oli ööd ja päevad hõivatud. Nii palju oli maailmaga ühendust kui selle akna kaudu.“

Peatuspaikades koputati puuhaamriga seinad ja põrandad läbi, et kontrollida põgenemiseks tehtud auke. Käis ka loendus ja selleks tuli joosta ühte vaguni otsa. Kes jälle komberdama jäi, sai puuhaamriga tutaka. „Ühel korral oli Leedu poiss jäänud nari ülemisel korrusel magama. Ta oli raskelt haige. Ta ei kuulnud, et loendus tuli. Sõdurid võtsid tal peast ja jalust kinni ning viskasid narilt alla. Kukkudes veeres ta vastu ahju ja kõrvetas pool nägu ära. Loomakari... aga see oli alles algus!“ Ruuben jääb hetkeks vait. „Sai veel hullemaid asju näha kui see.“

Rohkem kui kuu pärast piinarikast reisi peatus ešelon keset lagedat tundrat. Pärast pikemat ootust vaikuses lükati uksed lahti ja tapikonvoi andis mehed üle Kapitalka jaotuspunkti konvoile.

Mehed jaotati orjaturu-stiilis laiali erinevatesse laagritesse, kus oli tööjõudu tarvis. Ruuben hakkas oma kambaga mööda lund sumpama, kuni kaugustes hakkasid tuhamäed terendama. Laagri väravas tervitas irooniline silt: „Töö teeb sinust inimese.“

Mitmemeetrised tuhakarva lumevallid kahel pool lahti lükatud teed, küngaste otsas jõllitamas tontmustad näod, ainult silmad ja hambad läikimas. „Mõne aja pärast olime ise samasugused – algas laagrielu.“

Mehed viidi kõigepealt barakki, võeti riided ja anti järgnevateks aastateks laagririided, millele tuli õmmelda uus nimetus, Ruubenil K.2117. See number ei tule tal esiti meeldegi ja mees peab seda oma elulooraamatust järele vaatama. „Ma ei taha seda mäletada,“ põhjendab ta naerdes.

Saabumisööl püüti mehel mantel ära varastada. Esimesel aastal olid poliitvangid läbisegi kriminaalkurjategijatega. „Need sullerid seal tahtsid kõike omale saada, mis sul seljas ja jalas oli. Mõtlesin, et tühja kah – varem või hiljem pean ära andma ja müüsin siis mantli maha. Sain selle eest pätsi leiba ja kaks pakki tubakat.“

Laagri tähtsamad ülemad olid sõjaväe kõrgemad ohvitserid, kes töötasid suure palga nimel. „Nad said meie arvelt oma palka reguleerida – see oli tohutu kuritegu!“

Osa kohapealsetest ametimeestest oli vangide seast välja valitud, Punaarmee ohvitserid, kes olid Saksamaal üliraskeid inimsusevastaseid kuriteguseid toime pannud ja selle eest nüüd karistust kandsid. „Need mehed tegid metsikuid kuritegusid. Mitte ainult lapsed ja naised, aga ka kassid ja koerad said oma jao. Nii kohutavad olid sakslaste üleelamised Punaarmee all.“

Laagri kord oli jõhker ja vägivaldne, eesmärgiks igasuguse inimlikkuse ja väärikuse hävitamine. „See tehti kohe selgeks, et sa ei ole inimene. Sa ei TOHIGI olla inimene. See võttis igasuguse võimaluse vastu hakata. Kui mõni lurjus sind maha lõi, see ei tähendanud midagi! Kui hommikul narjatsik kargas suure kisaga sisse, rabas esimese juhusliku tabureti – a no gaadi paidjom! (noh, raisad, läheme! – vene k) –, siis kõik tõusevad üles ja keegi ei hakka vastu, sest see on surm... Kogu lugu!“

Iga päev kordus sama rutiin. Äratus sõimu saatel, lõpmatult pikk ja piinav tööpäev, läbiotsimised, talvel 50-kraadises külmas, järjekorras, kus võisid ka pool tundi oodata, kaevandusest tulnud, läbimärg tilkuvatest kaevandustest, söega koos, rampväsinud, jalarätid jalgade külge külmunud. „Kui tsoonist läbi saad, siis paned joostes kööki, kus saad kausitäie leiget kapsavett, laud lainetab vedelikuplögast, ise tilgutad kõigele väriseva käega juurde ja ahmid selle ära. Nälga see ära ei võta, aga natuke parem hakkas ikka. Vähemalt oli see pisut soe. Siis jooksed barakki nari peale ja sääl on sinu püha koht. Siis jääd magama, ÜLES! Algab üleloendus. Kuhu nad kaduda said? Aga loetakse üle, sest nii on ette nähtud. Kes ette nägi? Moskva ei teadnudki seda, mis seal toimus.“

Kevadeks suri igal aastal üle saja mehe. Kuna maa oli niivõrd läbi külmunud, visati surnukehad talvel lumehange kuhja. „Kaevanduses polnud ohutusjärelevalvet ega -tehnikat. Iga päev tekkisid varingud, inimesed said surma või jäid käte-jalgadeta. Keegi polnud välja õpetatud. Kui just surma ei saanud, siis iga päev sai keegi vigastada. Vanemaid inimesi, kes töötasid 40-kraadise külma või tuisuga – seal sai tuisuga ainult köitkaudu kõndida –, haigestus iga päev ja suri. Kui keegi suri, võeti riided seljast ära, paljas keha visati ühe hoone kõrvale hange. Kevadeks oli seal 100–150 laipa, kellest me iga päev mööda käisime. Eile töötasime koos ja ta oli su sõber, nüüd oli tuisk jalad või pea hangest välja ajanud.“

Kevadel, kui lumi sulas, moodustati paarikümnemeheline brigaad, kes raiusid kirkaga igikeltsa nagu tina, auku, kuhu surnud korraga ära matta. „Suur mustavalgekirju härg oli ree ees, koogiti koorem peale, läks väravasse, seal kirjutati number üles ja väikse kirkaga löödi laibale auk pähe. Igaks juhuks löödi! Oli ju ette nähtud ja Nõukogude Liidus oli ette nähtud. Mine tea, milline kavalpea läheb surnu asemele. Ja sellega oli ametlik osa lõppenud!“

Surnukehad loobiti auku ja igal kevadel sai igast laagrist sadakond surnukeha. „Kujuta ette, kui täis on tundra neid auke!“ ütleb Ruuben nukralt.

Küsin, kas selline lõpmatute surmade kogemus muutis ta lõpuks tundetuks. „Kui ma seisin esimest korda seal massihaua kaldal, Leedu preester lugemas õnnistusi, see oli NII kohutav. See oli nagu appikarje taeva poole, see oli nii õudne. Seal sain ma aru, et ma matan KÕIK oma tunded. Kui ma oma tunnetele voli annan, siis ma ei ela siin kaua. Ma lihtsalt kiskusin oma mõtetega kõik tunded seest, isegi kodule ei mõelnud enam,“ ütleb Ruuben tasa. „Ma pidin ennast valitsema. Lõpuks käisid ringi nagu mingisugune tuim olevus. Sul polnud tundeid, sa ei saanud midagi mingilgi määral väljendada. Sinu ümber räusati, sinus nähti ainult looma.“

Mees räägib, kuidas neil polnud võimalust ennast isegi pesta. Vangidele oli ette nähtud üks pesupäev kuus või suviti väike tilaga nõu baraki kõrval, mille ees oli nii pikk järjekord, et puhkus naridel kaalus puhta silmnäo igal õhtul üles. Nari oli püha koht, kõikide salajaste mõtete paik.

„Tuled kaevandusest välja, söega määrdunud, käed tundmatuseni mustad. Läheks lumehange, aga lumi samasugust musta söetolmu täis. Saunapäev oli kord kuus. Eesruumis võtsid riided seljast ja need läksid täipõrgusse. Järgmises ruumis pandi väikene kulbikene vedelat seepi pähe. Siis sai alumiiniumkausikesega leiget vett. Teed pea seebiga kokku, seep ronib silma. Kui ükskord silmad lahti saad, siis oled hullemini kirju kui enne olid, ja vesi juba otsas. Sellisena tuled sealt ära. Eesruumis saad kätte riided, mis on nüüd soojad. Asi seegi! Tõmbad rõõmuga selga ja lähed. Kui oled selle keskel päeva või nädala, siis oled kõva mees. Aga kui pead olema kümme aastat päevast päeva... ööst öösse...“ jääb Ruuben vaikseks.

Küsin, kuidas selle kõige keskel õnnestus inimeseks jääda ja mitte lõplikult loomastuda. „Ega palju puudunud. See olek polnud just loomastunud, aga puitunud, tundetu. Kes andsid tunnetele voli, need lakkasid olemast. Kes oigasid, et mis meist küll saab, meid tapetakse siin, see oli kahjulik mitte ainult endale, vaid ka teistele. Mida sa hädaldad? Mis see sulle annab? Nagu ma hauakaldal otsustasin, ma surun kõik alla, ma ei anna enam tunnetele voli. Las ta solvab, las ta tõukab. Vanemad mehed, kes olid kuus-seitse-kümme aastat ära olnud, kui küsisid nende käest, mida teha, siis nad ütlesid – midagi ära tee, pea lõuad ja tee, mis kästakse, kui tahad elada! Kui selline möödapääsmatus ette seatakse, siis mida sa valid? Kas paned nööri kaela või püüad sellest kõigest üle olla?“

Küsin, mis aitas Ruubenil kõigest üle olla. „Ma magasin teise korruse all. Mu all magas Leedu preester. Kui mehed tulid töölt, ÜLIraskelt töölt, surmani väsinud, nad tulid tema juurde. Preester pani oma väikse kapikese peale valge rätiku ja risti. Ta rääkis neile jumala sõnast, nad kuulasid. Ja kui mehed lahkusid, siis midagi läikis nende silmas. Mina seal üleval mõtlesin, kas minuni ka midagi jõudis. Ma ei tea tänaseni, kas jõudis või mitte. Palvetama ma ei hakanud, kuigi olin leeris käinud ja teadsin kümmet käsku. Aga võib-olla ma ei julgenud jumala poole pöörduda. Nagu oleksin milleski süüdi olnud... Ma ei tea.“

Pärin, kas Ruuben on tundnud süüd selles, et tema relva läbi on keegi hukka saanud. „Ikka on saanud, aga see oli paratamatus. Kas tema või mina – üks kahest. See ei ole mulle mõju avaldanud. See oli sõda!“

Ruuben räägib, et Nõukogude Liidu ajaloos on rangelt kaks erinevat ajajärku – Stalini aeg ja aeg pärast Stalini surma.

1953. aasta suvepäeval pöördus üks Eesti mees Ruubeni poole ja teatas, et järgmisel päeval ootab ees streik. „See tehti selgeks, et KÕIK osalevad. Moodustati streigikomisjon. Streigijuhid olid üks Moskva lennuväe polkovnik, leedukas, eestlane ja grusiin. Nad tegid kõigile selgeks, et hommikul keegi tööle ei lähe, nari pealt ei tõuse, mitte üht sõna ei räägi, vastuseid ei anna. Kui kedagi hakatakse vägisi ära viima, võtke, mehed, ümberringi ja ärge laske ära viia – kutsuge meid, streigijuhte. Nii oligi. Suure ärevusega jäime õhtul magama ja ootasime, mis tuleb.“

Järgmisel hommikul kargasid naratšik ja valvur barakki, kamandasid mehi tööle, aga mitte keegi ei kõssanud piuksugi. Ülemad marssisid siia-tänna ja kõndisid minema. Veidi aja pärast tuli laagri poliitülem, kes röögatas üle baraki ja vedas esimese ettejuhtuva mehe voodist välja.

„Ja kus siis hakkas müdin! Kõik 60 meest hüppasid narilt alla ja piirasid nad ühegi sõnata ümber. Laagriülem läks näost valgeks, politruk oli vihast punane. Kohale tuli streigi juhtkond ja tegi selgeks, et te lähete nüüd laagrist välja ega tule enne tagasi, kui Mosksvast on komisjon kohale kutsutud. Teine ülesanne oli meid toiduga varustada. Pika jutu peale läksid välja – midagi teha polnud.“

Mehed streikisid kümme päeva, tuhanded tonnid kivisütt jäi maa alt välja toomata, kõik jäi seisma, mehed nautisid päikest ja tegid vajalikke igapäevatoimetusi. Kuna vangide seas oli võimudega pahuksisse läinud Vene keskkomitee tegelasi, kel oli endiselt sidemeid, streikis mitmel pool kokku poolsada kaevandust.

Lõpuks saabus Mosvkast kindral Maslenikov kõrgemate ohvitseridega. Vangide esindajad rääkisid inimsusevastastest kuritegudest, mis olid laagris aastaid toimunud ja Maslenikov sai kausta põhjaliku ülevaatega vägivallast ja julmusest, mida mehed olid tunda saanud. Peale selle esitasid vangid oma nõudmised, mis puudutasid sisekorda ja olmetingimusi. Peamine tingimus streigi lõpetamiseks oli vigaste, invaliidide, rasedate ja lastega naiste vabastamine päevapealt ja ülejäänute toimikute ülevaatamine. „Maslenikov ütlest, et rikkumised ja kuriteod lõpetab ta päevapealt. Numbrid võetakse maha ja nimed antakse tagasi ja kõik muu inimlikkus. Aga vabastamiseks pole temal volitust. „Siis ei ole meil midagi rääkida!“ ja lõppesid läbirääkimised. Eks tal ei olnudki volitusi, aga järele anda me ka ei tohtinud,“ räägib Ruuben.

Kõrvallaagris pandi hommikul valjuhääldid ja kuulipildujad üles. „Maslenikov teatas, et kui te barakist välja ei tule ja tööle ei lähe, oleme sunnitud relvi kasutama. Laagri keskel oli suur lage väljak, kus loendusi peeti. Rahvas oli parasjagu seal. Kui kolmas hoiatus tuli ära, siis pandi kuulipildujad tööle ja suunati rahvamassi peale. Kui tuli ära lõpetati, läksid väravad lahti, sõdurid jooksid peale, peksid püssipäradega kõiki, keda kätte said. Automaadivalangus sai 64 inimest surma ja 241 raskelt haavata. Sellega oli tolle laagri streik lõppenud ja vormistati õhtune vahetus tööle. Järgmisel päeval oli meie laagris sama jama. Valjuhääldi üles ja hakati hoiatama. Meie streigi juhtkond teadis, mis juhtus, ja nad ei saanud lubada, et ka meile tuli peale tõmmatakse. Nad andsid käega märku ja läksime väravasse.“

Väravas käsutati mehed viiekaupa ritta, käe alt kinni hoides. Relvastatud konvoi juhtis vangid poole kilomeetri kaugusele tundrasse ja kui laager oli meestest tühi, viidi barakkides läbi põhjalik läbiotsimine.

Tagasi tulles ootas laagris ees laud ja asjamehed, kes küsisid vangi nime ja ajasid samal ajal näpuga nimekirjas järge. Laua all olid koputajad, kes olid aidanud nimekirja koostada või andsid näo järgi sealt märku, et vang peaks astuma laua eest vasakule. Need, kes saadeti paremale, jätkasid igapäevast tööelu laagris. Keskööks olid terad sõkaldest eraldatud.

Kõikide laagrite silmapaistvad tegelased pilluti mööda laagreid laiali. Seejuures streigi juhtkond viidi ära ja nende saatuse kohta ei tea Ruuben tänini midagi.

Kaotati palju elusid, aga jää sai viimaks liikuma. Mõni aeg hiljem hakatigi vangide toimikuid üle vaatama ja need, kes olid sunnitööl pisieksimuste pärast, said vabastuse.

Meestelt võeti numbrid ja anti tagasi nimed, seati sisse pesuruumid, kirjasaatmine muutus vabamaks, kaevanduse ohutustehnika paranes. „Need, kes meid enne peksid, olid nüüd nii arad ja head, et kas või nuta!“ ütleb Ruuben.

Kuu hiljem tuli Moskvast komisjon, uurijatega, kes tähestiku järjekorras kutsusid vange ükshaaval ette ja kohapeal vabastas. Poliitvangid toodi tanki- ja rasketööstusest (kivisöe-, vase-, kullakaevandused) välja. Suuresti nende inimeste najal seisis Nõukogude Liidu või õigemini selle ladviku rikkus. „Toon näiteks, et kui me teenisime sada rubla, siis sellest 50% läks kohe riigi arvele. Järele jäänud 50 rublast maksime kinni oma vangiriided. Need aga kisti neilt seljast, kes ära surid, ja anti järgmistele. Me maksime kinni oma toidu, valvurite palgad ja isegi valvekoerte toidu. Ega sellest suurt üle ei jäänud. Rubla jäi teinekord üle ja see oli su palk. Streigi ajal tuli välja, et kirjades oli ette nähtud meile sealiha. Meie saime ainult koerakondid, aga sealiha läks sakstele.“

Intervjuu ajal kõlksatab välisuks ja Ruubeni silmad löövad kohe särama: „Ahaa!“ hüüatab ta naerunäoga. „Ma ei ole üksi!“

„Kaksi on ikka lõbusam,“ ütleb abikaasa Leida ukse peal naeratades. Naine on tõeline ime Ruubeni elus ja seda võib mehe näost praegugi lugeda. Selle täiesti imetabase elujärguni me alles jõuame.

„Kuhu me nüüd jäime?“ küsib mees. Tuletan meelde koerakonte ja liha, mida vangid kordagi ei saanud. „Vahel olid isegi ussid peal. Üks tuttav poiss hakkas kokaks ja õiendas selle pärast. Tulemusena pandi ta kaevandusse maa alla tööle. Ja ussid olid ikka sama rammusad nagu enne!“ naerab Ruuben.

Kuigi tingimused leebusid pärast streiki, oli aja küsimus, millal silmust hakati taas kokku tõmbama, kartuses, et mehed liigses mugavuses jälle mõne streigi kokku panevad. Osalt oli seal ka puhast inimlikku kättemaksujanu.

Kord vabaks lastud mehi toodi uuesti tagasi. Tasapisi sokutati poliitvangide keskele roimareid, kriminaalkurjategijaid, kes asusid varastama ja taplema. Veidi aja pärast viidi streigi ajal silma paistnud mehed kriminaalide laagrisse, mille keskel oli omakorda range režiimiga vangla. Ka Ruuben oli üks neist kolmesajast mehest, kes mitme laagri peale 1956. aastal sinna veeti. „Seal ei olnud mingit tööd ega kirjaluba ja toit palju viletsam,“ meenutab Ruuben.

Kui võib arvata, et sunnitööst pääsemine oli õnnistus, siis hoopis vastupidi. „Sääl ma jäin haigeks – süda hakkas üles ütlema!“

Ruubenit tabas erru läinud tippsportlaste häda. Kui keha ja südamelihased on harjunud aastaid kestnud füüsilise ülekoormusega, siis ei tohi liikumist päevapealt katki jätta. Nelja seina vahel koormuseta istudes muutus mees kiiresti jõuetuks ja arvas, et varsti on ka tema seal hunnikus lõikusruumi seina ääres lumehanges. Üks juristi haridusega kaaslane kirjutas Ruubeni nimel kirja järelevalveprokurörile. Mõni aeg hiljem saigi Ruuben üldlaagrisse tagasi, kuid tema tervis oli liiga kehv, et seal mingitki tööd teha. „Hiljem tuli välja, et kogu see üritus range režiimiga oli ebaseaduslik. Lihtsalt väike kättemaks neile, kes olid streigi ajal silma jäänud.“

Laagris oli eestlasest arst doktor Soekõrv. Ruuben komberdas seintele toetudes hädavaevu arsti juurde tablettide järele. „Ta rääkis, et on minu olukorda uurinud ja teab täpselt, mis viga on. Ma olin 10 aastat üliraske töö peal 500 meetrit maa all ja järsku võeti mind sellest välja – mu südamelihased olid nõrkenud. Ta soovitas mul hakata end taas üles töötama, alustada näppude ja varvaste liigutamisest. Teha vähehaaval ja kui tunnen, et on halb, siis puhkan ja teen uuesti. Tasapisi tuleb liigutusi juurde võtta ja kogu aeg harjutada.“

Ruuben hakkas sõrmhaaval end tagasi vormi treenima ja juba kuu hiljem sai ta barakkide vahel väikest sörki teha. „Siis lasin end meelega tööle kirjutada. Barakke oli vaja suure pintsliga lubjata ja tegin seda naudinguga. Mida rohkem tegin, seda paremaks läks.“

Jää oli hakanud siiski liikuma ja kuigi vahepeal üritati pidureid panna, oli poliitiline olukord kogu maailmas muutunud. Poliitvange hakati rasketööstusest vabastama, vabatahtlikud kõrgepalgalised vahetasid vangid kaevandustes välja ja jäid nüüd tegevusetult istuma. Süüdimõistetud pilluti mööda suurt impeeriumi laiali muudele töödele. Ruuben saadeti Mordva 11. laagrisse.

„Tulime kaugelt põhjast lõunasse. Kliimavahetus oli tohutu. Kui ma vagunist välja tulin, siis ma ei kõndinud, vaid hõljusin, olin lendu minemas.“

Ruubenil läks taas kosumise ja harjumisega aega. Uue süsteemi järgi polnud poliitvangid enam suured roimarid, vaid neile tuli selgeks teha, et Nõukogude võim soovis neile vaid parimat ja aitab neil inimesteks ümber kasvada.

1960. aastal saabus vangilaagritesse üle NSV Liidu noori teisitimõtlejaid. „Need noored andsid uut elulootust. Tule taevas appi, nad olid sääl sama ägedad kui väljas! Nad tegid oma koosolekuid – aeg oli nii palju muutunud, et sai seda teha. Jossifi ajal polnud see absoluutselt võimalik! Koidula sünnipäeva või vabariigi aastapäeva pidasime. Kui keegi sai kohvipaki, siis keedeti seda mitu korda läbi. Kohvitass käis ringi, üle kahe korra rüübata ei tohtinud. Kolm korda võis rüübata see, kes oli Kolõmal ära käinud – see oli Nõukogude Liidu suurim põrgu. Meil sellist meest polnud, seega said kõik kaks korda rüübata,“ räägib mees naerdes.

Siin jõuame Ruubeni elu vaat et pea olulisima peatükini. Juba Vorkuta laagri lõpuaastail tekkis mehe ellu oluline päikesekiir. „Ühel mehel seal oli noorik, kellega ta oli kirjavahetuses. Tüdruk uuris, kas keegi sooviks tema sõbrannaga kirjavahetust sealt pidada. See poiss ütles, et Ruuben. Sain aadressi ja kirjutasin Leidale esimesena. Ega ma armastusejoru hakanud ajama,“ ütleb mees naerdes. „Rääkisin oma olukorrast ja oli huvitav vabaduses olevate inimestega kontaktis olla.“

Vorkutas võis pärast esimesi vaikuseaastaid saata kaks kirja aastas, Mordvas juba viis. Aga siis oli vaja olla ühenduses ka teiste sugulastega, kes olid Eestisse jõudnud. „Oma kasinast võimalusest püüdsin kirjutada nii pikalt kui sain. Meil polnud mõtet midagi salata, kõik oli avalik, teadsime teineteisest peaaegu kõike. Kui me ükskord kokku saime, siis polnud uudistada midagi,“ naerab Ruuben taas. „Mu kirjades oli filosoofiat rohkem kui vanglaelu kui sellist. Sellest ei saanudki kirjutada, sest kõik käis läbi tsensuuri. Kui midagi vanglaelust kirjutasin, siis see võidi üldse ära võtta või võeti needki õigused ära.“

Ruuben jutustab oma lugu filosoofiliselt ja tundeliselt, nõnda olid ka tema kirjad sügavamõttelised, röövides neiu südame. Leida võttis kord isegi jalad selga ja sõitis sõbrannaga Mordvasse kohapeale. „Ta ütles, et on mu täditütar, aga seda ei usutud ja kokku meid ei lastud,“ naerab mees naise isepäisust. „Aga ma nägin teda siis, kui läksime konvoi saatel tööle. Ta seisis tee servas, umbes nii kaugel kui siit [diivanilt] sinna [toaukseni]. Sõnad, need jäid suhu kinni,“ muigab Ruuben. Kuid noored nägid veel üheks viivuks. „Meil oli barakk üsna aia servas. Üleval lakaluugi vahel oli redel. Leida oli teisel pool aeda, üks 50 meetri kaugusel. Ma ronisin redeli peale ja rääkisin temaga. Ta oli julge ka ega kartnud!“ naerab mees imetlusega. Laagrit ümbritses traataed, mis armastajaid eraldas. Seal oli keelutsoon, kus võidi ilma hoiatamata lasta. Leida ja Ruuben said mõned sõnad vahetada, kui juba tehti noortele hoiatus laiali minna.

Nende kirjavahetus kestis kaheksa pikka aastat, Leida kannatlikult meest ja tema kirju ootamas. Lootus kohtuda suurenes, sest neli korda aastas käis vanglas kohal tribunal, kellele osakondade ülemad teatud arvu vange karistuse vähendamiseks esitasid. Osakondade ülemad olid ka kaitsja rollis, kes pidid oma ümberkasvatustööd õigustama ja tribunalis kaitsma. „Meid korraga vabadusse lasta olnuks riskantne. Aga vähehaaval, jupikaupa olnuks meist vabaduses rohkem kasu kui seal laagris. See oli kohutav aura, mis laius üle Nõukogude Liidu nende vangide näol.“

Enamasti kõik, kes esitati tribunalile, lasti ka lahti. Ruubeni nimi esitati kolm korda ja iga kord lükati tagasi. „Prokurör ütles, et selliseid peab veel eriti kasvatama!“ meenutab mees muiates. „Mul oli paar-kolm laagrikorra rikkumist. Ühel korral palus leedukas viia kirja teise laagrisse leedukate kätte, aga see saadi taskust kätte. Sain selle eest kartsa kolma päeva. Teine kord jäin varingu alla ja abaluu oli puru. Ma ei saanud endale riideidki selga. Juudist arst ütles, et joodiga määrida ja tööle! Ma ei läinud, sest käsi ei liikunud. Siis pandi jälle kartsa.“

Kaks eestlasest KGB töötajat käisid Ruubenit veenmas, et kui ta kirjutaks „Rahva Häälde“ puhtsüdamliku kahetsuse oma metsavendlusest ja nimetaks seda kodanlikuks propagandaks ning saab aru Nõukogude Liidu suuremeelsusest, siis saaks ta varem vabaks. „Ma tänasin neid info eest. Nad lubasid 24. detsembriks tagasi tulla. Üks neist tuligi, mind kutsuti töölt välja, küsis: „Noh, tõid või?“. Ma küsisin: „Mida?“ „No mäletad, mida me siin rääkisime ja lubasid valmis kirjutada?“. Ma ütlesin, et ma pole mitte midagi lubanud ja midagi sellist ma ka ei kirjuta. „Ahah, no vaata siis ise!“ Vaatasingi. Olin esitatud kohtusse ja jälle lükati see tagasi.“

Ruuben oli valmis veel aastaid vanglas istuma, kui et tallaks kogu oma senise võitluse porri ja tühistaks senised kannatused. Kui mees isegi aru sai, et tema põhimõttekindlus hoiab teda ahelais veel pikka aega, kirjutas ta Leidale viimase kirja. „Ütlesin, et lõpetame ära, leia endale elukaaslane – mina sind kinni pidada enam ei saa. Oleme olnud kaheksa aastat kirjavahetuses ja kui olen seitse veel, siis on sinu noorus läinud. Leida kirjutas edasi, aga mina enam ei vastanud.“

Läks veel aasta, kui haigla majandustegelane palus Ruubenil üht lage värvima tulla. Mees oli parasjagu värvimist lõpetamas, kui kaaslane jooksis sisse ja käskis kähku kohtusse ilmuda, sest Ruuben oli taas kord vabastamiseks esitatud. „Lõpetasin lae rahulikult ära, pesin käed puhtaks ja SIIS läksin.“ 18 aastat oli selja taga, korduvad vabastamispalved tagasi lükatud – kuhu mehel enam kiiret oli. „Paar inimest oli veel minu ees, ootasin, kuni järg jõudis minu kätte. Protseduurid, nagu ikka. Kohus küsib, kas kõik on õige, mis toimikutes kirjas. Teadsin, et kes ajasid tagasi, neile öeldi vabastamine ära ja hakati Eestist toimikuid nõudma. Küsiti veel üht ja teist, siis anti kaitsjale sõna, mordvalasest ohvitserile. Ta rääkis, et täidan töönorme ja korrarikkumisi pole. Kohus läks otsust tegema ja kui tagasi tulid, siis teatasid: päevapealt vabastada! See tuli nii ootamatult.“

Küsin, mis tunne tal oli. „Ei tea,“ ütleb Ruuben naerdes. „Ei osanud midagi tunda. Olin juba ära harjunud nende noortega seal. See, mis mul selja taha jäi, see oli nii kohutav, ja see, mis nüüd oli, oli hoopis midagi muud, midagi hingele andvat! Aga seal aega ei antud. Laagri asjad tuli ära anda, said lõpparve, mille eest ei saanud pintsakut ka osta. Nii palju raha olin 18 aastaga teeninud,“ naerab Ruuben.

Mees vabastati 28. mail 1965. aastal, märkega passis, et Eestis ega mujal NSVLi keelutsoonides mees elama asuda ei tohi.

Ruuben sai sõidupileti Petserini, kus ta peatust tegema ei hakanud – keelust hoolimata, otse Tallinna edasi! Ruuben võttis Tallinnas pärast pikka vaikimist telefonikõne Vao sovhoosi, sõnum Leidale. „Ütlesin, et olen Tallinnas, tule siia!“

Naisel oli tekkinud peigmees ja pulmapäev kokku lepitud, kuid vana arm ei roostetanud. Naine jättis tööd ja tegemised sinnapaika ning tormas Kiltsi rongijaama. Seal peatas teda veel austaja kinni, et avaldada oma tundeid, aga sajandi armastusloo vastu ei saanud enam keegi. Napilt rongile jõudes, sõitis Leida Tallinna.

„Mina ootasin jaamas perrooni peal... Edasi ma kirjeldama ei hakka,“ ütleb Ruuben naerdes. „Tal oli punaste mummudega kleit... Ta tuli... jaa,“ jääb mees unistavalt vaikseks. „Leida ootas mind kaheksa aastat. Ma ei tea, kas olin seda väärt. Nüüd vist need 55 koos elatud aastat on tunnistanud küll, et see oli õige.“ Tänavu täitubki Ruubenil ja 12 aastat nooremal Leidal 55 ühist aastat.

Läks veel võitlemist, seletamist, paberimäärimist, et ametlikult Eestis elada ja peagi said noored ühise korteri ning Ruuben Väike-Maarja KEKis tööd. „Hommikul läksin tööle, Leida jäi koju. Kui õhtul tulin, oli ta taarakasti peale pannud lina, tõstnud ligi kaks pakku. Vein ja õhtusöök olid laual. See oli meie elu algus!“

Kuid kõik polnud nii romantiline, nagu verivärske armastav kaasa. Mees oli ligi 20 aastat ära olnud ja tundis jalgu alla saades isegi pettumust. Elu oli edasi läinud. Kunagi vabaduse eest elu kaotanud meeste nimed ja panus olid justkui unustatud.

„Ma olin tohutult pettunud. Maailm oli vananenud, muutunud ilma minuta. Noorem põlvkond, kes mind ümbritses, ei teadnud, mis oli toimunud meie rahvaga. Teati, et üks kulak viidi minema, aga et neid kulakuid oli tuhandeid – see oli uudis. Üks bandiit oli maha lastud... aga et neid oli 30 000, jälle uudis! Ma rääkisin, rääkisin. Kuidas oli võimalik see kõik nii ruttu unustada? Käisid laulupeod, prasnikud. Kui kohutav oli see ajalugu! Minu pähe ei suutnud see mahtuda. Sellega toimetulemise eest olen lõpmata tänulik oma abikaasale, kes aitas mul mõista, et olen inimene, kel on oma ees- ja perekonnanimi, mitte vang numbriga K.2117,“ ütleb Ruuben.

Just kaasa õpetas teda hauakaldal maha surutud tundeid uuesti tundma, rõõme ja armastust kogema. Eelkõige – andeks andma.

Ruubenilt küsitakse tihti, kas ta tunneb veel pahameelt toimunu pärast, kuid tema vastus on selge. „Ei! Seda rõõmu ma oma oponentidele ei paku, et ma vihane oleks,“ ütleb mees naerdes. „Mult küsitakse ka sageli, kes olid need pealekaebajad. Ma ei ütle ühtegi nime, olgu, kes nad olid ja mida nad tegid. Meie rahvas oli niigi lõhki kistud. Kes olen mina, et tänaste laste esiisade nimedega hakkan uut lõhet põlvkondade vahele looma? Ma ei ütle ühtegi nime! Sellel ütlemisel polekski muud põhjust kui uue lõhe loomine ja ma ei tee seda!“

Küsin, kui palju on tema hingel neid asju, millest ta surmatunnini ei räägi ja mille endaga teisele poole kaasa võtab. „Ma ei ütle, et neid asju on palju. Ma ei tekita endale sellist tunnet, et peaksin midagi salgama või varjama. Mul endal pole midagi varjata ja teiste asju jagagu teised. Viha ja koorma kandmine on minu arvates tohutu taak. See ei laseks mul elada ega elust rõõmu tunda. See on niivõrd mõttetu!“

Ruubenil on palju, mille üle rõõmu tunda. Ta oli üle 15 aasta Endiste Poliitvangide Lääne-Virumaa Ühingu juhatuse esimees, Memento juhatuse liige, Vigastatud Sõjameeste Ühingu liige, leegionäridest veteranide viimane liige. Pea kõik kaasteelised on juba puhkama läinud. Aga Ruuben veel seisab, seljatanud kogu maailma valud ja hädad, mida üks hing on võimeline üle elama. „Tänu Leidale, kes aitas igal sammul. See polnud midagi konkreetset, mida ta tegi. Aga iga päev, iga sõna, iga samm, iga liigutus aitas neil tunnetel välja tulla. Ma ei kanna oma sisemuses enam midagi kaasas. Ma räägin neist asjadest lõbusalt, mul pole enam seda viha südames, pole valu. Mind ajab naerma, mida nad mulle tegid. MINA ELAN VEEL, aga neid pole enam ühtegi!“ naerab Ruuben südamest.

Lõpuks võidab ikkagi... armastus.