Täna on Rakvere vallast pärit kultuurimehel Lembit Antonil 100. sünniaastapäev. Ta oli näitleja, lavastaja, muusik ja küpses eas hakkas ka väga produktiivseks raamatute kirjutajaks.

- Lembit Anton koos abikaasa Tiiuga. Foto: Erakogu
Ta on lõpetanud koos suurte teatrikorüfeedega Moskvas teatriinstituudi, ujunud vastuvoolu punastel aegadel; ta oli vitaalne härra, keda ümbritsesid armsad inimesed ja keda saatis alati laul, muusika ja nali.
Nagu ikka teisi meenutades, tuleb alustada endast. Mäletan ühte Lembitu juubelitest aastate tagant. Läksime ajalehe tollase autojuhi/fotograafi Teet Suurega peole, mis peeti ühes Viimsi kohvikus. Kõik muhedad olid koos, meenutades omamoodi kultusfilmi „Mehed ei nuta“ värvikaid tegelasi: Kalju Karask, Jaanus Orgulas, Hugo Hiibus, Harry Karro, Hans Luik, Olev Kitsas jt. Nalja sai palju, elutõdesid sai kuulda rohkelt, mälestusi ja meenutusi kapaga. Laule esitas Boris Lehtlaan. Sai isegi soliidsete härrade heakskiidul kitarr kätte võetud ja aplausi nurutud. Kitsid ei oldud.
Pärast koosviibimist viisime Teeduga Orgulase ja Karro ilusti koju. Orgulas oli peo lõpuks vigurit täis nagu Toots kunagi, Karro aga kutsus sisse, näitas oma korterit, kus üks tuba oli maast laeni tema kadunud kaasa Lia Laatsi pilte täis.
Nüüd on enamik sellest meesteseltskonnastki taevastel lavadel.
Lembit Anton sündis 1922. aasta 22. aprilli Rakvere vallas Laanemõisa külas, mis praeguseks on ühendatud Taaravainuga. Ja lahkus meie hulgas 2014. aasta juuni viimasel päeval. Teda meenutab Pirita kloostri ees asuv nimeline pink. Just Pirita oli pikalt tema kodukohaks.
Pärast mõningaid ekslemisi põllumajanduse ja ehituse aladel jõudis Lembit Eesti teatriinstituuti ja GITISe Eesti stuudiosse, kus täiendas end hiljem ka kõrgematel režissööride kursustel. Temaga koos õppisid GITIS-es Voldemar panso, Rein Aren, Ita Ever, Kaljo Kiisk, Arvo Kruusement, Jaanus Orgulas, Kalju Karask ja paljud teised.
Ta on töötanud nii Draamateatris, Vanemuises, Rakvere teatris kui ka Vanalinnastuudios.
Ta on mänginud filmides „Vallatud kurvid” (1959) "Vihmas ja päikeses" (1960), "Stereo" (1978/1991) jne.
Olles juba küpses eas, hakkas ta raamatuid kirjutama. Nii avaldas ta mälestusteraamatuid teatrielust („Eluteatri näitelaval” I–III, 2012, 2013 ja 2014), aga ka oma kodukandist ja noorusajast „Legend valge mütsiga mehest“ (2005), „Selles sõjas mina ei sure“ (2007), „Kuhu küll kõik külad jäid?“, „Maakorraldajad“ jne. Tema raamatute väljaandmist on toetanud ka Urmas Sõõrumaa ja Hans H. Luik. Ja mõned neist on pälvinud lisaks lugejatele erinevatel konkurssidel hindajate tähelepanu.

- Valik Lembit Antoni kirjutatud raamatuid. Foto: Erakogu
Lembitu särtsakas lesk Tiiu, kes toimetas energiliselt tema kõrval aastaid, meenutab, et tema kaasa mõtestas mitmekülgse inimesena aegu ja inimsuhteid.
„Oma elutee lõpus sõnas Lembit, et ta poleks uskunud, et tema elutee nii pikaks kujuneb ja elu talle nõnda huvitavaid tahke näitab,“ lausus Tiiu Anton, kes on töötanud huvijuhina ning teinud koostööd paljude estraaditähtedega.
Kui ametivaliku aeg kätte jõudis, läks ta Lembit esmalt Arkna põllutöökooli, et isa soovitusel põllumeheks õppida. Põllutöökool jäi aga pooleli, sest tuli suur sõda.
Huvi oli siiski laulu ja näitemängu poole. Ta läks Tallinna teatriinstituuti, luges kaks luuletust, tegi natuke vigurit ja võetigi vastu. Edasi tuli juba nimetatud GITIS, kus loodi Eesti oma teatristuudio ja jäid sõbrad elu lõpuni.
Oma teatriteel töötas ta paar aastat ka kodukandis Rakvere teatris, kus töötas näitejuhina ja tegi neli lavastust.
Parteisse astumisest keeldumise tõttu mõneti tagakiusatud Lembit sai partei karvast kätt tunda ka meie kreisilinnas - kohe mitte ei lastud õppinud noorel profil tuua lavale seda, mida ta hinges tahtnuks. “Suruti peale, et tehku ikka nõukogude temaatikat, nõukogude temaatikat, aga see nõukogude temaatika oli ju pask,” on Lembit meenutanud.
Tööotsinguil jõudis Lembit tagasi Venemaale, haaras Vana Tallinna kaasa ja kurtis muret Nikolai Nikulinile, Moskva estraaditeatri kunstilisele juhile. Too võttis lonksu likööri, teisegi ja patsutas Lempsi õlale: “Ära kurvasta, kallis sõber, tuled minu teatrisse.” Ja järgmisel päeval oligi Lembit proovis nagu viis kopikat. Nõnda käis Lembit Anton Moskva estraaditeatriga viis aastat mööda laia Venemaad nalja tegemas. Põhiliselt laulis ta itaalia laulukesi.

- Killukesed kirevalt eluteelt. Foto: Erakogu
Kui teatritööd ja filmirollid olid tehtud, leidiski Lembit õige aja hakata raamatuid kirjutama. Siis oli ta juba pea 80 aastane. Kõik tema käsikirjad valmisid tema kirjutustoas käsitsi kirjutatult, aknast paistmas männiladvad ja käänduv Pirita jõgi.
„Tema üllatav ilmumine kirjandusareenile näitab Antoni mitmekülgsust. Lihtsuse, lõbusa seltskonnalõvi maski taga ei oskagi esmapilgul märgata keerulisemat tagamaad. Selleks on vaja koos ära võtta pudel konjakit,“ on hinnanud sõber Hugo Hiibus.
Lembit Anton on siinkirjutajale meenutanud: “Elus on alati olemas vastuolud, aga tuleb püüda neid ületada ja mitte alla anda. Mina olen püüdnud need vastuolud ületada alati ausal teel, soovin üldse, et ebaausust oleks maailmas vähem. Et oleks rohkem lugupidamist elus, et inimesed armastaksid üksteist. Liiga palju on vihavaenu, isegi sugulaste vahel, õdede-vendade vahel. Nõukogude kord moonutas inimesi ja ka see uus Eesti pole suutnud meid veel täielikult lahti kangutada vene taagast. Sellest punasest minevikust on Eesti ikka veel läbi imbunud, palju on endiste kommunistide käes.”
Ja ta lisas veel: “Palju asju on tehtud, palju asju jääb ainult unistuseks. Kõike niikuinii ei jõua. Mina pole kade poiss ja mul on heameel ka siis, kui keegi teine teeb midagi hästi.” Siis oli tal käidud 86 eluaastat.
Lembit Anton
• Sündinud 22. aprillil 1922. a Rakvere vallas.
• Esimene roll – Arkna põllutöökooli näiteringis kosilane.
• Õppinud Moskva GITISes näitlejaks-lavastajaks.
• Töötanud Venemaa estraaditeatris ja paljudes Eesti teatrites.
• Teinud rolle mängufilmides “Suvi”, “Vallatud kurvid”, “Külmale maale”.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Rahvasuu rääkis aastakümneid hullust krahvist ja filmimehed panid ta isegi mängufilmi „Jüri Rumm“ tegelaseks, ehkki hull krahv Peter von Manteuffel elas selle filmi tegevusajast mitukümmend aastat varem.
Venemaal sündinud ning lapsepõlve ja nooruse Tapal veetnud Ilmar Talve elas hiljem pikemalt Rootsis ja Soomes ning tavatses öelda, et tal oli kolm kodumaad. Sünnimaa nende hulka ei kuulunud.
Autoomanikud jälgivad kõhedusega kalendrit: aeg muudkui tiksub esimese jaanuari poole. Ei, kõhe pole mitte seepärast, et jälle peab uue aasta lubadusi andma, vaid 01.01.2025 jõustub Eestis automaks. Nii mõnigi meist lootis, et see maks jääb tulemata ja pigistas silma kinni iga kord, kui sellise pealkirjaga uudist nägi. Enam pole mõtet.