Vallatu pesupoe perenaine: inimesed naudivad voodis eri asju ja nii ongi õige

„Eesti naised jäävad kõigest sellest ilma,“ mõtles Kirki Kubri, olles näinud ja kogenud, mismoodi Londonis täiskasvanute mänguasju müüakse. Sealsed suurte akendega poed asusid peatänavate ääres. Tooted olid väljas, neid sai katsuda ning müüjalt küsida. Vahest enim üllatas Kubrit aga see, kui vabalt inimesed käitusid.

„Minu ümber polnud valehäbi,“ meenutab ta Äripäeva uues elustiiliajakirjas Noobel.

Kodumaal oli teisiti. Ka vastavad poed nägid sootuks teistsugused välja – asusid sageli pimedates keldrites või kui ka ei asunud, siis olid aknad kinni kaetud, kahtlasest õhustikust rääkimata.

Nii sündis mõte luua säärane ilus ja valgusküllane paik ka Eestisse. 2011. aastal sai see kaupluse Ulakas Kaunitar näol teoks.

Kubrile ei meeldi sõna „sekspood“. Lelude kõrval pesu, ent ka koolitusi pakkuv Ulakas Kaunitar on tema leksika järgi vallatu pesupood ning ta ise selle perenaine.

Kirki Kubri ei pea end tavapäraseks ettevõtjaks, näiteks Exceli tabeleid ta ei salli. Kuid see ei tähenda, et äri poleks saatnud edu. Viimased kolm aastat järjest on Ulakas Kaunitar murdnud Äripäeva gasellettevõtete nimekirja, kuhu kuuluvad firmad, mis suurendasid oma aastast käivet vähemalt 50%. Sellest ajendatuna astus Kubri viimatisel Gaselli Kongressil üles ühe esinejana.

„Üks on mulle hästi selgeks saanud: kõik inimesed on erinevad ning selles, mis kellelegi meeldib või ei meeldi, pole „valesid” asju,“ sõnastab Kubri olulise tõena.

Plaanisin öelda intervjuud tehes „teie“, nagu ikka, kuid Kubriga vesteldes läks jutt poolmärkamatult „sina“ peale üle. Alles hiljem taipasin mõelda, kas teietades üldse õnnestuks mõni intiimlelu müüa.

(Hakkab naerma.) Ahah!

Kusjuures ei ole!

Olen küll, miks mitte. Paljudes filmides on ju samuti nii, et kuskil hästi väikses linnas on taksojuht, remondimees, kaupluse­pidaja ja kes kõik veel ühes isikus. Miks ei võiks mitmel poel olla üks müüja? Ja kui need poed juhtusid niisugused olema, siis täitsa tore ju.

Nii ilusasti ei saa isegi öelda – keldritesse ära peidetud saladused. See ikkagi kutsuks mind. (Naerab.)

Ma arvan, et räägin väga paljude naiste eest, kui ütlen, et visuaalne pool loeb mulle. Kui see on keldris asuv kahtlane koht, siis kas mul sobib sinna üldse minna? Kas ma tahan? Alati on loomulikult julgeid ning kui oli vaja, siis sai käidud. Meestel läheb see lihtsamalt, naised aga tahavad, et oleks ilus, teenindaja meeldiv, tooted kenad ja kvaliteetsed jne.