Omal ajal pandi patustajad kirikus häbipinki istuma või kiriku ukse taha häbipakku. Ja kuuldavasti oli see üpris mõjus "kasvatusvõte".
- Johannes Pääsukese fotole on jäänud Kodavere kiriku häbipink. Foto: Eesti Rahva Muuseum
Häbipingid võeti Eesti kirikutes kasutusele 1641. aasta paiku ning inimesi pandi neisse 1764. aastani. Rahvasuu on häbipinki ka mustaks pingiks kutsunud.
Häbipink oli enamasti teistest kiriku pinkidest kõrgem, mustaks värvitud, ning seisis enamasti kiriku ukse ligidal seina ääres. Vajadusel viidi see aga kiriku keskele või sellisesse kohta, kus kõik kirikulised seda näha võisid.
Häbipinki pandi enamasti suguliste eksimuste, aga ka muude süütegude pärast ja häbipingis pidi süüalune olema koguduse ees põlvili. Tavaliselt pandi süüalune häbipinki üheks kuni kolmeks pühapäevaks, sõltuvalt loomulikult süü suurusest.
Seotud lood
Simuna pastor Edmund Aleksander Laansalu elas üle küüditamised ja sõja, aga Siberist ei pääsenud temagi, sest 1951. aasta 27. jaanuaril saabusid kirikusse julgeolekutöötajad, kes leidsid kiriku tornist relvi.
Omal ajal oli pastoritel oluline koht eestikeelse kirjasõna levitamisel ja kirikhärrad olid ka usinad luuletajad. Kummalisel kombel on Kadrinas ametis olnud kaks meie kirjandusloo seisukohast väga olulist kirikuõpetajat.
Viru-Nigula kiriku ette keset jalgteed on maetud omaaegne Alutaguse praost ja Viru-Nigula pastor Friedrich Immanuel Arvelius. Rahvasuus on põlvest põlve edasi antud legendi praostihärra surma kohta.
Enne Teist maailmasõda elas Võsul Liiva tänaval Tammesaare kinnistul mees nimega Johannes Borkman (ka Borgmann või Porkman), kes võitis laialdase kuulsuse “Võsu prohveti” nime all.
Selveri populaarne 63+ vanuses klientidele mõeldud sooduskampaania "Kuldne Kolmapäev" on ettevõtte üks edukamaid kampaaniaid, mis laienes nüüd ka e-Selverisse ning tänavustele pensionipäevadele.