Elmar Vaher: olen kärsitu ja veidi kahtlev, aga mind aitab optimism

Järgneb intervjuu Äripäeva raadiosaatest "Juhi jutud":

Tõepoolest olen öelnud, et politseinikuks olemine, eriti kui olla uurija või töötada kriminaalpolitseis, on eluviis, mitte töö. Sest seda tööd peab tegema siis, kui on vaja teha. Ma olen võrrelnud seda üsna tihti ka juuste kammimisega. Näiteks küsinud daamide käest, et millal te juukseid kammite ja daamid jõuavad selleni, et juukseid tuleb kammida siis, kui vaja on. Sama on ka uurija tööga. Sa ei saa öelda pätile, et ära täna midagi tee, sest ma ei ole tööl. Aga minu lugu on pigem seotud põnevusega ja pean tunnistama, et nii juhi kui ka uurijana on kogu aeg põnev olnud.

Tollel hetkel inspireeris mind tegelikult prokuratuuri minema Lavly Perling. Temaga oli meil vaidlus selle kohta, kas hea uurija saab olla hea prokurör. Mina väitsin, et saab. Ju siis tekkis ka väike trots, et ma näitan sulle Lavly, et saab. Tema ütles, et pigem ikka ei saa. Ma ei tea, kuidas ta täna aastaid hiljem mõtleb. Too hetk tekkis mõte proovida prokuröri ametit.

Aga neid põhjuseid oli veel. Esiteks prokuröri amet on ka väga põnev, sest täna kehtiva õiguse järgi juhib kogu uurimist prokurör. Ma tean, et see kriitika paljudele võib-olla ei meeldi, aga siiski ma ütlen selle ära, sest on minulik öelda asju välja. Ma näen kohati, et prokurörid ei juhi uurimist ja siis tekkiski mõte juba 2012. aasta lõpus, et teha väike muutus. Proovisin juba vaikselt teha prokuröri eksameid, aga siis tuli Ken-Marti Vaher (endine siseminister – toim.) oma ettepanekutega ette.

Sest ma nägin peadirektori rolli teistsugusena. Ma nägin seda, kui palju on politsei- ja piirivalveametis kasutamata ressurssi, mida targemalt juhtides on võimalik vältida: raiskamisi, sest riigi raha raiskamine ei ole väga ilus. Riigi raha peab juhtima inimeste heaks ja aitamiseks. See oli võib-olla kõige suurem põhjus.

Eks ma rääkisin ennast sisse ka. Mul tekkis selline olukord oma poja Martini lasteaia ees: lasteaiad pannakse kinni 19:00 ja ma tegin viis minutit enne seitset kõne tolleaegsele siseministrile. Ju mul oli midagi targutada või ütlesin, kuidas võiks asju teha. Mäletan, et kasvataja juhatas lapse käekõrval aiast välja, umbes niimoodi, et võtke oma poeg. Mina siis targutasin telefoni otsas siseministriga, kuidas võiks politsei juhtimine olla korraldatud. Ju siis need mõtted tolleaegsele peaministrile Andrus Ansipile ja siseministrile meeldisid. Kui ma targutasin, avaldasin arvamust või olin kriitiline ja pakkusin lahendusi, siis hiljem oli mul väga keeruline öelda, et ei, ma küll tean, kuidas on parem teha, aga ma ei tule seda tegema. See ei oleks olnud aus kaup.