Head emakeelepäeva. 35 aastat tagasi loodi Väike-Maarjas Wiedemanni keeleauhind

Kuigi 2004. aastast antakse auhinda välja riikliku autasuna, on seos Väike-Maarjaga säilinud ning paslik juttu teha keelehoidja Irma Sillaga, kes koos oma abikaasa ja teistega rajas targalt läbimõeldud ja tulevikku suunatud F. J. Wiedemanni keeleauhinna.

Esimene keeleauhind anti Henn Saarile, kes tegi keelesaadet. Teda oli tõesti väga huvitav ja inspireeriv kuulata. Nõnda tekkiski see mõte, et võiks eesti keele õpetamist rohkem propageerida ja suunata.

Üritus oli tolle aja ja võimaluste kohta hästi organiseeritud. Mati Murakas oli see põhiline organiseerija. Üritus toimus Mädapea mõisas, Henn Saari oli kohal. Esinesid lapsed ja isetegevuslased, loeti luulet ja pärast oli siis kohvilaud.

Keelepreemia oli algusest peale rahaline. Seda andis välja Energia kolhoos ja kõik otsused arutati kolhoosi juhatuses läbi. Keeleauhinna suuruseks määrati 2000 krooni. See oli päris suur summa tolle aja kohta. Mõnele inimesele oli see aasta palk.

Kui kolhoosid laiali läksid, siis organiseerisin mina vastuvõttu ja preemia üleandmist. Ma mõtlen kui see toimus juba Väike-Maarjas. Ajad olid tol ajal võrdlemisi segased ja keegi ei osanud õiget seisukohta võtta. Ühesõnaga see keeleauhinna üleandmine oli väga-väga tagasihoidlik. Toimus tamme istutamine muuseumi juures ja väike vastuvõtt endises Gavronski kabinetis.

See idee tekkis minul. Keeleauhind oli tol ajal nii tähtis ja mõtlesin, mida teha ja kuidas auhinna tähtsust suurendada. Ütlesin abikaasa Jürile, et mis oleks kui Lennart Meri, kes on väga ilusa keelekasutusega, võtaks selle auhinna vastu. Arvasin, et nii leiab see laiemat kõlapinda. Tõesti, niimoodi see juhtuski.

Jüri Sild kirjutas talle. Kahtlused olid suured ja mõtlesin, et tal vähe aega ja paremal juhul saadab kellegi auhinda vastu võtma. Aga juhtus see, et ühel päeval helises mul kodune telefon ja helistas presidendi kantselei protokolliülem Piret Saluri ning küsis keeleauhinna tekkimise ja üleandmise kohta. Rääkisin talle lühidalt ja ta küsis veel, millal see üleandmine peaks toimuma. Ma ei mäleta praegu seda kuupäeva, aga ütlesin talle selle daatumi ning ta vastas, et Lennart Meri tuleb.

Kui keeleauhind läks riiklikuks, siis alguses võttis komisjoni tööst osa Jüri Sild. Kodus arutasime nii mõnigi kord, et kes seal nominendiks võiks olla. Aastal 2010 võtsin mina Jürilt selle rolli üle. Minu panus oli see, et pakkusin välja mõned laureaadid. Viimati osalesin, kui auhinna sai Krikmann. Pärast seda pole ma enam aktiivselt osalenud. Kolisin Väike-Maarjast ära ja tean nüüd niipalju kui lehest loen ja tuttavad ning endised kolleegid räägivad.

Kui kutsutakse keelepäevale, siis ma ikka olen käinud. Viimastel aastatel pole, seoses selle koroonaviirusega. Üldiselt ma olen käinud küll. Ma muidugi ei tea ja ei mäleta, palju neid seal juba. Aga jalutades on näha, et see on kitsaks jäänud.

Vene keele asemele tuleb vägisi inglise keel. Kuidas seda protsessi natukene reguleerida, et eesti keel oleks meil ikka esikohal? Loomulikult mängib siin globaliseerumine rolli, aga teisalt on see kurb. Ja ma tõesti tea, kus see rohi on. Midagi peab muutma koolis kirjanduse ja eesti keele õpetuses. Aga mida, ei oska mina küll öelda.

Mulle tundub, et muretsemiseks suurt põhjust tegelikult pole, sest eesti keel on ja jääb. Iseasi muidugi, kas me tahame, et ta muutub. Areng ju iseenesest dikteerib selle muutumise. Osad keeleteadlased on natuke mures, teised aga mitte. Vanad väljendid taanduvad ja asemele tulevad uued. Võib-olla see ongi normaalne areng.

Oleneb, kes räägib. Laiades massides tänaval pole see korrektsus sugugi kohal. Ja ma vaatan, et see mõjub kõikidele. Ka mina olen hakanud kasutama näiteks „tšau“ ja „okei“. Saan aru, miks ma seda teen. Kui öelda „head aega“ või „nägemist“, siis neis on palju silpe. Tänapäeva kiirus ja ebastabiilsus on ka osaline selles protsessis, et kaunis eesti keel oma pikkade lausete ja sõnadega taandub. Püütakse öelda lühidalt, konkreetselt ja veenvalt.

Tegin vist üle-eelmisel aastal ja väga huvitav oli. Pean ütlema, et mul väga palju vigu polnudki.

Üldiselt ma arvan, et eesti keel jääb. Seni kuni meil lehvib tornis Eesti lipp ja oleme oma otsustes ja tahtmistes vabad, säilib riik, rahvas ja keel.