Tarmo Tamm: olen emotsioonide usku

Tamm kasvas Tallinnas tavalises Mustamäe paneelmajas ja oli nn tavaliste inimeste ainuke laps. „Mu isa oli autojuht ja ema töötas elektroonikatehases, mingis mõttes oli see raske nõukogude pärandi tagajärg,“ täpsustas Tamm ja meenutas, et nagu tol ajal kombeks, kupatati paneelmajade lapsed suviti maale vanaema poole. Raplamaal Kuimetsas linnalapse loodusearmastus alguse saigi.

„Meie koolil oli metskond ja suvel ka laager Palmse kandis, kuhu õpilased aegajalt kokku võeti – käbisid korjama, linnumaju ehitama, põtradele soola viima,“ rääkis Tamm, kuidas lisaks esimesele kokkupuutele Lääne-Virumaaga sai keskkoolis alguse ka lähem huvi metsa ja kõige sellega seonduva vastu.

Ülikooli minnes tegi Tamm sisseastumiseksamid Tartu Ülikoolis, aga vabariiklike kohtade alusel saadeti ta õppima hoopis Venemaale Kirovisse. „Tahtsin õppida jahindusbioloogiat ja rännata, aga seda võimalust Eestis ei olnud,“ selgitas Tamm, kes 18-aastasena pakkis koti ja sõitis Venemaale, vene keelt suurt oskamata. „Läksin nagu Kiir,“ naeris Tamm, aga tagasi tulles oli keel suus. Pärast õpinguid, mille vahele mahtus ka ajateenistus Krasnojarskis ja Hersonis, saabus noormees tagasi Eestisse ja läks tööle Mahtra Riigijahipiirkonna asedirektoriks.

„Kolm aastat hiljem sain aru, et selle tööga rikkaks ei saa ja otsustasin jahinduse hobiks jätta. Hakkasin siis mõtlema, mis meil metsas veel on. Puud!“ meenutas Tamm. Ja nii ta „puukaubanduse“ juurde jõudiski ega ole sellele tänaseni selga keeranud.

1990ndate keskel käis Tamm ka EBSis ja seejärel vaatas oma Venemaa tuttavad üle, kellega saaks bisnist teha. „1995 hakkasin Venemaalt saematerjali tooma ja seda eksportima Inglismaale ja Hollandisse,“ rääkis Tamm, kuidas tema ettevõtjaelu algas. Veidi aja pärast sai mees aru, et kui enne eksporti saematerjal hööveldada, on äri tulusam.

2000ndate alguses ostis ta koos partneritega pankrotistunud Saha-Loo parketitehase ja rajas sinna ettevõtte, mis tänaseks kannab Thermory nime. Ettevõte hakkas väljaspool tehnoloogia sünnimaad Soomet esimesena maailmas saematerjali termiliselt töötlema. Termotöödeldud puit läks muidugi jälle välismaale. „Ettevõte, kes kasvada tahab, peabki eksportima, sest Eesti turg on suurema tootmise jaoks liiga väike“ selgitas Tamm oma ettevõtete edu põhjust.

OÜ Peetri Puit, mille Tamm ja Põlva mees Peeter Peedomaa asutasid 23 aastat tagasi, astus puidu väärindamises sammu veelgi kaugemale ja hakkas tootma liimpuidust talasid, kümme aastat tagasi ka Austriast/Saksamaalt pärit tehnoloogial CLT-d ehk ristkihtliimpuidust paneele, ilmselt ühe esimesena Põhja Euroopas. Suurem osa toodangust läheb endiselt ekspordiks, aga ka Eestis on ilusaid näiteid ettevõtte toodangust nagu näiteks Viimsi riigigümnaasium, Kuressaare riigigümnaasium, Narvas sisekaitse akadeemia hoone, spordihallid ja muud mastaapsed ehitised. Nimi Arcwood lisati ettevõtte nimele hiljem, et see kõlaks rahvusvaheliselt lihtsamalt kui Peetri Puit.

Sama palju kui puitu armastab Tamm ka puitarhitektuuri. „Käin aegajalt reisimas just eesmärgiga tutvuda puitehitistega,“ ei pea mees paljuks selle hobi nimel ka rohkem vaeva näha. „Mulle pakuvad huvi võrdselt nii vanad kui uued puitehitised ja hindan ilu kõrval ka selle tehnilist poolt,“ rääkis Tamm.

Kunstnik Leonhard Lapini ja Peetri Puit/Arcwoodi koostöös leidis kaks aastat tagasi aset tore taassünd – 1976. aastal raudbetooni võidukäigu puhul Pärnus valminud Lapini uhke arhitektoon tehti seekord samasugune, kuid liimpuidust. "Tähistamaks puidu võidukäiku ehituses,“ selgitas Tamm. Tänaseks on 2,5 meetri kõrgune kunstiteos jõudnud Käsmu Tamme suvekodu hoovile.(Arhitektoon on geomeetrilistel kujunditel põhinev skulptuur, mis otseselt mingit praktilist ülesannet ei täida.)

Tamm tunnistas, et keskkonnasõbralik mõtteviis on temaga olnud pikalt ja see ei seisne ainult puitehitiste pooldamises. Ettevõtja investeerib ka Eesti ettevõttesse AS Vegetein, mis toodab kanepi-, rapsi- ja linaseemnetest valgupulbrit. „Jahu tekstureeritakse ja saadud helvestest tehakse kotlette, hommikusööke ja muid tooteid, mis sisaldavad proteiine ja aitavad inimeste lihaseid ehitada,“ rääkis Tamm, kes ise ei ole küll taimetoitlane, kuid sööb ka taimseid kotlette hea meelega.

„Tuleb aru anda, et taimsed valgud on inimkonna toidulaua tulevik, sest mitte kunagi ei saa kõik maailma inimesed süüa veise sisefileed, ja seda mitte majanduslikel põhjustel, vaid seepärast, et maakeral lihtsalt ei ole nii palju karjamaid, et loomi toiduks kasvatada,“ tõi Tamm välja loogilise selgituse, mis nn taimse liha võidukäigus kahelda ei lase.

„Lihalooma kasvatamise puhul läheb ca 90% sellest, mis ta sisse sööb, kaotsi,“ tõi Tamm välja. „Sama maitse ja sisuga asja saab aga toota oluliselt efektiivsemalt, kusjuures õhku jääb heitmata tohutu kogus CO2 ning ära jääb ebaeetiline loomade tapmine,“ lisas ta.

Käsmu jõudis Tamm paarkümmend aastat tagasi. „Otsisin suvekodu ja kuigi ma metsa armastan, soovisin ka mere lähedust,“ rääkis Tamm, kuidas ta siiakanti jõudis. Kultuurisõbrana oli tema jaoks oluline ka mõisate lähedus, kus saab käia kontsertidel. „Käsmu on ideaalne koht, kuhu teine kodu rajada,“ ei ole Tamm otsust kahetsenud. „Tundsin, et olen õiges kohas,“ lisas ta.

Aga lisaks naudingutele osaleb mees aktiivselt ka kohalikus elus. Kümme aastat tagasi koos teiste aktiivsete külaelanikega loodud MTÜ Käsmu Majaka Sadam on õige tegus. Mehed on vedanud vallaga vägikaigast õiguse eest rajada Käsmu korralik väikesadam; OÜ Käsmu Majaka Kalur liikmena käib ta merel kalal, saak müüakse sealsamas Käsmu poes, kusjuures vahel küpsetatakse enne ka poe taga väliköögis, oma jao saagist saab ka kohalik restoran Kaspervik. Üheskoos on Käsmu ehitatud tennise- ja padeliväljakud.

„Minu lemmikkoht ongi Käsmus verandal. Naudin merd, küla hõngu, Lapini arhitektooni oma aias, mis muideks jäi vanameistri üheks viimastest töödest,“ loetles Tamm asju, mis meele rõõmsaks teevad ja hinge rahu toovad. „Ma ei ole asjade usku, olen emotsioonide usku,“ kinnitas mees. Emotsioone pakuvad ka reisimine, purjetamine, tenniselahingud sõpradega ja muidugi perekond, kuhu kuuluvad elukaaslane ja kaks täiskasvanud poega.

Kui Tamm Eesti 200 ridadesse kutsuti, tegi ta kutsujatele esmalt selgeks just enda keskkonnasõbralikud vaated. „Need klappisid ja nii ma sinna läksin,“ kirjeldas Tamm, kuidas ta poliitikasse sattus.

„Mul käed juba sügelevad!“ vastas Tamm küsimusele, kas ootab uut väljakutset riigikogus põnevuse või ärevusega. „Arvan, et olen rahvasaadik, kes on oma otsustes vaba. Ettevõtjataust annab mulle vabaduse rahulikult mõtiskleda ja teha läbimõeldud otsuseid,“ hindas Tamm end kui tulevast riigikogulast.

„Eestile on olulised pikaajalised otsused, on need siis keskkonna, majanduse või hariduse valdkonnas. Oluline ja mõistlik on need ära teha isegi olukorras, kus mitte kõik inimesed osade otsustega nõus ei ole. Keerulistele probleemidele ei ole lihtsaid lahendusi ja täna on poliitikas liiga palju meeldida soovimist ja populismi,“ on Tamme seisukoht Eesti vajaduste osas oma ametiaja hakul.