Valitsuse kepihoop muutis suurpered ühtsemaks

Kui täpne olla, siis Renar saab kaks küünalt oma tordil ära puhuda küll veidi hiljem, 28. juunil, aga nii tähtsate asjade puhul võib selles osas väikese möönduse teha. Pealegi mõnules poiss ema kõhus veidike kauem kui alguses ette oli nähtud ja lasi emal jaanipäevapidustused rahulikult ära pidada.

Lääne-Virumaa Uudiste portaalil kulus ideest sünnini ehk esimese uudise ilmumiseni sama kaua aega kui kestab rasedus. Töine oli ka kogu Renari ootamise aeg tema emale Asti Pärnsalule (33), kes loobus võimalusest jääda dekreetpuhkusele enne lapse sündi ja jätkas töötamist ja pisikese beebi kõrvalt.

„Suuremad tüdrukud hakkasid nutma,“ naeris Asti, vastates küsimusele, kuidas pere viis vanemat last uudise beebi tulekust vastu võtsid. „Jälle keegi juures, kes emme tähelepanu ära võtab,“ muigas naine. Pere vanem tütar oli ka juba nii vana, et oskas näha, et emal ei ole kerge, sest isa töötas tollal perest eemal välismaal ja igapäevaelu korraldamine oli põhiliselt ema õlul.

Väikevenna sündimise ajaks olid tüdrukute pisarad muidugi ammu kuivanud ja beebi võeti suure rõõmuga vastu. Pesamuna sai nimeks Renar Mattias. „Ta on algusest peale olnud ühelt poolt väga rahulik ja teiselt poolt väga uudishimulik laps. Rahulik tegutseja,“ leidis ema poja kohta tabava lühiiseloomustuse. Kõndima hakkas Renar enne esimest sünnipäeva, tema lemmiksõnaks on „emme“, oskab potil käia ja ise süüa. „Eriti seda, mis on teiste taldrikutel,“ naeris ema.

Poiss on kasvanud melu keskel, sest ees ootasid kolm õde ja kaks venda, kel vanuseid tänaseks 14, 10, 8, 5 ja 3 aastat. Kogenud ema sõnul on iga laps erinev ja igaühel mingi oma huvi – üks tegeleb maalimisega, teine käib tantsutrennis ja laulab kooris, kolmas mängib korvpalli. Renaril on vaatamata noorele eale märgata motohuvi. „Võtmed, laste ATV, murutraktor – see on tema teema,“ rääkis Asti poja kohta, kes hea meelega kogu aja õues veedaks.

Õnneks ta seda ka teha saab, sest koos pisipoja perretulekuga viidi ellu suur muutus - isa jättis tasuva töö välismaal ja jäi koju pere juurde. Nii otsustatigi, et ema käib tööl ja isa jääb pisematega koju kuni Renari lasteaeda minekuni, et veidigi teha tasa aega koos lastega, millest ta olude sunnil ilma oli jäänud. Nüüd müttabki isa väiksematega kodus ja naudib sellest iga hetke, rahul on lapsed ja õnnelik on ka ema, nähes, kuidas side isa ja laste vahel aina tugevneb.

„Need kaks aastat on läinud nii kiiresti,“ sõnas Asti, ega osanud noorima pojaga seoses välja tuua mitte ühtki muret või probleemi. „Praegu mõtlen, et kahe või kolme lapsega tundus elu palju raskem. Hetkel on kõik kuidagi paika loksunud,“ tõdes naine. „Muret laste pärast on rohkem siis, kui nad on haiged. Ja veidi keeruline on end kodu ja töö vahel jagada,“ tõi Asti välja. Naine töötab noorsootööspetsialistina Rakvere Vallavalitsuses ning MTÜ Convictuses olles tugiisikuks sõltuvusprobleemidega inimestele.

Kuidas ta jaksab? „Praegu veel jaksan,“ sõnas Asti reipalt. Sügisel, kui pisemad lähevad lasteaeda ja isa tööle, läheb loodetavasti kergemaks. Siit aga liiguvad mõtted ühiskonnas tulise teema peale – suurperede toetuste tõstmine ja kohe ka äravõtmine.

Riik – see vist pole meie

Juba sügisel, kui Astiga esimest korda asja arutasime, oli naine seda meelt, et planeeritav peretoetuste suuruse vahe ei tohiks olla nii suur. „Oleme riigi poolt juba mitu kuud varem asetatud ebameeldivasse olukorda, kus võõrad inimesed arvutavad ja mõttes jagavad raha, mida me pole veel näinudki,“ nentis Asti novembris ja lisas, et temasarnaseid suurte perede emasid oleks aidanud ja vaimu säästnud hoopis see, kui toetuste vahe ei oleks nii suur.

Pikale ebameeldivale ajale, kus suuri peresid süüdistati toetuse arvelt rikastumises, järgnes veel kepihoop riigi poolt, kui teatati, et pühkige toetuse tõusust suud puhtaks. Olukorras, kus igal elualal on väljaminekud oluliselt tõusnud, oli see suurte pere osas äärmiselt alatu, leiab Asti. „Kui ma praegu töötan kahel töökohal, siis paratamatult tekib mõte, et mitmel töökohal ma siis peaksin töötama, et pere majanduslik toimetulek säiliks,“ arutles naine, kes jõuab oma töökuse juures igal juhul oma lapsed õnnelikena üles kasvatada, olgu siis riigi toetusega või mitte. „Trotsi ja usaldamatust riigi suhtes tekitab see aga küll, “ tõdes ta.

Riigi alatust otsusest sündis ometi ka midagi head – eriline ühtne tunne möödunud nädalal Tallinna loomaaias peetud suurperepäeval, mille enam kui tuhande osavõtja hulgas oli ka täiskomplektis Asti pere. „Kokku said sama maailmavaatega inimesed, keda nüüd ühendas veel hiljutine häbiväärne kohtlemine valitsuse poolt. Tunne oli võimas!“ sõnas Asti ja lisas, et ühendajaks ei olnud siiski mitte trots riigi vastu, vaid teadmine, et meil kõigil on sarnased mured ja sarnased rõõmud.

Uudisteportaali eakaaslast Renarit aga ootab ees toimetusi täis suvi, mil tuleb vaim ja keha lasteaiaks valmis panna.