Vegankohvikus käivad suuremalt jaolt mehed

Rakveres Vilde tänaval asuv Virumaa esimene vegankohvik Nurk pidi kohe peale avamist rinda pistma koroonapiirangutega, sõja mõjudega, elektri- ja toiduainete hinnatõusuga. „On olnud huvitav aeg, aga ma ei kavatse alla anda!“ on Triin tehtud otsusega rahul. Väikseid mööndusi on siiski tulnud teha. „Kui ma alguses üritasin vaid mahedat toorainet kasutada, siis hinnatõusu taustal olen sellest loobunud – selleks, et ostja jaoks hinda võimalikult madal hoida,“ rääkis Triin.

Agronoomiharidusega Triin töötas enne ettevõtjaks hakkamist klienditeenindajana ja oli otsapidi toitlustuses, kuid kui linna peal jutud tema kodustest vegantoitudest lahti läksid ja uksele koputajaid rohkem tekkis, hakkas idanema mõte oma toidukohast. „Nendes ruumides tegi Bonzo tollal oma kimchit,“ viipas Triin kohviku ja köögiruumide poole. Kui Triin kord tema juurde seda ostma läks, mainis mees, et ta kolib suurematesse ruumidesse. „Bonzo küsis, kas sa ei taha siin kohvikut avada,“ meenutas Triin naerdes. Mõeldud-tehtud!

„Mul oli tuhat eurot, mille eest ostsin ahju, pliidi ja külmkapi, Bonzo jättis oma vanad lauad mulle,“ rääkis Triin, kuidas kõik kaks aastat tagasi algas. Tänaseks on kohvik valmis ja oma koha sööjate südametes kinnitanud.

Kohvik Nurk pakub vaid vegantoitu, mis tähendab, et mitte ükski tooraine ei ole pärit loomadelt. Pole ei liha, kala, muna, piima ega mett. Ometi näeb kohviku menüü välja täitsa tavaline, just nagu on kliendidki täitsa tavalised inimesed.

„Mul käib siin kontoritöötajaid, ehitajaid, noori, eakaid – kõiki,“ rääkis Triin, kummutades kujutluspildi, et veganid on valdavalt noored kõhnad tütarlapsed. Otse vastupidi! Kõige suurem üllatus, mis Triinu selle kahe aasta jooksul tabanud, on suur meeste ülekaal klientide hulgas. Tundub, et siin mängib rolli sotsiaalne surve, mis teeb traditsioonilises söögikohas mehele taimse toidu tellimise keeruliseks, sest ikka kehtib arvamus, et üks tõeline mees sööb liha. „Kui naised söövad vaid salatit, ei kergita keegi kulmugi, meeste puhul aga küll,“ leidis Triin arvatava põhjuse, miks mehed, kes ei soovi liha süüa, tema juurde pagevad.

„Ega ma siin ju muru paku,“ naeris naine ja näitas päevapakkumist, milleks oli mulgi puder ja kodune kotlet. Viimane oli tehtud tatrast, kinoast ja hernejahust (lisaks sibul, porgand, sojakaste). Koogiletis oli magusavalikus hernejahust rummipallid, kikerhernejahust brownie’d ja datli-maapähkliruudud. „Lemmiktoitudeks on eestlasel ikka kartul ja kotlet, mokkamööda on ka aasiapärased supid,“ kinnitas Triin oma kahe aasta pikkusele kogemusele toetudes.

Klientide hulgas on ka neid, kes tulevad siia sellepärast, et kolesteroolinäidud on kõrged. „Käivad siin kolm kuud söömas ja saavad näidud korda,“ teab Triin, sest talle meeldib klientidega suhelda. „Ma suhtlen nende kõigiga, sest minu jaoks pole oluline vaid see, et ma saan kellelegi supi maha müüa, vaid mind tõesti huvitavad mu kliendid! Kes ta on, kust tuleb, miks siia tuli, kuhu läheb,“ rääkis naine tahust, mida samuti oma töös naudib. „Võibolla olen suhtlemissooviga mõne kliendi ka minema hirmutanud, sest on ka ühekordseid külastajaid,“ naeris ta, kuid kinnitas, et valdav enamik on ikkagi püsikliendid, kes samuti suhtlemisest rõõmu tunnevad. Nii perenaisega kui omavahel.

„Meil on siin vahel lausa isetekkelised filosoofiareeded,“ pajatas Triin, et sageli just reedeti – küllap on sel päeval inimesed juba nädalalõpumeeleolus – tekivad kohvikus omavahel võõraste külastajate vahel põnevad arutelud, mida Triin isegi huviga kuulab. „Arutatakse ajaloost, poliitikast, raamatutest – kõigest,“ rääkis kohvikupidaja. Igaks juhuks sättis ta ühe laua nurka nii, et kes ei soovi vestluses osaleda, saab olla teiste poole seljaga ja rahulikult süüa.

Aga ka muudel päevadel ei ole Nurk koht, kus kiiresti lõuna ära kugistatakse. „Siia tuleb inimene, kes võtab söömiseks ja ka suhtlemiseks veidi aega,“ kirjeldas Triin oma kliente. Kohvikus on tunda kogukonnavaibi!

Muide, maalitud lilled kohviku seinal sündisid nii, et üks klient joonistas midagi oma vihikusse, Triin nägi seda ja küsis, kas ta oleks nõus ka kohviku seinale samasugused joonistama. „Kogukonnavärk,“ sõnas Triin lihtsalt.

Kes tuleb sooja toitu või kooke kaasa ostma, võib kaasa võtta oma pakendi. „Meie eesmärk on vähendada ökoloogilist jalajälge, seepärast ei ole meil ka pakendeid siin rohkem kui hädavajalik,“ rääkis Triin. Nendeks pakenditeks on papist koogikarbid ja hädavajalikkus ilmneb naise sõnul siis, kui keegi tuleb külakostiks kooki ostma, sest siis peab see lisaks heale maitsele ka kena välja nägema.

„Muu toidu puhul olen kauba kasvõi oma nõuga müünud ja lihtsalt palunud hiljem nõu tagasi tuua,“ ei ole Triin seda teemat enda jaoks keeruliseks ajanud. Ja enamasti on kõik nõud ka tagasi toodud.

Rahva teadlikkus veganlusest ja ökoloogilise jalajäljest aina kasvab, ja see rõõmustab Triinu, kelle toidud on populaarsed ka mitteveganite seas, eriti kringlid. „Lisaks pärmile ja jahule kasutan piima ja või asemel õli ja vett, mille tõttu püsib kringel kauem pehme,“ avaldas ta oma kringli menu saladuse.

Mis on Triinu enda lemmiksöök? „Praekartulid,“ vastas naine peale järelemõtlemist ja hakkas isegi naerma.

Ehkki kohvikut peab ja tellimusi täidab naine üksi, ei ole ta end tööga pooleks tõmmanud ega ähvarda teda tänapäeval moeks saanud läbipõlemine. Tavalisel päeval läheb ta kohvikusse toimetama siis, kui kolmest lapsest noorim on lasteaeda viidud. Lõunasööki pakub ta kela 11st 16ni, seejärel teeb muud toimetused ja kell 18 saab töömõtted peast visata.

„Kui vaja ennelõunaks mõni tellimus täita, tulen vahel ka kell 6 hommikul või töötan laupäeval, aga pühapäev on mul kindlalt ainult pere jaoks,“ kuulutas Triin. Siis ta tööd ei tee.