Lääne-Virumaa aasta külal suuremaks kasvamise ruumi enam pole

Vainupea on nagu selline väike mesitaru, kus külaelanikud vaikselt omaette toimetavad. Iga „töömesilane“ ajab oma asja – kes riisub lehti, kes põletab oksi, kes naudib ilma. Inimesed naeratavad, tunda on siirust ja külalislahkust.

Tänavu saab minu jaoks täis 10 aastat Vainupeal aktiivset toimetamist küla kogukonna eestvedajana. Selle aja jooksul on küla olemus ja tähendus minu mõtlemises mitmeti muutunud – just mitmetahulisemaks, kohati isegi liiga kompleksseks. Püüdes välja tuua aga just erilisi nüansse, siis pean oluliseks privaatsust ja tunnetuslikult rahu pakkuvat keskkonda, hea energiaga ja erilisi külastamisväärsusi nagu Vainupea kabel, Vainupea kalmistu ja Suureliiva rand ning loomulikult ka kõiki meie kogukonna liikmeid, kes oma igapäevaste olemiste ja tegemistega külale näo annavad.

Ega päris uutel inimestel seda võimalust kipugi enam tulema. Külal ei ole ruumi laiemaks kasvada. Tänased olijad näevad aga senistes suvekodudes võimalust endale välja ehitada aastaringselt elamiseks sobivaid kodumaju. Viimaste aastate jooksul on sääraseid Vainupeale mitmeid kerkinud ja kerkib veelgi ning see on igati tervitatav, et kasvanud on inimeste tahe rohkem oma aega Vainupeal veeta.

Suuresti mõjutab seda mugav ja kiire ligipääsetavus suurematest keskustest – näiteks Tallinnast, Rakverest ja ka Tartust. Oleme hiljuti küla ka „valgustanud“ ehk saanud valguskaabli läbi majapidamistesse kiire interneti – see võimaldab lahedasti kodukontorist toimetada. Kindlasti on määravaks ka küla üldine olemus ja ehk ka aktiivne kogukondlik tegevus, mis seisab mitmekülgselt küla heakorra ja turvalisuse tagamise eest.

Vainupeal kui rannakülas on külaelu aktiivne eelkõige suvel. Alustame „hooaega“ tavaliselt maikuu alguses kevadiste talgutöödega „Teeme Ära“ raames ning võtame suve kokku sügiseste talgutööde ja koosolekuga septembri keskpaigas. Nende paari kuu sisse jäävad erinevad kogunemised, kontserdid, jumalateenistused jne.

Ühiselt pühade tähistamine ei ole vähemalt külaseltsi tegutsemise aegu Vainupeal traditsiooniks kujunenud. Meil on küll jõulude ajal jõulukontsert, kuid rohkemat ei saagi täna kahjuks välja tuua. Selles osas on veel kõvasti arenguruumi. Samas ehk ongi ajastu teine, ootused liialt erinevad ning nö uuem generatsioon väärtustab teistmoodi olemist ja tegemisi. Võib olla see ajas taas pöördub.

Teisalt toovad kogukonda kokku kolm lõket – volbriöö, jaaniõhtu ja muinastulede öö. Neist esimene veel vajab sisseharjumist, kuid teised kaks õhtut on tavaliselt mitmekümnepealise kambaga küla lõkkeplatsil ühise söögi- ja joogilaua taga koos veedetud.

Jah, Vainupea kabel on selles mõnes tõeline pärl. Näiteks viimase kümne suve jooksul on kokku laulatusi ja abielude registreerimisi toimunud meie romantilises pühakojas ligemale 135. See on suur au, et pakume niivõrd tähtsateks sündmusteks omalt poolt kui kabeli haldajad pulmalistele sobivat paika. Oleme tänulikud kõigile pulmakorraldajatele, kes meid hea sõnaga meeles peavad.

Seejuures on vajalik rõhutada, et kogukonna liikmed panustavad pulmade puhul korrapidajaks olemisega vabatahtlikult. Kõik meie juures toimunud tseremooniad on kulgenud suurepäraselt ja täitnud noorpaaride ootusi. Isegi sellel korral kui mind ennast oodati ekslikult kabelisse kui preestrit … ja tuli leida päris kirikuõpetaja, kes vajalikud asjatoimetused läbi viiks. Olukord lahenes õnneks kiiresti.

Lühidalt öeldes on külavanema rolliks kogukonda liita ning luua ühtne „löögirusikas“, hoida inimesi kursis küla arengut puudutava infoga ning seista tervikuna kui küla esindusisik julgelt küla heakorra eest. Täiendades … külavanem on tihti see, kes korraldab sündmused, planeerib koosolekud, suhtleb külaelanikega … külavanem on Hunt Kriimsilm üksnes ja ainult heas mõttes. Üldisemalt rääkides. Üle-eestiliselt on kasutuses külavanema statuut, mis peaks andma nö raamistiku külavanemate toimimisele. Teisalt on see jätkuvalt vabatahtlik positsioon, millesse ei saa kedagi sundida. Ideaalis võiks aga külavanem olla enamuse kogukonna poolt aktsepteeritud isik, keda usaldatakse igal ajahetkel küla eest seisma.

Külavanemaks saadakse eelkõige läbi selle, et antakse oma nõusolek vastavas rollis tegutseda. Igasugused raskused on seega külavanema enda „kätetöö“. Suures plaanis paneb kulgemise paika see, millised eesmärgid iseendale seatakse. Kui rahulikult ja omasoodu kulgeda ning puudub ka kogukonna huvi ühiselt külaelu toimima panna, siis ei terenda kuskilt ka raskusi. Olukord on hoopis teine kui võtta ette suurelt ja tõsta latt kõrgele, seada eesmärke, olla aktiivsed ja nõuda ka avalikult võimult panustamist konkreetselt oma külla.

Head ideed lendavad alati kui neid panevad lauda hea energiaga ja teotahtelised inimesed. Seda kinnitab minu enda kogemus. Loomulikult on vahe ka ideedel kui räägime näiteks sellest, kas peaks külaplatsil kiiged üle värvima või arutama seda kui avatud või kinnine peaks olema külakeskus või tervikuna kogu küla meie külalistele. Idee sisuline keerukus eeldab selle lauale panijalt oskust seda ka asjakohaselt tutvustada, maakeeli kõneldes kuulajatele avada.

Olen seda varemgi välja öelnud, et nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid ootusi, lootusi ja mõtteid sellest, kuidas maailm peaks toimima või üks külaelu kulgema. Eelkõige on positiivseks, et külarahvale läheb korda see, kas ja mis külas toimub. Kui nähakse vajadust arvata, kaasa rääkida ja ka ise käsi külge panna, siis on hästi – siin on keegi, küla elab! Nagu maapiirkondade puhul ikka ja jälle välja tuuakse, siis loomulikult võib Vainupeal puuduvate olmeliste ja praktiliste mugavuste nappust justkui miinusena välja tuua. Eks kõik sõltub sellest, mida ja kuidas antud ajahetkel hinnata.

Igasugune kogukond töötab suuresti samadel põhimõtetel – suhtlemine ja avatud meelsus on kõige aluseks ning koos edasi liikumiseks on vaja kedagi, kes on valmis nö vankrit vedama ja inimesi kaasama. Vainupea kogukonna eestvedamist olen võtnud täie tõsidusega, ehk isegi liialt tõsiselt. Samas loodan ja usun sellesse, et kaasamist on tehtud niivõrd hästi kui see on olnud võimalik.

Oluliseks on ka info igakülgne jagamine – meie külasisese info liikumiseks olen kasutanud infokirjade edastamist, mida on tänaseks e-listi kaudu sadu teele läinud. Kui on soov koos küla heaks ära teha, siis on igati mõistlik vastutust ja ülesandeid jagada. Mõnel õnnestub see kindlasti paremini kui teisel, kuid igal juhul on mitu pead parem kui üks pea.

Eriarvamused ja lahkhelid on paratamatu elu osa. Sellest ei pääse ei üle ega ka ümber külaelu puhul. Igasuguse kogukonna kulgemist silmas pidades on see väga tervislik. Juhtoina rollis tegutsedes tajub „teistsugust“ energiat muidugi eriti teravalt. Kui rääkida üldisemalt, siis minu jaoks jääbki vist mõistetamatuks, miks täna veel vabatahtlikkuse alusel toimuv kogukonna eestvedamine suudetakse pöörata selliseks, mis toob kaasa tugevat vastandumist, leeridesse tõmbumist. Säärane praktika on tegelikult laiemalt valdavaks.

Võib olla tulebki siit välja kõige suurem lahkhelide allikas – ühiselt ei suudeta kokku leppida selles, kas, kuhu ja kuidas küla, tegevuste või tervikuna arengutega edasi liikuda. Kui oleks rohkem „meie, kordades vähem „mina“ meelsust, liiguksid vankrid kõikjal lahedamalt, jätkusuutlikumalt ning ka teadlikumalt edasi.

Ma arvan, et meie külarahval on selles mõttes vedanud, et üldisi suuremaid probleeme ei saagi välja tuua. Jah, kui mõelda eluliste mugavuste peale, mida mina nimetan ka linnalisteks, siis võiks teatud põhjustel ka vallavalitsuse suunas näpuga näidata. Teisalt. Elu maal muudabki minu arvates päriselt elamiseks asjaolu kui inimene ise suudab end olemasolevates oludes panna mugavalt tundma, suhestuses ümbritseva keskkonna ja pakutavate, kasvõi väheste, võimalustega. Ajas saab, võib ja ehk peabki neid parendama kui on vajadust. Inimese elukaare peale mõeldes tõstatub siinkohal mitmeid teemasid, kuid jätame nende lahkamise mõneks teiseks korraks.

Kui kogukonna peale mõelda, siis mulle teeks siiralt head meelt see kui suudaksime tervikuna koos ühe laua taha istuda. Eks on meilgi neid, kes mingil põhjusel ei soovi kaasa rääkida, kuid omavad väga tugevaid seisukohti. Võtan sellest kaasa teadmise, et ehk oleksin ja saan tulevikus teha ise midagi teistmoodi. Kogemused õpetavad ja isegi kui on raske, tuleb püüda ise olla suurem inimene.

Vainupeal on välja kujunenud kogukonna liikmed, kes on valmis alati kaasa lööma ja kätt külge panema. See on läbi aastate suurt rõõmu pakkunud – näiteks talgupäevadel kui ootad üksinda töövahenditega, vaatad sombusesse taevasse ja siis äkki voorib kümneid inimesi, kes on valmis lehti riisuma, rannajoont koristama jne.

Tuhka saan kindlasti raputada endale pähe selles osas, et ma ehk ei oska inimesi piisavalt kaasata ning teen palju ise ära. Aja jooksul on erinevad oskused ja teadmised niivõrd kinnistunud, et tundub mugavam, lihtsam ja kiirem olla ise ärategija rollis. Oluliseks pean siinkohal rõhutada aspekti, et igapäevaselt ma Vainupeal ei leia. Sellest tulenevalt toimub ka ajakasutus ehk teistmoodi kui see oleks ise kohapeal elades. Tihti mõtlen, et kas ja kuidas sellel teisel juhul külaelu võinuks edasi liikuda.

3. juunil tuleb meile külla Kadrina Segakoor, kes annab huvilistele 45-minutilise tasuta kontserti. Sellel aastal oleme katsetamas koostööd Tartu kontsertkorraldusega, kes toob 1. juuli õhtuks meile kabelisse Jaan Tätte. Ära märgin ka külasimmani, mis toimub kõigile kogukonna liikmetele juuli lõpus küla 440 ja kabeli 130 juubeliaasta tähistamiseks. Erinevate sündmuste ja tegemiste kohta leiab infot www.vainupea.ee.

Vainupea on Lääne-Virumaal Haljala vallas samanimelisel neemel asuv küla. Paiknedes Lahemaa rahvuspargi idapiiril Vainupea jõe suudmes. Idast, lõunast ja läänest piirneb küla männi- ja segametsadega, põhjast merega. Vainupea küla on osaks Karepa kandist. Küla juurde kuulub kalurite ja hülgeküttide peatuspaigana tuntud Vaindloo saar, Eesti kõige põhjapoolsem punkt. Vainupea randa mainitakse esmakordselt 1499. aastal Karula mõisale kuulununa ning aasta hiljem Harju-Viru meeskohtu istungiga seoses. Küla kuulus Haljala kirikukihelkonda. Vainupea nimi tuleb sõnadest vain : vainu ’külavaheline või -äärne rohumaa’ + pea ’neem’. Nimeliselt on Vainupead esimest korda mainitud 1583. aastal.

Vainupea kabeli asutamise aeg on teadmata. Näiteks 1727. aastal kindlat kabelihoonet Vainupeal veel ei olnud ning jumalateenistusi peeti lageda taeva all. Vainupea puukabelit mainiti esmakordselt aga 1741. aastal. Tegemist oli ühega Haljala neljast (Toolse, Käsmu, Pihlaspea ja Vainupea) abikirikust ja kandis see nime püha Johannese kabel. Vainupea kabelit haldab Vainupea küla selts MTÜ, kes on viimase kümne aasta jooksul teostanud suuri pühakoja renoveerimis- ja remonditöid. Kabelis toimuvad aastaringselt laulatused ja abielude registreerimised, korraldatakse jumalateenistusi ja kontserte ning erinevaid külaseltsi koosviibimisi.

Vahetult kabeli läheduses asub Eesti kõige mereäärsem kalmistu. Kalmistu täpne rajamise aeg on teadmata. Võib arvata, et surnuaed on külas asunud juba enne kivist kabeli rajamist. 19. sajandist pärinev surnuaed on oma kivist ja metallist hauatähistega külakalmistu silmapaistev näide.

Vainupea kalmistu peegeldab Vainupea küla kultuuri- ja ajalugu ning on kohaliku kalmistukultuuri arengu suurepäraseks näiteks, sisaldades hauakujunduse eri etappe ja andes ülevaate nii metalli- kui kivitöö meistrite tööst. Vainupea kalmistu on kantud kultuurimälestiste riiklikusse registrisse. Mälestis on heas seisukorras ning toimub selle järjepidev hooldus.

Kalmistu rahus ja vaikuses, meretuulte vallas puhkavad vanad kaptenid, koolmeistrid, kalamehed, rannalapsed ja mitmeid põlvkondi randlasi. Maalikunstnik R. Sagritsa (1910–1968) haud paikneb surnuaia idapoolses osas. Kalmistule on maetud näitleja Kaarel Karmi vanemad, Vainupea kunstnik Tiit Markin, Vainupea kiriku taastaja Valentin Transtok ning paljud teised väärikad ja tublid inimesed.

Vainupeal on ajalooliselt asunud väike sadam koos lautrikohtade ja võrgukuuridega. Hetkel on 1990. aastate alguses rajatud uus sadamahoone eraomandis, kuid pakutakse siiski majutusteenust. Sadama muulid on ajahamba poolt saanud tugevalt kahjustusi ning inimeste turvalisuse huvides on sadama territooriumil liikumine keelatud.

Nõukogude Liidu ajal üle Vainupea jõe rajatud rippsilda kasutati piirivalve eesmärgil. Samuti kasutasid silda paljud suvitajad, kes käisid Vainupea jõe suudme rannas väikeste lastega. Kuna jõesuus läks vesi pikkamööda sügavaks, siis oli seal lastega turvalisem kui Suureliiva rannas. 1980. aastate lõpul rippsilla abil rannajoone patrullimine lõppes. Nii jäi sild unarusse ja edaspidi ka hooldamata. Pärast mitut talve ja torme tegi loodus lõpuks oma töö ja viis silla viimased lauad jääminekuga kaasa.

2021. aasta kevadeks olid rippsillast alles vaid kaldakonstruktsioonid ja ka osaliselt trossid. Kogukonna liikmete panusega võeti aga sama aasta suvel edukalt ette rippsilla taastamise projekt. Praegu on rippsild küla keskuse poolt mööda kallasrada ja teiselt poolt mööda metsaradu kenasti leitav ning aastaringselt turvaliselt ületatav.

Suureliiva rand on üheks suvitajate meelispaigaks juba pikka aega olnud. Suviti ümbritsetuna kaunist loodusest ja pakkudes samas ka privaatsust, toob mööda kivist kallast kulgev Suureliiva rand suviti Vainupea külla pea tuhandeid inimesi. Rannas on puhas ja hoitud välikäimla ja riiete vahetamiseks on olemas ka kabiin. Vainupea jõe suudmest nii vasakule (kabeli alla jääv ala) kui ka paremale poole jäävad liivarannad on samuti kõigile ligipääsetavad.

Vahetult mere kaldal asub rändrahn, mis on looduskaitse all. Kivi kõrguseks on märgitud 5,5 m ja ümbermõõduks 24,5 m. Lahemaa arvestuses on kivi mõõtude järgi 16. kohal ning Eesti arvestuses 65. kohal. Rändrahnu leiab hõlpsasti üles, kui liikuda küla keskusest kallasrada pidi Vainupea jõe suudme poole. Vägeva rändrahnu Pruudikiviks kutsumine on teada pigem vähestele. Säärane nimi olevat tekkinud asjaolust, et rannaneiud oodanud kivil istudes oma merelt tulevaid peigmehi. Teine lugu räägib kunagistest suvitajate teenijatest, kes arvanud kivi otsa jõudnuna, et nii saadakse kohe ka pruudiks.

Rahvasuus on see rändrahn aga kõigile teada ja tuntud Kaarnakivina. Muistendi järgi olevat see teravatipuline pooleks murdunud kivi Soomest jääga randa tulnud. Hommikul istunud kivil kaaren, millest ka Kaarnakivi nimi. Vanarahva jutu järgi viivat Kaarnakivi alt käik põrgu. Vanapagan ise käivat selle käigu kaudu põrgust väljas, et uurida, kas kurjus juba valitseb maailma või on kord endiselt headuse käes.

Kabeli all rannas leiab merest veel aga ühe põneva kivi, mida külarahvas on ajast aega kutsunud Välgukiviks. Arvatakse, et kunagi olevat just välk selle võimsa rändrahnu tükkideks löönud. Millal see võis juhtuda, ei ole osatud ajaliselt määratleda. Välgukivile pääseb lahedasti ligi ning suviti leiab sealt pealt tihti suvitajaid päevitamas.