Kuidas Kotkas kanapidajaks hakkas

„Alguses mul talupidamise plaani ei olnud, otsisime lihtsalt paika, kuhu linnast aegajalt põgeneda,“ rääkis Gustav. Aga kui maaelu justkui võlumets järjest pikemaks ajaks mehe enda rüppe meelitas, tuli mõte seal ka midagi asjalikku teha. Talu pidada? Jah!

Ehkki mees oli enne mõelnud ka veiste peale, langes liisk lõpuks kanade kasuks, sest tundus, et talu viiel hektaril oleks kanadel mõnusam kui suurtel veistel. Nii asutas ta maikuus 2021 ettevõtte OÜ Gustavi Kanad, tõi koju tuhat broileritibu ja hakkas talupidajaks, kelle spetsialiteediks sai mahebroilerite kasvatamine.

„Esimesed tuhat tibu tõin ise oma universaalkerega Volvo pagasiruumis. See oli väga meeliülendav hetk, sest sel hetkel sai minust kanakasvataja ning ees ootas põnev seiklus,“ meenutas Gustav oma elu suurt verstaposti.

Gustav kasvatab mahebroilereid. See tähendab, et nad söövad ainult mahetoitu ja elavad vähemalt poole oma elust karjamaal, kus nad saavad iga päev värsket rohtu ning otsida mätta seest putukaid. „Kui kana saab teha kana asju, on tal vähem stressi,“ teab peremees. Ja tema jaoks on oluline, et ka kanad oleksid rahul ja saaksid oma lühikese elu elada õnnelikuna.

Mahebroilerite definitsioonis oleva „karjamaa“ juures tuleb Gustavi kanade puhul siiski väike mööndus teha. Nimelt ei ole mehel talus tavalist lagedat karjamaad ja kanad siblivad hoopis metsas, mistõttu ta oma hoolealuseid hellitavalt metsakanadeks kutsub. „Kanadele isegi meeldib metsas rohkem olla, sest see pakub röövlindude eest paremat kaitset,“ teab talupidaja. Öösiti on kanad turvaliselt laudas, aga päevad veedavad lõbusalt õues.

Kui algaja kanakasvataja Gustav otsustas alustada mitte kümne või kahekümne, vaid tuhande tibuga, ei jäänud esimesel aastal tulemata ka hetked, kus ta mõtles: millega ma ometi hakkama sain?!

„Võtsin enne kanad ja siis hakkasin mõtlema, kellele need maha müüa,“ muigas mees, meenutades oma esimese aasta entusiasmi ja usku, et küll ta kanadele ostjad leiab. Teistel alustajatel soovitab ta esmalt leida enamustele kanadele ostjad ja alles siis tibud tuua, või hoopis alustada oma perele kasvatamisega.

Julgustamaks teisi huvilisi toonitas Gustav ka, et alustamiseks vajalikud baasteadmised kanapidamisest saab ka omal käel raamatutest ning internetist leida.

Tema tee talupidajaks käis ka selles mõttes äraspidi, et Järvamaa kutsehariduskeskusesse kanakasvatustarkust koguma läks ta alles peale esimest, tuhandetibulist "katseaastat".

Teisel kana-aastal võttis peremees hoogu veidi maha ja tõi enda juurde 300 tibu, tänavu toob 500.

Broileri tootmistsükkel kestab umbes 80 päeva, mis tähendab, et kevadel toodud tibudest sirguvad sügiseks korralikud lihakanad ja talveks jõuavad nad lauale.

Kas peremehel kanakestest kahju ka on, et nende elu nii lühike on? „Ikka on kahju, aga minu jaoks on oluline, et toit ei ole anonüümne, pole suvaline lihakäntsakas Rimi letil, vaid ma tean, kuidas nad kasvasid, kuidas nende elu möödus, mida nad sõid,“ selgitas Gustav kahetisi tundeid, mis teda tabavad, kui on aeg kevadel võetud lindudega hüvasti jätta.

Mingit tunnusjoont nagu näiteks jõukas gurmaan või pika seelikuga ökoinimene, Gustavi klientidel ei ole. „Minu klientideks on inimesed, kes otsivad “päris” toitu. Midagi, mis ei ole anonüümne suurfarmi toodang, vaid toitu, millel on lugu ja mida saab süümepiinadeta tarbida, sest lindudel oli hea elu,“ rääkis talupidaja, kelle kliendibaas ulatub Kalamaja hipsteritest kuni oma naabriteni Karulas.

„Mul teeb südame soojaks see, kui inimestele minu kana väga maitseb. See tähendab, et kogu see energia, mis ma kanadesse panustasin, oli seda väärt,“ sõnas kanakasvataja.

Ehkki initsiatiiv kanapidamiseks tuli Gustavilt, on tema abikaasa alati kahe käega poolt olnud ning võtnud enda kanda ettevõtte turundustegevuse. „Ja võtab kiirel kanahooajal lapse eest hoolitsemise suuremas osas enda peale,“ on Gustav naisele tänulik. Edaspidi plaanib mees talupidamist laiendada ja lisaks lihakanadele võtta ka munakanad. „Sel lihtsalt põhjusel, et mune tarbivad inimesed veel rohkem kui liha,“ märkis ta.

Aga kes Gustavile Karulasse külla läheb ja rahulikult ringi tahab kõndida, peaks jätma varbaküüned punaseks lakkimata. „Sest need on kanade jaoks põnev koht, mida nokkida,“ naeris kanapidaja.