Üks küla, pink ja puu, mida aeg hoiab meeles

Männisalu küla esmamainiti 1284. aastal Narenkayve nime all ja vähem kui sajandi eest asus seal 31 talu. Tegemist oli õitsva külaga, kuss tegutses laulu-mängu selts, maanoorte ring, kool (aastast 1883).

Külas elasid mitmed pillimehed, korraldati mitmesuguseid kursusi, teeõhtuid, küünides peeti pidusid. 1939. aastal asutati oma masinaühistu. Külas oli ka tuletõrjesalk.

Tänaseks on küla tühi nii elanikest kui ka hoonetest. Maaparanduse käigus hävinesid õunaaiad, toomingad, tammeallee, kopli kased. Männisalu muutus suuremate kolhooside ääremaaks. Küla hakkas noortest tühjaks jääma.

1970 elas Männisalus veel ainult neli inimest. 1980. aastal lahkus viimanegi külaelanik ning majad lükati kolhoosiaegse maaparanduse käigus kokku, küla ise liideti Eipri külaga aga juba 1977. aastal.

Inimesed pole Männisalut siiski unustanud ning suviti-sügiseti liigub seal arvukalt seenelisi ja marjulisi. Traditsiooniliselt juulikuu viimasel laupäeval kogunevad Männisallu küla endised elanikud, küla mälestuste najal üleskasvanud nende järeltulijad ja teisedki, kes end Männisaluga seotuna tunnevad, heiskavad Männisalu hümni saatel Eesti ja Männisalu lipud ning peavad ühise väikse pikniku.

Esimene küla kokkutulek toimus 1974. aastal. 14. augustil 1993 toimunud kokkutulekul avati endise küla keskel, allesjäänud kolme vahtrapuu kõrval mälestuskivi.

Lähemat infot laupäevase kokkutuleku kohta saab Heili Tammuselt telefonil 5340 5718.