Porkuni kooli uus direktor Deili Matson: “See on minu jaoks kõige õigem kool."

„Minu jaoks on oluline, et töö, mida ma teen, kannaks minu enda jaoks tähendust - kui see tingimus on täidetud, siis on mul väga raske tööst väsida,“ tõdes Deili, kes on peaaegu kogu oma tööelu tegelenud keeruliste lastega – hariduslike erivajadustega, puuetega lastega või lihtsalt vaevarikast teismeiga põdevate noorukitega.

Lääne-Virumaa rahvas teab Jõgevalt pärit Deilit rohkem küll seoses tema viimase töökohaga Väike-Maarja vallavalitsuses, kus naine töötas kaks aastat haridus- ja kuultuuriosakonna juhatajana. „Töö omavalitsuses oli minu jaoks asjade loomulik käik. Teadsin, et koolis jõuan ma oma elu jooksul suure tõenäosusega veel aastaid töötada, seega oli aeg küps veidi teistsuguseks väljakutseks,“ selgitas Deili, mis tõi ta oma tavapäraselt tööpõllult – koolist ja lasteaiast – hoopis kabinetti. „Tulin Väike-Maarjasse sooviga teha midagi hoopis teistsugust, ja sisemise teadmisega, et järgmiseks saab minust koolijuht,“ sõnas Deili. Et see aeg aga nii kiiresti kätte jõuab, ei osanud ta isegi arvata.

Jõgevamaal Tabiveres kasvanud Deili peab oma suurimaks mõjutajaks aasta nooremat venda, kellega sirguti kui kaksikud. „Vennal on minu lapsepõlve juures olnud tohutu suur roll,“ kinnitas naine. „Mäletan, et mingil hetkel, lasteaiaealisena, oli minu kõige suurem hirm see, et ühel hetkel läheb tema sõjaväkke ning mina pean ilma temata hakkama saama. See tundus maailma lõpuna,“ naeris Deili.

Suved möödusid tandemil enamasti vanavanemate juures Jõgeval ja hiljem Soomes, kuhu esivanemad 90ndate alguses kolisid. „Mina, kellele on terve elu ilusad asjad meeldinud, tundsin, et see on täielik paradiis! Võisin tunde poes mänguasjaleti ääres seista ja lihtsalt imetleda - see oli täiesti teistmoodi maailm, ma polnud midagi sellist varem näinud,“ meenutas naine tollaseid emotsioone.

Lisaks sai privilegeeritud tüdruk igal sügisel koolis Soome reklaamlehtedelt väljalõigatud mänguasjapilte sõpradele kinkida ja paremal juhul need lausa millegi vastu vahetada. „See äri kestis mul küll vaid mõned aastad, kuna juba üsna pea potsatasid meie kodustesse postkastidesse värvilised reklaamlehed,“ muigas ta.

Teismelisena algas neiu eneseotsingute aeg, mis kulges üsna kaua ja tormiliselt. „Siiani mõtlen, et minu vanematel oli hämmastav kannatlikkus, et minuga sel perioodil toime tulla,“ vangutas naine pead. „Ma ei teadnud, mida ma elult tahan ning ammugi ei soovinud ma, et keegi teine seda mulle ütleks. Olin põikpäine - teadsin ise ja tahtsin ise, teadmata, mis see siis on, mida ma tean ja tahan,“ meenutas naine tollast virvarri, mis teismelise peas ja südames keerles.

Deili on oma vanematele tänulik, et nad lasid tal katsetada, proovida ja mis kõige olulisem - andsid julguse eksida. „Ma teadsin, et ükskõik mis juhtub, nemad on alati olemas. Ma ei pidanud kunagi neile midagi tõestama, minust piisas täpselt sellisena, nagu ma olin. See ongi ilmselt see, mis on teinud minust selle, kes ma täna olen,“ arutles naine. „Ma ei karda eksida,“ tõi ta välja olulise tõiga, mis teda elus edasi on viinud. „Kes teeb, sellel juhtub, ja see on okei!“ lisas ta lihtsalt.

Deili püüab elada nii, et hirm ei saaks kunagi põhjuseks, miks asjad tegemata jäävad. „Tuleb tunnistada, et ega see mul alati ei õnnestu, ja hetkel olen veel kindlasti teoorias tugevam kui praktikas, kuid olen sinnapoole teel,“ naeris naine.

„Tagantjärele mõeldes ei suuda ma leida oma elus mitte ühtegi tehtud asja, mida ma kahetseksin – ja vahet pole, kas see õnnestus või mitte. Pigem on ikka nii, et kui ma midagi kahetsen, siis seda, mille ma tegemata olen jätnud, olgu siis kartusest, soovist kellelegi teisele meele järgi olla, või mis kõige hullem, mugavusest,“ rääkis julge naine.

Eripedagoogika juurde jõudis noor naine aga üsna käänulist rada pidi.

„Gümnaasiumit lõpetades polnud mul enda tulevikust veel mingit nägemust. Teadsin ainult, et tahan olla edukas, kuid milles nimelt, seda teadmist ei olnud,“ rääkis Deili, kelle süda kutsus kõige enam väikeste laste ja vanuritega seotud erialade poole. Kuna ta tollal ei suutnud välja nuputada, kuidas ühitada südame kutse ja ambitsioon saada edukaks, astus ta hoopis Tallinna tehnikaülikooli avaliku halduse ja riigiteaduste erialale. „Tegu oli juhuvalikuga,“ tunnistas naine. „See oli väga raske aeg, kuna õpitav ei kõnetanud mind tol hetkel absoluutselt ning vahetult enne lõppu otsustasin ülikooli pooleli jätta,“ rääkis Deili, kes õpingutest võttis siiski kaasa keskmisest suurema huvi poliitika vastu.

Kuna üks luhtunud katse kõrgharidust omandada oli nüüdseks juba pagasis ning kogemus näitas, et ilma sisemise huvita naine õpinguid lõpetada ei suuda, tuli järgmine otsus teha hoolikamalt.

„Jätsin ambitsioonid ja keskendusin selle, mis päriselt meeldis – lapsed,“ ütles Deili. Eripedagoogika eriala oli nendest valikutest kõige laiapõhjalisem - võimalus töötada nii koolis kui lasteaias, nii individuaalselt kui grupis. „Tõele au andes valdas mind seda otsust tehes hirm, sest mu kokkupuuted väikeste lastega olid minimaalsed ning erivajadusega lapsi olin vaid kaugelt näinud - mis siis saab, kui mulle jälle ei meeldi?“ meenutas Deili tollast hirmu. Õnneks möödusid need õpingud mängleva kergusega. „Enne kui arugi sain, oli Tartu ülikooli magistridiplom käes,“ sai naine kinnitust, et käia tuleb südame järgi.

Õpingute ajal sattus naine pooljuhuslikult ka kooli sotsiaalpedagoogiks. „See oli minu kasvamise aeg,“ tõdes Deili, kes, olles alati arvanud, et tahab töötada väikeste lastega, sattus järsku olukorda, kus tuli igapäevaselt rinda pista teismelistega, kes rikkusid tunnikorda, ei täitnud koolikohustust vms - olid n-ö rasked lapsed, kellega õpetajad hädas olid.

„Sinna perioodi jääb tohutul hulgal enda tugevuste ja arendamist vajavate külgede avastamist. Kuidas saab, kui üldse ei saa, aga peab saama? Väljakutse väljakutse otsa. Ikka uuesti ja uuesti proovimist ning saavutusrõõmu, kui sammukese eesmärgile lähemale sain,“ meenutas naine toda aega tänulikult. „Sain kindlust, et kool on see, kuhu ma kuulun. Sealt edasi olen koolis töötanud veel mitmel erineval ametikohal ja kõik need on pakkunud mulle sama emotsiooni,“ meenutas Deili, kuidas ta koolis oma koha leidis.

Rõõmu püüab ta oma elus leida aga igast tööst. „Laste ja noortega töötades on seda rõõmu muidugi eriti palju – sageli kõrvaltvaataja jaoks väikesed ja ehk lausa mõttetuna näivad asjad võivad õigel hetkel nii liigutavad olla, et ei oska sel hetkel enam mitte midagi muud soovida,“ rääkis Deili.

Lisaks põhitööle on ta juba mõnda aega töötanud osalise koormusega ka Eesti Agrenska Fondis, kus koordineerib raske ja sügava puudega lastele hoidu ning teeb veidi eripedagoogi tööd. „See töö jääb enamasti õhtutesse ja nädalavahetustesse, mis tähendab seda, et ka lastel on minuga kohtumise hetkeks pikk päev seljataga ning väsimus ilmutab tundemärke. Ometi, alles eelmise reede õhtul ütles üks minu väike klient, et tema jaoks on minuga kohtumine tema lemmikaeg nädalas ja ta ootab seda iga kord väga. Teeb ju südame soojaks!“ tõi naine toreda näite, kui palju see raske töö tegijale tagasi annab. Või õigem oleks vist öelda – südamega tegijale tagasi annab.

Valikut, kuhu omavalitsuse ametniku töölt edasi minna, või millise kooli direktoriks kandideerida, Deilil ei olnud.

„Kui ma muidu oma elus märkide uskuja ei ole, siis seda saan küll öelda, et Porkuni kooli juhatasid mind märgid,“ rääkis Deili tõsiselt. „Seega kandideerides ma tegelikult enda sees teadsin, et see koht on mulle mõeldud ja et ma selle saan,“ teadis tänane koolijuht juba töökuulutust nähes, kuhu tee ta järgmiseks viib.

Neid märke oli just täpselt nii palju, et ei olnud enam võimalik uskuda, et see kõik juhus oli. „Seega Porkuni kool ei olnud kogemata ette sattunud kool, see oli teadlik valik minna sinna, kuhu ma minema pidin. Ja ma tean ilma igasuguste kahtlusteta, et see on minu jaoks kõige õigem kool,“ ei langenud Deili vaatamata märkidele müstikamaailma, vaid tõdes, et uude ametisse viis teda südame järgi elamine.

Porkuni kooli ligi 90 haridusliku erivajadusega (HEV) last on õnnega koos, sest neil on võimalus õppida kohas, kus neil lisaks kohandatud õppemetoodikale tagatakse vastavalt vajadusele ka kõige muu kohandamine, olgu siis tegu ruumide, õppevahendite, päevakava või huvitegevustega.

Sama ei saa aga öelda nende HEV-laste kohta, kes on jäänud kaasava hariduse hammasrataste vahele.

Kaasav haridus tähendab, et haridusliku erivajadusega lapsed käivad kodulähedases tavakoolis, saades vajalikku tuge, mille organiseerib neile kool. Siit-sealt saab aga lugeda arvamusi, et kaasava hariduse praktika on läbi kukkunud, sest erivajadusega (mille alla kuuluvad ka mitmed käitumishäired nagu autism, aktiivsus- ja tähelepanuhäire jms) lapse ohjeldamise ja temaga tegelemise kõrvalt ei jää õpetajal aega nn tavalaste jaoks.

„See, et kaasav haridus on toonud välja palju murekohti, ei tähenda, et see oma kontseptsioonilt halb oleks,“ vaidles Deili vastu. Tema arvates jäädakse Eestis veel sageli sinna "proovisin, panin HEV-lapse tavaklassi, kuid kõik kannatasid, seega ei toiminud"- etappi kinni. „Ka HEV-lapse tavaklassi kolmekümne viiendaks panemine ei ole mitte kunagi kaasava hariduse mõte olnud, nagu paljud õpetajad, või veel hullem, koolijuhid kipuvad arvama,“ tõi Deili välja suure murekoha, kust probleemid tihti alguse saavad.

„Kaasav haridus tähendab seda, et me loome erivajadustega lastele nende arengut toetava keskkonna kodulähedases koolis,“ tegi kogemustega eripedagoog asja selgeks. „Suures klassis õppimine ei toeta õigupoolest kellegi arengut, kõige vähem veel HEV-lapse oma, seega oodata, et kaasav haridus sel viisil toimida saaks, on lihtsalt jabur,“ jagas naine õigustatud kriitikat.

Kaasamine – näiteks HEV-lapsele tugiisiku palkamine, individuaaltundide võimaldamine – nõuab muidugi palju lisaressursse, kuid rahapuudusest veel suuremaks puuduseks peab Deili tahtmise puudust. „Minu hinnangul ei jää asjad hetkel enamasti siiski raha taha - see etapp on meil Eestis tõenäoliselt veel ees. Enne seda on meil vaja seljatada tahtmise puudus,“ võttis ta kokku.

Kui nüüd eelneva jutu valguses erikoolidest rääkida, siis on Porkuni uue koolijuhi sõnul veel väga pikk tee minna selleni, kus saame otsustada, et erikoole kui selliseid enam vaja ei ole.

„Võimalik, et me ühel hetkel jõuame selleni, kuid hetkel on fakt see, et Eestis on väga vähe koole, kes suudavad tagada erivajadustega õpilastele samad tingimused, mida suudab erikool,“ sõnas Deili. Erikoole on Eestis 27.

„Kui me täna võtaksime neilt lastelt ja peredelt erikooli võimaluse ja paneksime lapsed sunniviisiliselt kodukooli - sinna, kus neid ei taheta või nende jaoks valmis ei olda, siis karistame me kõige rohkem ju just neid peresid,“ on ta kindel, et erikoolid on praegu ja ilmselt veel üsna kaua tulevikus Eestis väga vajalikud.

„Kohtan veel tänaselgi päeval täiskasvanud inimesi, kes on veendunud, et need lapsevanemad, kellel sündis puudega laps, on selles ise süüdi,“ vangutas Deili pead. „See ühiskonna hukkamõist, millega osad emad-isad peavad hakkama saama, on kohutav,“ teab ta.

Lapse, nii „tavalise“ kui HEV-lapse võimalikult elujõuliseks ühiskonnaliikmeks kasvatamisel on kõige suurem roll kahtlemata lapsevanematel, kuid et seda rolli hästi täita, vajavad vanemad sageli kõrvalist abi ja tugivõrgustikku.

„HEV-lapse kasvatamine ei ole kerge, see nõuab suurt hulka kannatlikkust ja aega, sest ükskõik kui väga me ka pingutaks, tulemused ei tule päevapealt,“ jagas Deili kogemust. Ta lisas, et tegelikult saame me kõik nende perede koormat kergendada, kui õpetame oma lastele, et me olemegi erinevad ja kõikidesse tuleb lugupidamisega suhtuda. “Ja kui seda tõesti teha ei taha, on suureks abiks seegi, kui suu kinni hoida ja oma arvamus enda teada jätta,“ jagas Deili väikseid nippe, kuidas igaüks saab muutusele kaasa aidata.

Erivajadusega laste emad kannatavad tihti lisaks väsimusele ja nõutusele ka enesesüüdistamise all. Deiliga kokku saades viimasele aga palju aega ei pühendata.

„Mina ei ole kunagi enesesüüdistamisel mõtet näinud ning üldjuhul ma sellele tasandile pikalt laskuda ei lase – ei õpilastel ega lastevanematel,“ on Deili konkreetne. „Tagantjärgi oleme kõik targad, kuid see ju enam ei aita, seega oluline on keskenduda sellele, mis edasi saab,“ on mõtte- ja eluviis, mida naine teistesse süstib.

„Suhelda tuleb ausalt ja avatult, seda igas olukorras, kuid eriti keerulistes olukordades,“ rõhutas Deili. „Kui kuulata, püüda mõista ja olla üksteise jaoks olemas, aitab see abivajajal fookust hoida sellel, mis tegelikult oluline on ning leida lahendusi, mitte jääda kinni süüdlaste otsimise või enese süüdistamise faasi,“ avaldas Deili lihtsa, kuid inimliku ja mõjusa mõtteviisi. „Enamasti vajabki lapsevanem väga vähe, et edasi minna – veidi mõistmist, tuge ning teadmist, et ta ei ole üksi,“ võttis ta kokku.

Retsepti, kuidas raske ja vastutusrikka töö juures ise vastu pidada, Deilil anda ei ole. „Jah, töös laste ja noortega tuleb endast palju anda, kuid see on töö, mis annab ka vastu tohutult palju! Sest ma tean, et iga minu panus loeb,“ rääkis Deili, kust ta ise jõudu ammutab. Ja see selgitab, miks läbipõlemise leek teda kätte ei ole saanud.

Küsimusele, mida Deili sooviks panna südamele kõikidele üldhariduskooli õpetajatele, kelle klassis käib HEV-laps, vastas ta: “Leidke endas jõudu temasse uskuda!“.

Oma töös õpilastega on naine ise püüdnud lähtuda põhimõttest, et kui enam mitte keegi ei usu, siis ei saa sealt ka midagi tulla. „Kui kõik ikka järjepidevalt eeldavad, et sa ei tule toime ja nagunii hakkama ei saa, siis annaksid enamus meist alla. Ja siis me imestame, miks lapsed koolis ei taha käia või tunnis tasakesi tööd kaasa ei tee,“ arutles Deili. „Seega soovin, et iga õpetaja, kelle klassis on HEV-laps, leiaks endas jõu temasse uskuda. See ei ole alati lihtne, kuid kui seda teha, on sageli juba pool võitu käes.“