Arhitekt Indrek Oll pühendas elu Rakvere linnale

Indrek Oll oli pärit väga muusikalembesest perekonnast – tema vanaisa oli legendaarne muusikaõpetaja Jaan Pakk. Aga Indrek pilli ei mänginud. Tema ema Helle Oll ütles, et vanu pilte lapates leidis ta ühe luitunud foto 1974. aasta veebruarist, mil kümnene Indrek poseerib tenorit puhudes.

„Ma arvan, et see võis olla ainus kord, kui ta pilli kätte võttis,“ naeris ema ja lisas, et oli väga üllatunud, et keskkooli lõputunnistusel oli poisil muusikahindeks viis. „Eks minu isa katsetas temaga selle asja läbi, aga pillimeest temast ei saanud, lihtsalt polnud huvi.“

Indrek armastas kooliajal hoopis väga joonistada ja sai oma piltide eest hulga auhindu.

Kui Indrek oli paariaastane, haigestus ema Helle tuberkuloosi ning pidi päris pikalt olema haiglas ja sanatooriumis. Pisipoisi kasvatamine jäi isa õlgadele, kes aga sellega hakkama ei saanud. Vanaema käis küll aitamas, aga mees oli rahulolematu ja asi lõppes sellega, et vanaisa sõitis kohale ja tõi Helle ja Indreku Rakverre enda juurde ning sinna nad jäidki.

Neljatoalises korteris oli ruumi küll ja poiss sai suuremaks sirgudes oma toa. Igal vabal hetkel istus ta kirjutuslaua taga ja joonistas.

Kui jõudis kätte aeg edasi õppimisele mõelda, rääkis Indrek, et kunstialal võiks jätkata, aga maalikunsti ta õppima minna ta ei tahtnud. Appi tuli õnnelik juhus – ema Helle töötas sellal muuseumis, kus askeldasid ühtelugu ringi arhitektid, kellega sai arhitektiametist juttu teha ja nii pakkus ema Indrekule taolise võimaluse välja. Ning Indrek võttis tuld.

„Seal käis üks noorem arhitekt, päris täpselt ei mäleta, aga äkki oli Henno Adrikorn. Ma rääkisin temaga, et Indrekul on huvi, aga kõik, kellele ma julgesin iitsatadagi, et Indrek tahab ERKI-sse minna, tegid selle mõtte maha,“ meenutas ema. Lihtsalt arvati, et üks Rakvere poiss sinna sisse saaks.

Adrikorn ei teinud. Ta pakkus hoopis välja, et ema saadaks poisi mõneks päevaks tema juurde, et too arhitekti tööst aimu saaks. Nii saigi tehtud. Kui ta sealt tagasi tuli, otsustas ta arhitektuuri õppima minna. Esmalt sõitis ta Tallinna vahet, et käia õhtustel ettevalmistuskursustel.

Paraku aga mitte väga pikalt. „Siis me veel ei teadnud, et ta on suhkruhaige ja ei talu seda koormust,“ meenutas ema. Mõned korrad Indrek sõitis pealinna, aga siis teatas emale, et ei jaksa.

Lõpuklassis õppides tuli Indrek klassiõhtult koju ja ei püsinud jalgadel. „Napsu ta polnud võtnud, aga ei seisnud korralikult püsti ja tal olid kummalised häired,“ meenutas ema.

Kiiresti kutsuti kohale arst, tuli doktor Toivo Leemets, kes tegi analüüsid, kuid ei osanud midagi konkreetsemalt öelda.

Järgmisel päeval sõitis Indrek Tallinnasse. „Mina sai Leemetsalt teada, et Indrek tuleb ilmtigimata ja kiiresti haiglasse viia ning ta peab kohe ravi saama,“ rääkis Helle Oll. Nii ei jäänudki emal muud üle, kui ka ise Tallinnasse sõita ja poega otsima hakata. Lõpuks, kui ema oli juba lootuse kaotanud ja otsustas koju tagasi tulla, trehvati Tallinna bussijaamas.

Kiiresti mindi haiglasse. „Arst vaatas analüüside tulemused üle ja saatis mind poodi, et ma ostaks nii palju Värska vett kui kanda jaksan,“ meenutas ema.

Õnneks andis haigla Indrekule eraldi palati kirjutuslauaga ning nooruk pandi erirežiimile, et ta saaks õppida ja ka sisseastumiseksamiteks valmistuda – esimese sisseastumiseksamini olid jäänud loetud päevad.

Üksinda Indrekut haiglast välja ei lastud, nii läks ta eksamitele emaga koos. Ja sai sisse. „Ma kahjuks ei mäleta selle naisarsti nime, aga tagantjärele on raske ette kujutada, et inimesed nii vastutulelikud ja arusaavad olid,“ lausus Helle Oll. Ka kinos lubati Indrekul koos emaga käia.

Ema sõnul sütitas tollal kunstiinstituudis valitsenud vaimsus Indrekut väga ning andis eluks väga palju kaasa. „Mind üllatas väga, kui Indrek tuli koju ja teatas, et tahab leeri minna. Käsimegi koos Kadrina kirikus leeris ja lasksime mõlemad end ristida,“ rääkis Helle Oll. See aga ei tähendanud, et kumbki neist sõna otseses mõttes usklik oleks olnud.

Kuna Indrek Oll oli oma kursusel paremuselt teine lõpetaja, oli tal võimalus valida, kuhu tööle minna. Noormees valis Viru kolhoosi Haljalas, sest seal olid ees tuttavad noored arhitektid eesotsas Ike Volkoviga. Haljalas sai noor arhitekt hea kooli.

Lõputööks tegi Indrek Oll aga Rakvere uue kultuurimaja projekti. Kaheksakümnendate teisel poolel räägiti tõsimeeli uue kultuurimaja ehitamisest Rakvere kesklinna, enam-vähem praeguse Aqva kohale. Aga nõukogude võim sai otsa ja sinnapaika see asi jäi.

Haigus piinas Indrekut hooti. „Vahepeal polnud midagi viga ja siis hakkas nagu kõik otsast peale,“ rääkis Helle Oll. Kergemaks ei läinud enam kunagi. Korra langes Indrek isegi koomasse.

„Arst ütles, et kui ta neljandal päeval tagasi ei tule, siis ei tulegi. Aga täpselt neljandal päeval tuli,“ lausus ema, kes nende nelja päevaga suitsetamise maha jättis.

Tervise tõttu oli Indreku elu nagu Ameerika mägedel. Haigushoogude ajal ta tööd ei teinud, muul ajal oli ta aga tuntud oma täpsuse, kohusetundlikkuse ja korrektsuse poolest. Kui milleski oli kokku lepitud, siis see kokkulepe alati ka pidas.

Indrek Oll pidas ise enda suuremateks õnnestumisteks nn galeriihoonet Rohuaia tänaval, Pihlaka uut maja ja bowlingusaali. Ning ka Laada 6b ärihoonet, mille projekteerimise eest Rakvere linn andis talle aasta tegija tunnustuse.

Ema meenutas, et pärast üht Soome-reisi tekkis Indrekul huvi purskkaevude vastu ning nii projekteeris ta Rakverre Laada tänava alguses pargis oleva purskkaevu ja raudteejaama juures oleva purskkaevu. „Ja kui nad Raul Kulliga laada tänava purskkaevu avamist tähistamast tulid, siis valasid nad sinna šampooni,“ rääkis Helle Oll.

Omaaegne Rakvere linna peaarhitekt Raul Kull tõdes, et nii see tõepoolest oli. „Ega me muidugi esimesed pole, kes taolist trikki teinud on, aga Rakveres oli see ju esimene purskkaev ja päris kena oli vaadata, kuidas vahusammas värvilistes tuledes mängis,“ rääkis Kull.

Tollal abilinnapea ametit pidanud Peep Vassiljev nentis, et hiljem oli omajagu tegu purskkaevu uuesti korralikult tööle saamisega. „Pidime vee kõik välja laskma ja purskkaevu ära pesema,“ meenutas Vassiljev, kel vaatamata sellele vimkale Indrek Ollist vaid head mälestused.

Raul Kull rääkis, et teadis Indrekut juba ERKI ajast – kui Indrek õppis arhitektuuri päevases osakonnas ja tema ise õhtuses. „Teadsime üksteist, aga ega me mingid sõbrad polnud.“

Kulli abikaasa suunati tööle Kundasse ja nii tuli ka mees ise Virumaale ja hakkas arhitekti ametit pidama Kunda tsemenditehases. Eesti taasiseseisvumise järel tuli ta Rakverre ning Tiit Kullerkupp kutsus Kulli Rakvere linnaarhitektiks.

„Igas vähegi suuremas linnas oli tollal mitu arhitekti, mina olin üksinda, aga tööd oli meeletult ja selgus, et Indrek oli Haljalas ripakile jäänud,“ kõneles Kull sellest, kuidas Indrek Oll tema alluvusse tööle sattus. Raul Kulli ametinimi oli Rakvere linna peaarhitekt, Indrek Oll oli lihtsalt linnaarhitekt.

Indreku osaks oli esmalt haljastusprojektidega tegelemine. „Mäletan, et ta tegi kirikupargi, Rahvaaia sillad ja muidugi purskkaevud,“ pajatas Kull.

Et Rakveres koha peal arhitekte eriti polnud, oli tellimusi palju. Ning lõviosa nendest läks Indrek Ollile. „Mul oli kohe kade meel, et Indrekul käed-jalad tööd täis ja tellimusi muudkui tuleb,“ rääkis Kull.

Probleem oli aga selles, et Raul Kull oli mees, kes väljastas projekteerimistingimused ning siis ei saanud ta ju ise projekti koostama hakata. „See oleks ju tänapäevaselt öeldes korruptiivne tegevus olnud,“ naeris ta. Aga aeg-ajalt tehti nii, et projekteerimistingimustele kirjutas alla Indrek oll ja siis sai ka Kull projekteerimisega tegeleda.

Kull rääkis, et koostööd tehti ligi kümme aastat. „Indrek oli kolleegina väga tore – sõbralik, vastutulelik ja andis nõu. Väga hea oli, et teine õppinud mees oli kõrval, kellega sai asju arutada,“ kõneles ta.

Indrek oli ka ideede generaator. Tema eestvõttel pandi jõulude ajal linnuse müüridele valgusketid, oma töökoha ehk turuhoone torni katus kaeti aga päkapikumütsiga.

Indreku haigusest rääkides tõdes Kull, et vahel kippus mees pidutsemisel ülekäte minema. „ Eks me ikka tundsime muret tema tervise pärast, aga ta leidis, et sel korral võib ...“ Samas nentis Raul Kull, et Indrek võttis küll alati kõikidest pidudest osa, kuid reeglina oli pigem ikkagi tagasihoidlik ning eriline möllumees ei olnud.

Üheksakümnendate lõpul otsustati linnavalitsuse koosseisu koondada ja siis tuli Indrekul kõrvale jääda ning peagi lahkus ametnikukohalt ka Raul Kull.

Elu lõpuaastatel kaasnes Indreku haigusega ka multiskleroos ning siis läks olukord ema sõnul tõsisemaks. Päris palju mõjutas ka abikaasa Katrini haigestumine ja enneaegne surm 2006. aastal.

Ema sõnul mõjutas abikaasa Indrekut väga palju. Nende temperamendid olid väga erinevad ja Katrin vedas muidu kodus istunud Indreku igale poole üritustele. Ka Raul Kull tõdes, et abikaasa surm mõjus Indrekule päris rängalt.

Tegemist oli õnnetu perekonnaga, sest 1997. aasta esimestel tundidel hukkus 16-aastaselt õnnetult Katrini tütar ehk Indreku kasutütar Kai.

Indrek Oll ise sai oma 45. sünnipäeva ära pidada, kuid paar kuud hiljem tuli vikatimees. 18. aprillil möödub tema surmast 15 aastat.

Ümmarguste tähtpäevade meenutamiseks korraldavad Indreku sõbrad ja kaasteelised mälestuste ja meenutuste õhtu. Koosviibimine „Meenutades arhitekt Indrek Olli“ toimub kolmapäeval 7. veebruaril kell 18 Rakvere linnavalitsuse esimese korruse õppeklassis. Peep Vassiljev ütles, et kõik huvilised on lahkesti kutsutud.