Eda Veskilt koos tänuväärse suureformaadilise aabitsaga, mis siiani paneb lugema lapsi, kellel see kunst vaevalisemalt läheb. Foto: Rahel Lepp
“Loomulikult suure rõõmuga! Kuidas ma saakski koju jääda?” säras Veskilt. Fakt, et pensioniiga jõudis kätte juba kuus aastat tagasi, ei tähenda talle midagi. “Ma pean olema koguaeg rakendatud, ma ei oska olla nii, et midagi ei tee,” rääkis õpetaja. Nii on ta töö kõrvalt veel mitu korda kõrgkooliski käinud. “Kui läksin lasteaiast kooli, õppisin koolieelset pedagoogikat ja lastepsühholoogiat, kui tulid liitklassid, õppisin liitklasside õpetajaks, hiljem õpiabiõpetajaks ja viimasena väikeklassiõpetajaks – vastavalt vajadusele,” loetles Veskilt ette õpinguid, millest igaüks kestis kaks aastat. Pensionile jäädes pani ta klassiõpetaja ameti maha ja asus väikeklassiõpetajaks. Suurem osa õpetajaks olemisest möödus aga klassiõpetajana. Simuna koolis õpetab klassiõpetaja kõiki põhiaineid esimesest neljanda klassini.