Olen käinud Ukrainas mitu korda. Kooliõpilasena Krimmis, mis nüüdseks juba kaheksa aastat Venemaa poolt okupeeritud, koolilõpuekskursioonil Kiievis ja ka sel sajandil sealsamas. Lisaks üheksakümnendatel Lvivis. No on ilus ja uhke kant toredate inimestega.
Ma ei ole esimene, kes leiab praeguses olukorras sarnasusi 1938. aastaga, mil lääneriigid istusid käed rüpes ja kinkisid Hitlerile Sudeedimaa, lootuses, et see rahuldab hullumeelset. Teame ju kõik, mis edasi sai.
Putin ei rahuldu sama moodi Donetski ja Luhanskiga ehk Donbassiga. Tal on vaja esmalt Ukrainat, seejärel aga Euroopat. Nii et – kes on järgmine? Sõda on meil ju vaat, et ukse ees - Kiiev on Eestist vaid veidi enam kui tuhande kilomeetri kaugusel.
Mõnesaja Venemaa poliitiku vastu suunatud personaalsed sanktsioonid on kaugelt ebapiisav selleks, et panna üht suurusehullu tagasi tõmbuma. Tundub, et ta on jõudnud juba punkti, kust tagasiteed enam ei ole ja Putin on Hitleri kombel valmis minema lõpuni. Kas ta ka NATO lepingu artiklit 5 julgeb proovile panna, on iseasi. Hullumeelne on enne vaja peatada, sest mine sa tea ...
Eile õhtul lõpetasin Brendan DuBois raamatu „Ülestõusmispäev“ lugemise. Selle põneviku tegevus toimub alternatiivajaloos, kus 1962. aasta Kuuba kriis tõi kaasa tuumasõja, mille tagajärjel hävitati Nõukogde Liit praktiliselt täielikult ja USA muutus mannetuks vaeseks sõjaväeliseks riigiks.
Raamatust jäi aga kõlama mõte, mis oli pandud ühe tegelase suhu – olge õnnelikud, et see sõda nüüd maha peeti, mitte kümme või rohkem aastat hiljem. Peeti maha ajal, mil tuumarelv oli vaid kahel riigil ja seda ei olnud liiga palju. Vastasel juhul poleks maailma enam.
Paneb tõsiselt mõtlema. Seda enam, et sõda alustas riik, kellel on tuumarelv, kes on tegelikult tuumavaldkonnas tõenäoliselt maailma üks võimekamaid riike.
Vene meedias käib totaalne ajupesu. Sama hästi, nagu väitsid Putin, et Ukrainat pole kunagi olemas olnud ja selle mõtles välja Lenin, võib väita, et Venemaad pole kunagi olemas olnud.