Käi kuradile, Kaja Kallas!

Iga rahvas väärib ju oma juhte. Kohati oli väga häbi, kui ekskommarist seemneid söönud fooliummütsikesega laadatola meid elama õpetas. Aga see, mis toimub praegu ...

Sõnu lihtsalt ei jätku.

Eile tabas minu karvast sihverplaati üks räige tatilärakas, mis praegugi mööda habet aegamisi alla niriseb. Eluvõõras peaministrist rikkurivõsuke lihtsalt sülitas näkku sadadele tuhandetele Eestimaa inimestele.

Tuleb välja, et meil pole absoluutselt mitte mingit põhjust rahulolematuseks, sest oleme mitu aastat ostnud elektrit 40 protsenti odavama hinnaga kui Euroopas keskmiselt.

Seda juttu võiks rääkida siis, kui reformierakond oleks täinud oma ammuse valimislubaduse ja viinud meid Euroopa viie rikkaima riigi hulka.

Eesti peaminister teenib ilmselt küll Euroopa keskmist palka. Ilmselt veidi rohkemgi. Aga meist palju rikkamad riigid on mures oma inimeste pärast ja otsivad ning ka leiavad kiireid lahendusi.

Meil aetakse inimesed omavalitsuste ukse taha kerjama. Kuhugi on tõmmatud mingisugune mõtteline joon ja jagatud rahvas rikasteks ja vaesteks. Valitsus on otsustanud, kes on hädas ja kes mitte. Exceli tabel ütles.

Tädi Maalit Exceli tabel ei koti. Eestis on küllaga tädi Maalisid, kes on nii uhked, et lihtsalt ei lähe raha küsima. Ja veel rohkem on tädi Maalisid, kes istuvad külmas ja pimedas, et seda piskut, mida valitsuse armust neile pensioni nime all antakse, natukenegi kokku hoida. Et järgmise pinsipäevani hinges püsida. Et saaks ka järgmisel nädalal jupikese vorsti ja tükikese juustu osta. Need pidid ju ka kallimaks minema. Ja ongi juba läinud. Aga Toompeale see ei paista.

Tädi Maalil on vanad geenid. Need geenid, mis kannavad hoolimist, austust, viisakust, tervet talupojamõistust.

Kaja Kallas tunnistas ise, et on rikkurivõsu, kinnitades, et tema pensionäridest vanemad ei vaja mingit toetust. Ja praegu riigikogus 5700 eurot kuus teeniv papa Siim oli kõrgepalgaline kõrgetel ametikohtadel tegelane ka nõukogude ajal, siis, kui Kaja veel väike laps oli.

Tädi Maali rügas aga palehigist tööd teha. Ja hiljem lootis, ehkki küll ei uskunud, et äkki juhtub ime ja jõuamegi sinna imedemaale, viie rikkaima riigi hulka.

Ning nüüd sülitatakse talle lihtsalt näkku. Saadetakse kerjama. Enne lastakse aga külmetada ja tühja kõhtu tunda.

Aga Kaja Kallas ei tea ju, mis on külm ja mida tähendab tühi kõht. Mitte see, et õues on käre pakane ja lõunasöök tuli täna kiiruga vahele jätta.

Samas oleme neetult rikkad, et palgata kümneid ja sadu ametnikke, kes kerjuste armee üle kontrolliksid. Äkki mõni ikka ei ole piisavalt kerjus.

Õiglus on tore, aga õiglust kõigi jaoks ei ole olemas. Ja nii on nende seas, keda eespool kerjusteks olen nimetanud, neidki, kes tegelikult toetust ei vaja, neid, kelle elektriarve polegi kasvanud. Mis aga ei tähenda, et ta seda õige pea teha ei võiks.

Ja on neid, kes Exceli poolt paika pandud joone peale jäävad ja kes on väga suures hädas. Kolme lapsega pere jaoks toetuse saamise piir 2702 eurot. Kolmelapseline pere saab kuus 520 eurot peretoetusi, mis arvestatakse nende tulu hulka. Ja kui see pere elab pangalaenuga ostetud uues gaasikatlamajast sooja saavas korteris ning kumbki vanem saab igakuiselt palgana kätte veidi üle 1100 euro, siis nemad enam toetusele ei kvalifitseeru. Excel ei luba. Aga kas nad vajavad seda? Kindlasti.

Ikkagi – kui palju kulub kogu selle toetusmehhanismi töös hoidmiseks? Summa on ilmselt väga suur. Mõttetult suur. Ning ikka ja jälle võitleme tagajärgedega, mitte põhjustega. Selliseid mänge on eriti hull mängida maailma suitsidaalseima (või vähemalt ühe suitsidaalsematest) rahvaga keset morbiidset kaamost. Ning tagajärgi pole me ju tegelikult veel näinud ...

Mul on natuke kahju, et Kaja Kallas ja Andrus Ansip omavahel läbi ei saa. Muidu võiks Ansip Kallasele oma fooliummütsikest ja seemnekotikest laenata.

Kirjutasin ja kirjutasin, aga ega eriti kergem tegelikult ei hakanud. Ja und enam niikuinii ei tule. Raiskan ainult elektrit keset ööd. Ja kirun elu ning neid, kes meid selleni on viinud.

Vanem inimene võib nooremat sinatada küll. Et olen enam-vähem täpselt tosin aastat peaministrist vanem, siis - käi kuradile, Kaja Kallas! Eesti ei ole Tallinn ja Tallinn ei ole Toompea. Aga ega seal olles sellest aru ei saa ...

Kui ma ehk mõnel korral olengi pisut flirtinud mõttega anda valimistel hääl mõnele reformierakonna esindajale, siis pole ma seda teinud. Tänu taevale. Muidu peaks ka ennast kuradile saatma hakkama.