Kaevasin maad, kütsin sauna, tunnid kadusid. Vahepeal tundsin kerget nõrkust ja pidin isegi meenutama, millest see oli. Aa, paastupäev, õige jah!
Lubasin endale saunalaval külma õunamahla ja higistasin päevatööd välja. Põlesid ihad meelerahustuseks süüa, põles ohkimine, et „ma ei saa, sest ma pole söönud“. Tundsin suurt kergust.
Nägin, et töö on see, mis taltsutab rumalat pead, mis armastab ohkida ja vabandusi otsida. Anna kuradile käi ja kui ta end teritama unustab, ega tal enam hukkunud hingede piinamiseks aega olegi.
Kui inimene mõtleb probleeme välja ja ärritub pisiasjadest, siis on ilmselt palju aega, et endale lisategevust – ärritumine on väga energiakulukas tegevus – välja mõelda. Meel vajab alati millegagi täitmist, mingi asja kallal pusimist ja kui midagi teha pole, tuleb see välja mõelda.
Kui me ei tee midagi asjalikku ja olulist, leiutab meel kas või hädaldamist, ohkimist ja ähkimist, et mingigi tegevus tunde täidaks. Seepärast on hea anda pead tõstnud kuradikesele käi. Just nii nagu selles loos, kus poeg ütles isale, et ta ei taha kooli minna. Isa ütles, et muidugi jää koju, aga tegevusetult ei saa ka istuda. Mees andis lapsele labida kätte ja pani terveks päevaks maad kaevama. See lugu sai korduda paar päeva, kuni poiss ise vabatahtlikult ja juba suure rõõmuga kooli läks. Töö kasvatab ja toob mõttevadast välja.
Seejuures ei maksa kalduda teise äärmusesse – ennastunustavasse jumalasse. Teate küll seda poolt eneses, kes tahab kõigi vastu olla hea, võõrustada, toetada, helistada, uurida, viia, tassida, tuua, luua, hoida, kasida, armastada tuhat korda rohkem kui minut tagasi. Kui kurat vajab käia, siis jumal vajab puhkust, et mitte end töödesse täielikult ära kaotada.
Nende kahe äärmuse vahel kulgeb tasakaal, kus õigel hetkel end tööle sundida ja samas õigel ajal öelda inimestele „ei, ma kahjuks täna ei saa“ ning võtta aeg enesele.
Tihtipeale aga oleme kadunud just sügavatesse äärmustesse, kus me kas laiseldes maailmast probleeme otsime või kõigi vastu hea olles end unustame. Kumbki pole tasakaalus.