Käi kuradile, Eesti noor!

Kätte on jõudmas suvi. See tähendab, et Eesti ajateenistust ootab ees iga aastane verevahetus. Uued noored hakkavad saama väljaõpet, kuidas ja millal oma riigi eest tuleb välja astuda.

Selleaastane verevahetus peaks olema märgilise tähendusega. Kui aastat kaks tagasi oli ajateenistus pigem üks tüütu kohustus, millest polnud pääseteed, siis tänasel päeval, kus meie riigi iseseisvus ei ole olnud aastaid nii suure ohu all, peaksid noored olema linnaku ees järjekorras, et neid ajateenistusse kutsutaks.

Kahjuks aga pole see nii…

Eesti filmiklassikasse kuuluv “Nimed marmortahvlil” peegeldab reaalsust Esimese maailmasõja aegses Eestist. Noored mehed tahtsid sõdida. Nad tahtsid kaitsta oma kodu. Nad olid nõus tulevaste põlvede nimel loobuma kõigest, ka elust. Kui paljud meie noored oleksid valmis samade väärtuste nimel relva haarama?

Nädalaid tagasi kuulsin ma pealt noorte kampa, kes rääkisid kaitseväkke minekust. Nad arutasid, kuidas oleks võimalik kõrvale viilida. Kuidas oleks võimalik teha nii, et neid ajateenistusse ei võetaks. Üks pakkus välja võimalust hullu mängida. Teine tahtis proovida lombakat teeselda. Kolmas ütles lihtsalt, et tal on lampjalad.

Põhjus, miks noormehed vormi kanda ei taha seisneb tegelikkuses aga kartuses. Nad kardavad raskusi. Nii vaimseid kui füüsilisi raskusi. Oleme ju kõik ikkagi üles kasvanud vati sees.

Ja selliseid vestluseid on meie riigis iga päev.

Kaks aastat tagasi käisin ma ise kaitseväes. Mälestused esimestest kuudest ei ole just kõige meeldivamad. Väga raske oli. Ja see ongi normaalne et on raske, sest tänu raskustele saame me tugevamaks. Tänu raskustele suudame üle elada kõik, mis on veel ees …

Kas me ühiskonnana arvame, et nendel inimestel, kes praegu Butšas oma pereliikmeid haudadest välja kaevavad, et neil on kerge? Või, et nendel sõduritel, kes pole oma peredest peale 24. veebruari midagi kuulnud, et neil oleks kerge? Ilmselgelt ei ole!

Tuleb lõpetada see noorte vati sees hoidmine. Kuigi ma olen nõus, et vaimne tervis on ka oluline, tunnen ma, et väljendist läbipõlemine on saanud rohkem ettekääne, miks midagi teha ei saa, kui reaalne meditsiiniline diagnoos.

Muidugi on inimesi, kellele on päriselt mõjuv põhjus, miks ajateenistusse minna ei saa, kuid on ka palju neid, kelle põhjused on naeruväärsed. Siinkohal peaksid peeglisse vaatama ka need inimesed, kes on arstlikus komisjonis.

Kas on õige saata täiskoormusel ajateenistusse noormeest, kellel oli aasta varem olnud trauma, mille tagajärjel üle poole tema põlvest moodustab metall? Samas kui kaitseväest pääsevad sportlased, kes mõne nikastuse tagajärjel metsa ei sobi, kuid tippsporti tegema küll. Tekib paradoks, mille tagajärjel jääb mulje justkui tõmmataks liisku, et kes peab minema ja kes pääseb.

Reaalsus on see, et kui peaks juhtuma kõige hullem ja meie riiki rünnatakse, siis sõtta peavad minema ikkagi kõik. Lihtsalt selle vahega, et need, kes pole ajateenistuses omandanud ametit lükatakse lihtsalt sinna kuhu mehi juurde vaja on. Seega ajateenistus on tegelikult aeg õppida endale amet, et sõja tulles ei peaks olema kahuriliha.

Statistikaameti kodulehelt leiab, et Eesti mehe oletatav eluiga on 72 ja Eesti naisel 83. Kas see 11 või 8 kuud on siis tõesti nii suur ohverdus? Kas selle ajaga suudab see inimene muuta oma elu käekäiku nii kardinaalselt, et ajateenistusse minek on teisejärguline? Hästi ei tahaks seda uskuda.

Meil on kokkuvõttes ikkagi vaba maa ja õigus talitada nii nagu ise õigeks peame, kuid mõnes küsimuses tuleb vaadata enda sisse ja aru saada, mis on õige ja mis mitte …

…Ja kui sa pead õigeks ajateenistusest kõrvale viilida, siis …

... käi kuradile, Eesti noor!