Minust ei saa kunagi aasta ema

Haiget teeb hoopis teine asjaolu.

Viskasin pilgu peale mitmete omavalitsuste Aasta Ema statuutidele. Valdav enamik hindab emasid, kes on kasvatanud üles tublid lapsed.

Kes on tubli laps? Kujutan ette, et kirjapanduna kõlaks tubli lapse standard nii: õpib viitele või vähemalt neljadele, käitumine 5, hoolsus 5, käib muusikakoolis ja trennis, parem veel, kui mitmes, ei kuritarvita internetis olemise aega, läheb õigel ajal magama.

Minu lapsed ei ole tublid lapsed. Õigemini üks siiski on, aga sellest ei piisa, et aasta ema tiitlit saada, sest neli ju ei ole tublid. Nad ei õpi viitele, ei käi regulaarselt trennis, on liiga palju netis ja lähevad liiga hilja magama. Aga nüüd jõuame tuumani. Minu neljast lapsest kahel on diagnoositud aktiivsus-tähelepanuhäire, mis tähendab, et iga päev nendega on suur väljakutse, mõni päev on lausa piin. Kui päris aus olla, siis ajuti on piinarikkaid päevi rohkem kui talutavaid. Nad ei suuda keskenduda, nad on kangekealsed, hajameelsed, oma asjadega lohakad, nad kaotavad riideid, telefone, kotte või kaovad ise ära; nad satuvad pahandustesse, nõuavad endale tohutult tähelepanu. Distantsõpe mõjus neile hävitavalt, tuues kaasa depressiooni, ravimid, klassi kordamise...

Kas ema, kel on juhtumisi sündinud standardsed lapsed, keda on suhteliselt lihtne tubliks kasvatada, on parem ema kui see, kellele saatus on mänginud kätte kehvemad kaardid ja kes kasvatab ebastandardset last? See ema kulutab ühe keerulise lapse kasvatamise peale energiahulga, millega õnnestuks suureks kasvatada neli standardset last, saades sellele vaatamata ühiskonnalt pidevalt vastu kõrvu, kuna üldsuse arvates on tegu halva emaga. Kuna laps ei ole ju tubli!

Kui head produkti ette pole näidata, oled halb ema?

Kas ma olen halb ema? Võibolla olengi, sest tunnistan, ma ei loe lastele unejuttu, sest olen õhtuks rampväsinud. Ma olen kümme aastat mõelnud, et peaks lastega telkima minema, aga pole jõudnud. Ma login e-kooli umbes korra nädalas, sest ma ei jõua rohkem. Ma ei valmista lastele iga päev tervislikku toitu, ma unustan ära lastevanemate koosolekud või hiilin neist kõrvale, ma ei praga nendega saadud “kolme” või “kahe” pärast. Ma tunnistan, et mind ajab hulluks, kui kuulen päevas kümme tuhat korda “emme, emme, emme, emme vaata, emme, emme vaata”.

Võibolla kasvatan oma ebastandardsetest lastest siiski enamvähem korralikud inimesed, sest ühtteist ma siiski teen nende heaks ja ühtteist teeme me ka koos. Ma nõustusin võtma koera ja papagoi, kuna leian, et lapsed peaksid kasvama koos loomadega. Ma räägin neile asjadest ausalt. Ma viisin nad reisile, kui nad tahtsid esimest korda elus lennukiga sõita. Ma luban neil koju tuua maast leitud vastsündinud linnupoja ja tõttan poodi tema jaoks vaklasid ostma.