Käi kuradile, silmakirjalikkus!

Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt olevat ma vahepeal sattunud avalikku kõmulisse pahandusse. Ma olen valmis teema sisu avama ja seda ennekõike artikli kirjutamise kolmandal põhjusel.

Alati on oluline aru saada, milles seisneb asja sisu. Kui me Rakveres kunagi teatri(sõprade)klubi tegime, oli meiega liitumise tingimuseks see, et liikmekandidaat peab olema näinud vähemalt kahte Rakvere teatri etendust, aga ta ei pea olema neist aru saanud.

Minu jaoks on just arusaamine oluline. Seetõttu selgitan järgnevalt probleemi olemust, mille lahendamist erinevad osapooled ja esindusorganisatsioonid jätkuvalt soovivad.

Eesti on mereriik ja tema sadamaid kasutavad erinevate riikide laevad nii inimeste kui kaupade veoks. Vahel on lihtsalt vaja kütust. Selleks ei tulda tingimata sadamasse, kuna see on kallis ja aeganõudev. Sama on jäätmete äraandmisega. Nii seisab laev kusagil ankrualal ja punkrilaev toob talle vajaliku kütuse, et laev saaks oma teekonda jätkata või ankrupaigas järgmiste tegevusteni paigal olla. Punkrilaev peab suutma tagada võimaliku reostusohutuse punkerdamisel.

Eelmisel aastal tekkis rahulolematus seoses tankerite lasti ümberpumpamisega Eesti vetes. Seda operatsiooni kutsutakse STSiks ehk laevalt laevale lasti ümberpaigutamiseks. Sündis Vabariigi Valitsuse määrus, millega nii laevade punkerdamine kui lasti ümberpumpamine sattusid sarnase käsitluse alla. Määruse muutmisega kaasnes punkerdamiseks lubatud ankrupaikade vähendamine kuueni. Nendest reaalselt kasutatakse kahte, sest teistega kaasneb lootsi kasutamine. Nii tekkiski olukord, kus varem hajutatud laevad koonduvad väikesele alale ja tekib reaalne oht laevaõnnetuseks. See, mida punkerdajad miinimumina tagasi soovivad, on üks põhjatuulte eest kaitstud ja üks läänetuulte eest kaitstud ankruala, kus tohiks punkerdada. Lisaks soovitakse ka punkerdamise taotluse regulatsiooni mõistusepärasemaks muutmist.

Täna peab punkerdamist taotlema 72 tundi ette. Punkerdamise ohtlikkuse või siis ohutuse seisukohast, samuti menetluse mõistlikustamise teemal asjaomastel ametkondadel eriarvamusi pole. Nüüd ei suudeta koerasabast üle saada, et nende kahe ankrupaiga seadustamiseni jõuda.

Ettepaneku ankrupaikade tagasi lubamiseks tegi transpordiamet juba eelmise aasta novembrikuus, seda enne punkerdajate pöördumist. See on kooskõlas nii meresõiduohutuse, merekeskkonnaohutuse kui Eesti julgeolekuhuvidega. Meie esindatud punkerdajad tegid oma ametlikud ettepanekud selle aasta jaanuaris. Need langevad kokku Transpordiameti laevajuhtimise eest vastutavate inimeste arusaamadega.

Skandaali nii-öelda sisu seisneb selles, et Powerhouse’i klientide hulgas oli ettevõte Baltic Marine Bunker OÜ, kelle tegelikuks kasusaajaks on Gazpromiga seotud isikud. Antud ettevõte tegutseb Eesti turukonkurentsis juba kümnendat aastat ning on Eestis esimeses kvartalis maksnud 111 tuhat eurot riiklike makse ning 111 tuhat eurot tööjõumakse. Eesti Vabariigi Valitsus on selle raha tänulikult vastu võtnud ja võtab ka edaspidi.

Selle raha eest saab ülal pidada näiteks ametnikke. Mulle see sobib, sest mu enda maksuraha kulub ära Martin Repinski ülalpidamiseks ja teistele ei jää midagi. Selle raha eest saab osta Ukraina toetamiseks Javeline või tõsta lapsetoetusi. Ka see sobib, kuigi selle läbisurumise praegune meetod mulle ei meeldi.

Ma ei tea, kes on olnud see tark eestvedaja antud skandaali genereerimisel, aga fakt on see, et kehva taustatundmise tõttu ta Powerhouse’is tööd ei saaks.

Mulle ei ole mõtet näidata kaadreid sõjast. Tänu nõukogude korra viljastavatele tingimustele õnnestus mul kaheksakümnendatel aastatel poolteist aastat ühes sellises kohas stažeerida. Tean, kui vähe võib inimesest nii vaimselt kui füüsiliselt järele jääda. Tean, kui tore on peale sellist kogemust ise koju pääseda. Olen olnud ka nende juhtumite juures, kus järelejäänu koju saadeti.

Teine asi on seotud rahaga ja selle haisemisega.

Mul on rahaga seoses järgmised põhimõtted ja need pärinevad mu emalt. Esiteks, natuke peab rahakotis raha olema, sest muidu koer kuseb peale. Teine põhimõte põhineb vanasõnal: „Kadedal ei kasva kari.“ See tähendab, et vahel tuleb välja teha ja samuti ka head teha. Kolmas põhimõte on mu enda kujundatud. Ma ei tingi tööläbirääkimistel tasu osas. See on kas minu pakutu või siis loen töö tegemise asemel raamatut, kui pakutu ei sobi. Palju rohkem inimesi kannatab muide ületöötamise kui alatöötamise all. Neljas põhimõte on ka. Odavat tööd teha ei tohi, olgu siis pigem tasuta. Mul pole edevaid hobisid, mida oleks vaja finantseerida, talvekartuli kasvatamine väljaarvatud.

Selle artikliga võib raha otseselt seotud olla. Saadan selle loo Lääne-Virumaa Uudiste arvamuslugude konkursile, kus on auhinnafond.

Muide, mul on olnud ka tegelikke kokkupuuteid Gazpromiga. Need olid Nord Stream I planeerimise aegu. Käisin tänaseks meie hulgast lahkunud teadlase Ivar Puuraga Soome parlamendi keskkonnakomisjonis selgitamas, miks soomlased ei peaks seda ehitust keskkonnakaitseliselt aktsepteerima. Nagu teame, nad ei võtnud meid kuulda. Käisin toona ka Venemaal Nord Stream I-ga seotud poliitikute kohtumisel. Tagasilennul Jamalist istus minu taga üks FSBlane, kes uuris, et mis meil eestlastel ikka selle Nord Streami vastu on. Ma rahulikult selgitasin talle.

Lõpetuseks veel see „kurvaks tegemise“ temaatika seoses antud juhtumiga. Mul on nimekiri avaliku elu tegelastest, kelle pisaraid ma usun. See nimekiri lüheneb. Näiteks Rein Ratas suri hiljuti.

Minu vaatevinklist oleks äärmiselt kurvaks tegev olukord, kui protsess nüüd seiskuks. See ei oleks Eesti ettevõtete ega Eesti merekeskkonna huvides. Määrust muutes oleks selle kasusaajaks iga Eesti turul tegutsev ettevõte ja see on loogiline. Meile tundus silmakirjalik jätkata tööd vaid kolme ülejäänud ettevõttega ja BMB pildilt ära saada. Muidugi oleks see „tõupuhas“ lahendus.

Kui suudetakse tagada, et Eestis teenitud kasum ei jõuaks tegeliku sanktsioneeritud kasusaajani, siis tehtagu seda. Mulle sobib!

Paari aasta pärast kirjutan raamatu „Minu PR“. Sinna tuleb peatükk: Pomerantsi Gazpromi juhtum. Seni istun rahulikult jõe kaldal ja vaatan, mis jõgi allavoolu toob. Tahaks öelda, et: „Mõelge oma peaga!“, aga avastasin, et see üleskutsegi on paari viimase aastaga saanud täitsa äraspidise tähenduse.